Jukebox – viiekümnendad

Vello Salumets

Bill Haley

 

Bill Haley ei mõelnud välja rock’n’roll’i terminit. Seda sõnaühendit (“I’m gonna rock and roll you all night long”) kasutasid ameerika mustanahalised oma igapäevakeeles armastuse väljendusena kaua enne Haley sündi. Bill Haley ei teinud ka mõnd maailma esimestest rock’n’roll’i-singlitest. See au on osaks langenud mitmele artistile: Roy Brown “Good Rockin’ Tonight” (1947), Fats Domino “The Fat Man” (1949), Jackie Brenston “Rocket 88” (1951).

Bill Haley ei olnud sama hea laulja või karismaatiline lavaesineja kui Elvis Presley ega saavutanud iial sellist fiilingut kui Jerry Lee Lewis. Little Richardi kõrval tundus ta aga lausa kirikukoori poisikesena. Chuck Berry ja Buddy Holly kirjutasid hulgaliselt rock’n’roll’i klassikaks saanud laule, Bill Haleyl seesuguseid üllitisi ei sündinud.

Mida Bill Haley siis õieti tegi? Vastus on lihtne: ta tegi rock’n’roll’i tuntuks laiale publikule nii USAs kui Euroopas. Ta viis Billboardi tabeli tippu pala “Rock Around The Clock” ja pärast seda polnud rütmimuusikas enam miski endine. Algas rockiajastu ja miljonite arvates alustas seda just Bill Haley & His Comets palaga “Rock Around The Clock”. Tegelikult on neil inimestel üsna õigus. Fred Bronson on seda tabavalt kirjeldanud oma raamatus “The Billboard Book Of Number One Hits”: ““Rock Around The Clock” polnud mitte tavaline esikohahitt. See oli särav märguandetuli, mis hoiatas, et kõik järgnev erineb täielikult eelnenust. See oli muusikaline sõnumitooja, mis valmistas ette Elvis Presley, Beatlesi ja Supremesi tulekut. See oli rock and roll.”

William John Clifton Haley sündis Detroitis 6. juulil 1925. aastal. Varakult ühest silmast pimedaks jäänud Bill õppis juba noorukina kitarri mängima ja Jimmy Rodgersi stiilis joodeldama. Tema tõsisem muusikukarjäär algas 1948. aastal, kui Haley moodustas oma esimese bändi The Four Aces Of Western Swing, eesmärgiks tutvustada uut stiili, mikstuuri, mis sisaldas nii hillbilly’t, dixieland’i kui western-swing’i. Mõned aastad hiljem klopsis Bill Haley kokku uue ansambli The Saddlemen ning sõlmis plaadistuslepingu Essex Recordsiga. Kuigi müüki paisati mitme tuntud lööklaulu rütmikalt kaverdatud singlid, jätkas Bill Haley jäärapäiselt ka vanade hillbilly stiilis palade salvestamist. Kuid kaubaks need eriti ei läinud.

1952. aastal loobus Haley sellisest muusikast ja Stetsoni kauboikaabust. Tema uus imidž oli järgmine: otsaesisele lakiga kinni kleebitud juuksetukk, et ilustada oma täiskuusarnast nägu ja varjata pimedat silma. Seljas aga viis numbrit suurem ja kotti meenutav ruuduline pintsak. Ka ansambel The Saddlemen sai palju löövama nime – Bill Haley & His Comets.

1953. aastal salvestas sellenimeline kooslus rock’n’roll’i stiilis omaloomingulise pala “Crazy Man Crazy”, mis võis olla laiale üldsusele esmakordne kokkupuude Billboardi edetabelisse jõudnud rock’n’roll’iga. Samal aastal sobitas veteranist helilooja Max Freedman koostöös muusikategelase James E. Myersiga kokku tollase rütmimuusika kõik klišeed palasse “Rock Around The Clock”, mis pakuti salvestamiseks välja Bill Haleyle. Essex Recordsi bossil Dave Milleril olid aga Myersiga üsna kehvad suhted ja ta ei lubanud Haleyl seda lugu lindistada. Seepärast salvestas uue üllitise esimesena plaadile tundmatu artist Johnny Dae (kes jäi, muuseas, tundmatuks ka pärast seda). Kui aga Haley ja Essex Recordsi vaheline leping oli lõppenud, marssisid laulja ja Myers oma pakkumisega Decca firmasse ja väidetakse, et plaadistusleping kirjutati alla juba samal kohtumisel.

