Jukebox – viiekümnendad – Elvis Presley: Edukuse etalon kuldses puuris

Vello Salumets

 

 

Enne Elvist ei olnud midagi.

John Lennon

 

Rock’n’roll’i kuningaks ristitud Elvis Presley on vaieldamatult popmuusika eredaim sümbol, kes avas uksed tuhandetele noortele. Pärast II maailmasõda sündinud uus nähtus, noorsookultuur, kehastus tollaste mässuliste filmisangarite James Deani ja Marlon Brando kõrval eelkõige just Presleys. Ta oli iga artisti edukuse etalon, kelle karjääriga võrreldi vahetpidamata omi saavutusi. Kuigi hiljem purunesid mitmedki Elvise rekordid, on fakt, et ta suutis uue põlvkonna esindajatest esimesena pühkida platsi vanadest staaridest puhtaks. Elvis oli sõjajärgse noorsoo tunnete tõlk, nende unistuste ja soovide maine kehastus.

Isiksusena, kes jättis oma ajastusse kestvamaid jälgi kui ülejäänud selle ala artistid, oli Elvis üllatavalt vastuoluline. Need kümned raamatud, kus on analüüsitud tema persooni, räägivad kõigest muust kui Elvise tõelisest minast. Seal vahelduvad pildid müütilisest messiasest uimastimaailma sukeldunud narkarini välja. Kuid kas Elvise puhul ongi tõe leidmine üldse oluline? Presley eluloost suurepärase raamatu kirjutanud Dave Marsh on tabavalt öelnud: “Pole vaja olla suur inimene, kui on võimalus olla suur artist.” Presley oli paljude jaoks reaalsuseks saanud American dream – vaene maapoiss, kes oma võimeisse uskudes saab rikkaks. Samas on väidetud, et sestsamast ameerika unelmast sai Elvisele endale lõpuks painaja. Kui unelmatesse kaob usk, kas ei muutugi need siis košmaariks? Elvis on öelnud: “Poisina kujutlesin end koomiksi- ja filmistaarina. Nüüd on see unelm minu jaoks reaalsus. Rohkemat inimene enam nõuda ei saagi!” Seda tõdedes oli ta juba alla andnud, kõike saanuna väsinud uskumast. Ent kunagi oli olukord hoopis teine. Siis, kui autojuhina töötanud Elvis lubas mitmel korral, kaaslaste pilkamisest hoolimata kinkida oma emale Cadillaci, oli tal unelm. Ta küll ei öelnud, kuidas ta selle auto saab, kuid sisimas teadis ta vastust juba ammu. Kingituse emale hangib ta laulmisega.

Elvis Aaron Presley sündis 8. jaanuaril 1935. aastal Tupelos. Pärast Memphisesse kolimist pääses noormees tööle autojuhina, nädalapalgaks 41 dollarit. 1954. aasta suvel parkis ta auto Sam Phillipsi Memphis Records Service’i ette, mille majaseinal rippus reklaam: “Plaadistame keda tahes ja mida tahes. Üks plaadipool 3$, kaks poolt 4$”. Seega võisid kõik sisse astuda ja pärast maksmist kas laulda või pilli mängida. Mälestuseks anti kaasa algeline, kergelt purunev plastikplaat, mida pressiti ainult üks koopia. Kui Presley stuudio uksest sisse astus, polnud Sam Phillipsit kohal. End kitarril saatva noormehe kaks pala “My Happiness” ja “That’s When Your Heartaches Begin” salvestas Phillipsi abiline. Ta käivitas igaks juhuks ka makilindi, täites oma bossi nüüdseks juba legendaarset käsku: “Kui leidub mõni valge, kes laulab sama fiilinguga kui neeger, teeniksime miljoneid!”

Kui Elvis, neli dollarit näpus, teist korda stuudiosse ilmus ja uue plaadiga minema jalutas, hakkas Sam Phillips mõtlema, et selles kutis on midagi. Ta helistas Elvisele sooviga selle laulja võimeid lähemalt tundma õppida. Phillipsi sõnul oli nooruk kontoris enne, kui telefonitoru hargile pandi. Kui Elvis oli ette laulnud kogu oma repertuaari, taipas Phillips, et ainus, mida Elvis vajab, on koostöö profimuusikutega.

Presley esimene ametlik salvestus läks aia taha, kuid kõik sai alguse juhusest. Ühe järjekordse pausi ajal hakkas Elvis koos kitarrist Scotty Moori ja bassist Bill Blackiga täiesti uuel moel improviseerima tuntud pala “That’s All Right”, mis oli täis kirglikku tukslemist, üht-teist kantrist ja R&Bst. Phillips pani maki käima ja palus seda välgatust korrata. Nii sündis Elvis Presley esimene ametlik singel. Alles hiljem taipas Phillips, et selle otsusega oli ta eneselegi teadmata teinud ajalugu.

Presley nimi oli Memphises peagi nii populaarne, et selle imelooma vastu hakkas huvi tundma kuulus RCA Victor. Suurt raha haistev plaadifirma pakkus Sun Recordsile Elvise üleostuhinnaks 35 000 ja lauljale 5000 dollarit. Sam Phillips kirjutas lepingule alla. Kuigi tema teguviisi on hiljem taunitud, tundis Phillips suurepäraselt oma väikefirma võimalusi. Ta ei saanud end võrrelda RCA-taolise mammutiga, kelle tohutu turundusaparaat võis Elvisest teha hetkega maailmakuulsuse.

RCAsse siirdunud Presley mänedžeriks sai peamiselt kantrilauljatega tegelenud Tom “Colonel” Parker. See paljudes suppides keenud “kõva koorikuga” ärimees polnud kuigi hea mainega ja tegelikult polnud ta ka mingi kolonel ega isegi ameeriklane. Tema õige nimi oli Andreas Cornelis van Kuijk, kes 18aastaselt Hollandist USAsse emigreerides oli võtnud endale uue nime.

Elvise esimesel RCAs toimunud plaadistusel lisandusid bändi veel trummar D. J. Fontana ja lauluansambel The Jordanaires. Kahe päevaga salvestati viis pala, millest üks oli Tommy Durdeni ja Mae Axtoni kirjutatud “Heartbreak Hotel”. Plaadietiketile aga lisati Parkeri nõudmisel ühe autorina ka Presley, et saada osa autoritasust endale. “Heartbreak Hotel” tõusis peagi kaheksaks nädalaks Billboardi tippu ja huvi Elvise uue singli vastu tõusis ka Euroopas. Seda tõendas 2. koht Briti tabelis. Siiski uskusid tollal veel vähesed nii Elvise kui rock’n’roll’i kestvusesse. Philip Norman valgustab seda oma raamatus nii: “Täpselt nagu Ameerikas, oli ka Inglismaal juba pelgalt mõte sellest, et valge mees laulab nagu neeger, lihtsalt rõve. Seega jäi Inglismaale ja USA-le vaid lohutus, et kõik, mis on sama groteskne kui Elvis Presley, ei saa kaua kesta. Rock’n’roll’ist räägiti sama, mida II maailmasõja kohta – kuue kuuga on kogu asi unustatud.”

Ent kas Elvis oli ikka nii ainulaadne, kui meile on aastakümneid püütud väita? Ehk oli ta vaid jõuliselt esile kerkinud uue ja paeluva rock’n’roll’i üks paljudest potentsiaalsetest tähekandidaatidest? Muusikaloolane Charlie Gillett usub seda viimast: “Presley avastamise juttudes on olemas kõik legendideks vajaliku romantika, juhuse ja fatalismi elemendid. On aga selge, et kui Phillips ja Presley polekski kohtunud, oleks mõni teine paarisrakend teinud peagi sama tembu, ühendanud R&B ja kantri ning leiutanud uue stiili.”

Kui vaadata edetabeleid ja plaadimüüki, oli ehk Presley karjääri tipuks 1956. aasta singel paladega “Don’t Be Cruel” ja “Hound Dog”, mis püsis rekordiliselt 11 nädalat Billboardi tipus. Samas kergitas “Steve Allen TV-Show’s” kõlanud “Hound Dog” üles pahameeletormi: koduperenaised, kirikuisandad ja muud moraalijüngrid leidsid, et Elvise puusad liikusid esinemise ajal liiga seksikalt. Etteheiteid sadas kui oavarrest ja ajakirjanduse lööklausest “Elvis The Pelvis” sai moesõna.

Kuulus TV-saatejuht Ed Sullivan jõudis isegi kõva häälega kuulutada, et Elvise-sarnased klounid ei hakka iial tema show’des esinema. Elvise populaarsus kasvas aga nii suureks, et Sullivanil tuli peagi oma pühasid sõnu süüa ja maine tõstmiseks laulja siiski saatesse kutsuda. Tom Parker polnud mõistagi kade ja hoolitses selle eest, et Elvise esinemine läheks saatejuhile võimalikult kalliks maksma. On kokku arvutatud, et seda Ed Sullivani show’d vaatas umbes 54 miljonit ameeriklast ja 82,6% telekatest oli keeratud ainult sellele kanalile.

Nüüd ootas Elvist Hollywood ja roll filmis “Love Me Tender”. Kuigi Presleyle pakuti rolle märksa sisukamates filmides, pani Parker jala vahele. Ta ei vajanud Elvist mitte kunsti tegemiseks, vaid raha pumpamiseks. Elvis kukkus vorpima omi filme, mille teostus jäi ainestikust hoolimata piinavalt šabloonseks. Ekraanil võis näha kaunitest naistest ümbritsetud sangar-Elvist, kehva näitlejatööd ja kiiruga tehtud filmivõtteid, mida maiuspalana vürtsitasid mõningad süžeega seotud laulud.

Pärast seda, kui Elvis oli avanud ka Briti tabelis esikohahittide laviini, ootasid noored inglased pikisilmi oma uut iidolit kontserditurneele. Kuid nagu näitas hilisem ajalugu, ei esinenud Elvis kogu karjääri jooksul kordagi (erandiks vaid Kanada) väljaspool USAd. Sellele on pakutud mitmeid seletusi, kuid tõenäoline süü võis peituda mänedžeris, kes omamata USA kodakondsust ei julgenud riigist lahkuda, kartes naastes ebameeldivusi.

Elvisest oli saanud maailmanimi ja ainus asi, mis võis hakata tumestama tema hiilgust, oli kutse ilmuda sõjaväkke, mis tähendas karjääris aga paariaastast pausi. Kuid Saksamaal USA sõjaväebaasis aega teenivat Elvist see ei heidutanud, sest tema edasise käekäigu eest hoolitses vana turuhai Parker. Toetudes oma lemmiklausele “krahma kähku kliendi raha ja kuradile kõik süümepiinad”, paiskas mänedžer müügile Elvise seni avaldamata laule ja äri õitses. Keegi on kokku arvutanud, et ajal, kui Elvis sõdurileiba sõi, kasvas ta fännide arv kahekordseks.

Paljudes raamatutes on Elvise armees olekut peetud veelahkmeks tema karjääris: kui sõjaväkke läks metsik rokkar, naasis tsiviilellu vagur estraadilaulja. Mis või kes siis Elvist taltsutas? Vaevalt et armee või filmistuudio. Tema stiilimuutuse suurimaks süüdlaseks oli ikkagi publik, kes laulja äraolekul oli kasvanud nii suureks massiks, et õiged rock’ifännid jäid selgesse vähemusse. Elvise uueks kuulajaks sai leplikum, konservatiivsem ja jõukam generatsioon. Samas mängisid oma rolli ka Elvise vanus ja plaadifirma nõudmised. Tulemuseks oli “kuldne puur”. Laulja plaate müüdi varasemast küll mitu korda rohkem, kuid sealt oli kadunud see 50ndate Elvise suurepärane fiiling, power, värskus ja omapära.

1961. aasta suvel esines Presley heategevuskontserdil Pearl Harboris ja vaevalt teadis publik, välja arvatud Kolonel Parker, et ei näe Elvist laval enam aastaid. Mänedžeri idee oli teha selle nipiga lauljast veelgi nõutavam artist. Tegelikult venis planeeritud paus biitlomaania tõttu pikemaks. Biitlite Ameerika-vallutus oli sedavõrd võimas, et Elvise lavalepaiskamine oleks tähendanud suurt riski. Seda aga Parker ei soovinud. Isegi niisugune täht nagu Elvis Presley oli jäänud rock’i arengule jalgu. Tema uued singlid ja konveieril valminud filmid ei tähendanud enam midagi ja kui juurde lisada veel tahtlik tagasitõmbumine avalikkuse eest, pole mingi ime, et Gracelandi villas erakuelu elanud Elvis ei suutnud oma fänne enam millegagi köita. Teda ei päästnud ka kümnendivahetusel tehtud comeback. See polnud enam varasem Elvis.

16. august 1977 on tänini painajaks miljonitele. Sel päeval tuli 42aastasel rock’n’roll’i kuningal Elvis Presleyl, kelle 149 singlit pääsesid Billboardi ja kelle koduseina ehtis 51 kuldplaati, kohtuda omaenda surmaga. Kuigi lahkamisel leiti tema verest ja maksast enam kui kümne erineva medikamendi jälgi, oli surma ametlik põhjus “südame rütmihäired”.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming