JUKEBOX / SEITSMEKÜMNENDAD / ELVIS PRESLEY

Kui räägime Elvisest 1970ndail, siis räägime ulmefilmist: kõigi jaoks tähendab see paksu, kuldlitrite ja kalliskividega kaetud kosmilistes hõlstides, suure soengu ja suurte päikseprillidega ufonauti, kes lendas 1977. aastal tagasi oma koduplaneedile, sest talle ei meeldinud punkarid. Ja tema ei meeldinud punkaritele ka. Või umbes nii.

Ning 1970ndate Elvise loomingule, ta lauluvalikule, esitustele ja arranžeeringutele vaadatakse sageli ülevalt alla. Mina sellega muidugi päri ei ole. Tõsi, raadiokantristandardid ja estraadileelotused ei ole just see, mida ma kuulata  tahaks, kuigi Elvis muidugi oskab ka neid tihti esitada nii, et asi on üle prahi. Ta on ikkagi lihtsat päritolu lõunaosariiklane, kes vaid juhuse tahtel tõusis sest valgest kõntsast sääl XX sajandi üheks suuremaks ikooniks, vabastajaks ja lauluhääleks, ning ju talle lihtsalt meeldis 1970ndail (ja varemgi) selline muusika. Mis teha. Me sünd ja elu eel paratamatut surma on ju sattumuslik.

Ent siiski: lisaks oma kuulsatele Las Vegase kontsertidele 1970ndate hakul (säält sai materjali mitme suurepärase dokfilmi ja plaadi jaoks) ning live-plaatidele „Elvis As  Recorded In Madison Square Garden” (1972) ja „Aloha From Hawaii Via Sattellite” (1973, esimene üleilmselt näidatud satelliitkontsert, tõsi küll – näiteks Nõukogude Liidus olla see kuulu poolest eetrisse lastud hiljem ja suurte kärbetega, kuigi plaadikaanelt leiab lõppeks ka venekeelse tervituse), mida kriitikudki kipuvad tunnustama, on 1970ndate keskel alati peidus paar suurepärast pähklit ja rosinat ka ta närusematel ja igavamatel plaatidel, mis mõjuksid iga teise estraadikantrimehe diskograafias täitsa korralike asjakestena. Neis puudub lihtsalt Elvise tuumapommienergia, näiteks  „From Elvis Presley Boulevard Memphis Tennessee” (1976) või „Today” (1975), 1975. aasta plaadil on üks ta 70ndate ägedamaid rock’i-lugusid „T-R-O-U-B-L-E” ning valusalt kriipav kantriballaad „Pieces Of My Life”, 1976. avalugu „Hurt” on korraga isiklik ja valus ning samas miski irooniaga lauldud. Ja eks muidugi ole lisaks Elvise enese mandumisele ses muusikalises igavuses või nõrkuses süüdi ka ta taustameeskond, eriti manager „kolonel” Tom Parker ja RCA plaadifirma mehed, kes olid stabiilse rahavooluga harjunud ning lüpsid lindistus-sesse ja nende ülejääke kõvasti rohkem, kui vaja  olnuks. Elvisele ei antudki suurt mahti ise mõnd kunstilist tervikut kokku seada, nagu ta varem mõnelgi korral teinud oli, vaid laoti lood, mis võtta olid, mis varasemast üle olid või tast suure vaevaga välja pigistati, kokku albumeiks, mida teismelistest piigadest koduperenaisteks kasvanud fännitarid ikka hardunult haarasid. Eks ta ole.

Ometi oli 1971. aasta olnud suurepärane, Elvisel ilmus isegi neli olulist ja üsna edukat plaati:

1) „Elvis Country”, millel on Elvise kantrimuusika tugevam osa, isegi paar lamedamat raadiostandardit kõlavad siin energiseeritult, mõni puhas väike hillbilly-lugu nagu „Little Cabin On The Hill” tekitab selle mullegi kauge žanri vastu lausa huvi;

2) „Love Letters From Elvis” – tõsi ta ju on, et see on plaadifirmameeste kokku klopsitud valimik vanematest ja uuematest (enamasti siiski tolle hetke uutest) salvestustest, kuid „Got My Mojo Working” kõlab siin rämedamalt ja särtsakamalt kui kellegi teise esituses, ning terve plaadi jooksul kuuleme artistina tippvormis lauljat;

3) „Elvis Sings The Wonderful World Of Christmas” – siit  on pärit ka tsipake kaubakeskuste klassikat, ent ka mu lemmikjõululugu, karmikoeline bluus „Merry Christmas Baby”;

4) gospelikogumik „You’ll Never Walk Alone”, mille juures pole miskit imestada (spirituaalid, gospelid, lõunaosariikide vanad kirikulaulud olid alati Elvise trump), selline siiras, lihtne ja omal moel esoteeriline kraam, mille esitamiseks oli ta üles kasvanud täpselt õiges keskkonnas. 1972. aastal ilmus veel viimane spirituaalse muusika valimik „He Touched Me”, võib-olla isegi parim neist. Ja on muidugi üldtuntud fakt, et just gospelid tõid Elvisele ta kaks ainsat  Grammy auhinda.

Tegelikult on veel 1972–1974 ilmunud stuudioalbumid „Elvis Now”, „Raised on Rock” ja „Good Times” laetud inspireeritud kraamiga, sekka muidugi keskpärasemat raadiomuusikat, ent kui kunagi lugesin läbi 1970ndate Melody Makerid, siis ei leidnud ma säält vist pea ühtki positiivset arvustust. Elvis oli armutult kriitikute hambus, sest nad võrdlesid teda ühe noore, metsiku, intuitiivse, loomaliku ja loomuliku lõunaosariikide poisiga, kes oli kunagi rock’n’roll’i muusikaajaloo kaardile tõstnud. Täiskasvanud,  nukrate (kantri)ballaadide lembene, üliedev ja end pea jumalaks pidav Elvis ei passinud tollasesse rock– ja popmuusika ajaloo mõttes üliintensiivsesse ja kiiresti muutuvasse keskkonda. Jah, armutult rapiti ka kontserte. Eriti kui aastatel 1975–77 hakkas juhtuma, et Elvis laval lõpuni vastu ei pidanud, nagu segane naerdes keset lava lamas või kava lihtsalt ka ära jättis. Tõsi, nende juhtumitega on kõvasti liialdatud: kui tal haiglaperioodide tõttu tõesti mõned tuurid ka ära jäid, siis laval kokkuvarisemisi või ravimeist pilves päi laamendamisi  juhtus siiski sedavõrd vähe, et mul on põhjust arvata, et enamik neist juhtumeist on ühel või teisel kujul salvestatud.

Üks kriitik on kuskil torganud, et Elvise halba vormi arvestades võinuks ta hüvastijätualbum „Moody Blue” olla ka palju kesisem. Ja tõesti – paari eelmisega võrreldes on siin tõelisi pärleid. Ma ei räägi plaadi pehmest, diskolikust nimiloost, mis suureks hitiks sai. Pigem kriipavad hinge paar nukrat kantrilikku jorutamist „He’ll Have to Go” ja „It’s Easy For You” ning muidugi tumedakoeline rock „Way Down”, ja üleelusuuruselt lauldud „Unchained Melody”, lisaks veel väike lollitav naljalugu „Little Darlin’”. Ning ega siin kümne loo pääle (kolm neist kontsertversioonid, stuudios salvestatud asju polnud lihtsalt enam niigi palju võtta) õigupoolest täitematerjali polegi. Kui 1970ndad poleks maailmale kinkinud rasket, glam- ja proge-rock’i, diskot, funky’t, Jamaica-rütme, punki, esimesi räpplaule jms, siis oleks olnud muidugi kuninga kümnend – kõige selle taustal mõjus ta aga iganenult, vana monstrumina. Ses mõttes: hämmastav, kui palju on helgeid  hetki selle vana monstrumi, selle kosmoseprintsi välimusega ülekaalulise, keskmises keskeas mehe muusikas tegelikult.