12. aprillil 1954. aastal salvestas Bill Haley & His Comets  Decca stuudios kaks pala: “Thirteen Women” ja “Rock Around The Clock”. Millegipärast sai singel üsna nigela vastuvõtu osaliseks. See-eest Haley järgmine plaadistus, Joe Turneri pala “Shake, Rattle And Roll” töötlus, osutus USA Top 10 hitiks, briti tabelis tõusis koguni 4. kohale ja plaadimüük ületas miljoni piiri. Suur edu saatis ka järgnevaid Bill Haley singleid “Dim, Dim The Light”, “Mambo Rock” ja “Birth Of The Boogie”.

Kuid “Rock Around The Clock’i” teksti autor James Myers oli ikkagi kindel oma laulu potentsiaalis, pakkudes seda välja Hollywoodi filmitootjatele. Ta märkas, et filmitööstus on huvitatud Teise maailmasõja järgsest uuest noorsookultuurist, mida kajastasid menufilmid “The Wild One” Marlon Brandoga peaosas ja “Rebel Without A Case”, kus peaosas James Dean. Myersi lask tabas kümnesse. 1955. aasta kevadel kõlas laul “Rock Around The Clock” juba MGM-kompanii uues filmis “Blackboard Jungle”. Kui James Deani filmi traditsiooniline bigbändimuusika oli jäänud noorte tähelepanuta, siis “Rock Around The Clock” põhjustas plaadikauplustes suure nõudluse ja juba korra avaldatud singel lükati uuesti turule. Äri õitses ja plaat oli alates 1955. aasta juulist ühtejärge kaheksa nädalat Billboardi tabeli tipus. Briti tabeli tippu tõusis “Rock Around The Clock” 25. novembril, püsides seal kolm nädalat. Kui “Blackboard Jungle” Inglismaa ekraanidele jõudis, ei möödunud ühtegi seanssi, kus noored poleks kinosaalides toole purustanud. See oli Inglismaal esimene sõjajärgne noorsoomässu ilming.

“Rock Around The Clock” on vaieldamatult üks kõigi aegade suurim hitt. Seda on kasutatud 14 filmis ja sellest on tehtud 35 keeles umbes 140 kaverit, mille müügiarv kokku ületab 100 miljoni piiri. Bill Haley esitus on jõudnud veel mitmel korral edetabelitesse ka pärast 1950. aastate rock’n’roll’i kuldajastut. Jääb vaid üle imestada, et selle klassikaks kujunenud rock’i kirjutasid New Yorgist pärit muusikakirjastaja ja tema 1893. aastal sündinud sõber!

1956. aastal liikus Bill Haley & His Comets karjääri tipus. Kuigi USAs jäädi juba selgelt Elvis Presley, Buddy Holly ja Jerry Lee Lewise varju, oli Haley ülipopulaarne Euroopas. Seepärast otsustas Bill Haley & His Comets korraldada järgmise aasta algul oma esimese Inglismaa turnee.

Tuuri avalöök tehti Londoni Dominion Theatre’is. Vaatamata mõnedele järgnenud õnnestunud kontsertidele, hakkas ookeani tagant saabunud täht vaikselt kustuma. Põhjus oli lihtne: nähes lõpuks oma iidolit näost näkku, konstateeris inglise publik, et mees on liiga vana, paks ja lisaks veel abielus! Need on aga ebameeldivad seigad staari puhul, kes peaks noortele meeldima. Veelgi hullemaks tegid asja ka Bill Haley bändi eakate muusikute saamatud ponnistused laval, et publikut püüda. Saksamaal aga jätkus Bill Haley soosing kuni 1950. aastate lõpuni. Nii Hamburgis kui mujalgi peksti Haley esinemise ajal puruks nii kontserdisaali aknad kui toolid ja ainuüksi Berliini spordipaleele tekitatud kahju ulatus 50 000 margani.

Kuid Bill Haley suurpäevad olid selleks ajaks juba seljataga. Tema viimane avalik kontsert oli 1979. aasta novembris Londoni Palladiumis Royal Variety Show’l. Aasta pärast oli plaanis küll uus Inglismaa turnee, kuid see jäeti solisti haiguse tõttu ära.

Bill Haley suri 9. veebruaril 1981. aastal. Ametlik surma põhjus oli südameatakk, kuid tõeline põhjus võis peituda hoopis alkoholis, mida Bill Haley oma elu lõpul üha ohtramalt endale sisse kallas.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming