JUKEBOX – seitsmEKÜMNENDAD – punk ja sex pistols

Vello Salumets

netifoto  

Kaoses oleme meie, mitte muusika.

Johnny Rotten

 

 

1970ndate keskel, pärast USA kõmubändi Ramones Inglismaa kontserte, proovisid mitmed briti ansamblid katki murda muusikasse ilmunud masendavat eristumist, laialivalguvust ja räästunud individuaalsust. Aastakümne lõpu punk-rock’ist saigi taas ansamblimuusika, esinemiskohtadeks kujunesid tänavad ja prooviruumid ehk siis samad paigad, mis olid määratlenud 60ndate biitmuusika olemuse.

Tundus, nagu oleks skiffle tagasi tulnud, sest punki võis mängida kes tahes, kuidas tahes ja kellega tahes. Punk saigi kohe avalikkuses samasuguse positiivse ja spontaanse pitseri nagu omal ajal biitlite muusika, mida hakati pidama töötuks jäänud noorte ehedaks hääletoruks. Nagu 60ndatelgi, kuulus tegelikult punkbändi üsna palju boheemlastest üliõpilasi ja keskklassi jõmpsikaid.

Punk seadis uue lainena üheks peaeesmärgiks 60ndate optimismi ja kauni väliskesta pahupidipööramise. Ta irvitas avalikult näkku biitmuusika nooruslikkusele ja võidukusele, võttes igapäevavaenlaseks nii rock’i kui riigi valitsejad. Ja kuigi punk meenutas skiffle’i klimberdusi ja tümistamist, polnud selles varjugi skiffle’i süütusest, sest uue laine kangelased tundsid rock’i ajalugu vägagi hästi. Kui 50ndate rock’n’roll raputas argi- ja koolikeele klišeesid, tegi punk täpselt sama 60ndate biidi tardunud väljendustega. Punk oli esimene noorsoomuusika vorm, mis hülgas romantika. Isegi seks ei tähendanud nendele midagi erilist. „Mis imelist selles seksis siis ikka on,” torises Sex Pistolsi solist Johnny Rotten, „ainult kolmkümmend sekundit ähkimist!”

Seevastu pungi taustaks olid juba selged poliitilised ideed ja püüdlused. Punkansamblite Sex Pistols ja The Clash mänedžerid Malcolm MacLaren ja Bernard Rhodes olid õppinud 60ndatel kunstikoolis tundma Sartre’ilt mõjutusi saanud prantsuse situatsionistide mõtteavaldusi ja sobitasid neid nüüd rock’i-maailmaga. Situatsionistid toetasid „argipäevapoliitikat” ja „igavlemise esteetikat”, mille abil lõhatakse tobe, tühjaks spektaakliks muutunud argipäev paljastavateks ja funktsionaalseteks olukordadeks. Nende meelest ei olnud modernse ühiskonna keskpunktiks enam töö, vaid vaba aeg.

Sex Pistolsi taolised bändid üritasid teha sama muusikatööstusringkondades. „Plaadifirma asi on plaatide turustamine, mitte meile tingimuste määramine,” kuulutas Johnny Rotten. See puudutas ka ajakirjandust ja avalikkust.

Punkbändide kõmulised vembud üritasid seda mehhanismi alasti kiskuda. See oli sama loogiline nagu nende rock’i-klišeesid raputav muusika ja õmblusi esile toov riietus. Oksendamine keset pressiintervjuud tõi kummaliselt päevavalgele kõmuajakirjanduse tõelise pale ja räiged roppused TV klanitud jutusaadetes lõid palju reklaamitud sallivusse ja vagatsemisse sügava mõlgi. Punk saavutaski hetkeks eesmärgi. Nende omad plaadifirmad, mingisugused modernsed kooperatiivid, näitasid, et tootmine ja tarbimine ei pruugi olla ainult raiskamine ja tühja-tähja valmistamine, vaid ka omamoodi autentne vajaduste rahuldamine ja selle kaudu elu muutmine.

 

Sex Pistols

Kui küsida mõnelt vähegi rock-muusikaga kursis ameeriklaselt, milline briti punk-rock’i tegelase nimi talle esimesena meelde tuleb, siis poleks see mitte Johnny Rotten, vaid hoopis Sid Vicious. Paljudele määras just Vicioust ümbritsenud müüt punk-rock’i põhiolemuse: anarhia, raevukus, nihilism, metsik ekstsess, apaatia ja hoolimatus ümbritseva suhtes, rahulolematus, noorelt suremine jne.

Johnny Rotten ja Sid Vicious võisid olla küll enim tähelepanu pälvinud Sex Pistolsi liikmed, kuid tegelikult laadis ja juhtis bändi hoopis kitarrist Steve Jones (1955), kes oli haaranud kitarri pihku 70ndate algul inspireerituna sellistest bändidest nagu T. Rex, The Faces, The Stooges ja The New York Dolls. 1973. aastal tutvus Jones trummimängija Paul Cookiga ja kitarrist Wally Nightingale’iga. Moodustati bänd nimega The Strand ja üritati järele mängida oma lemmiklugusid. Kaks aastat hiljem hakati külastama skandaalset antimoele spetsialiseerunud SEXi-nimelist riidepoodi, mille üks omanikest oli New York Dollsi mänedžerina tegutsenud Malcolm McLaren. Kuulnud, et poised teevad bändi ja otsivad prooviruume, pakkus ta ennast mänedžeriks, soovitades Wally Nightingale’i asemele ansamblisse kaasata oma alluva, bassimängija Glen Matlocki (1956) ja laulusolistiks tema poe tiheda külalise, roheliseks värvitud juustega John Joseph Lydoni (1956). Steve Jones oli asjaga päri ja pärast tutvumist Lydoniga, kes tänu oma ussitanud hammastele ristiti Johnny Rotteniks, oligi Sex Pistolsi nimeline bänd koos.

Ansambli esimene kontsert toimus 6. novembril 1975 Saint Martinsi kunstikolledžis ning seejärel teistes Londoni õppeasutustes. Pärast 1976. aasta septembris toimunud esimest pungifestivali Londoni klubis 100 Club kirjutas Sex Pistols alla plaadilepingule EMIga ja novembris ilmus nende esimene singel teravalt poliitilist süsteemi salvava tekstiga „Anarchy in the U.K.”. See ajas paljud riigiametnikud tagajalgadele ja pärast detsembris ette võetud Suurbritannia turneed, kus paljud plaanitud kontserdid skandaali kartusest ära jäid, ütles EMI plaadilepingu üles.

1977. aasta veebruaris lahkus ansamblist Glen Matlock, põhjuseks väidetavalt kasvavad  lahkhelid Johnny Rotteniga. Uueks bassimängijaks tõi Rotten oma sõbra Simon John Ritchie’ (1957), kes sai lavanimeks Sid Vicious. McLaren toetas tema kandidatuuri, sest Viciousi karm tänavakraade väljanägemine sobis mänedžeri arusaamadega punkmoest. Polnud tähtis ka asjaolu, et erinevalt ülejäänud bändi liikmetest ei osanud Sid üldsegi bassi mängida.

1977. aasta kevadel sõlmis Sex Pistols plaadilepingu Virgin Recordsiga, kes avaldas bändi teise singli „God Save the Queen”. Ametimehed nägid selles plaadis juba otsest rünnakut Briti monarhiale ja BBC pani loole eetrikeelu. Kuid kõigele vaatamata tõusis singel Briti tabeli teisele kohale. Nüüd oli aeg küps albumi avaldamiseks. Sex Pistolsi ainuke ametlik stuudioalbum „Never Mind the Bollocks Here’s the Sex Pistols” salvestati 1977. aasta suve hakul. Sid Vicioust ei lastud üheski loos bassi mängida ja need partiid mängis linti Steve Jones. Album ilmus 1977. aasta oktoobris. Kriitikud jagunesid küll kahte leeri, kuid paljud poed keeldusid albumit müümast. Selline otsus tundub tagantjärele vaadates üsna kummalisena, sest „Never Mind the Bollocks Here’s the Sex Pistols” tõusis Briti tabeli tippu ja sellest kujunes üks rock’i kõigi aegade mõjukaim plaat. Sinna on punutud niisugused ajatud punkhümnid nagu „Holidays in the Sun”, „Anarchy in the U.K.”, „God Save the Queen” ja „Pretty Vacant”. Need sisaldavad Steve Jonesi meeldejäävaid kitarririffe, mida hiljem on kopeerinud paljud kitarristid. Kuid see jäi anarhialipu masti tõstnud Sex Pistolsile esimeseks ja ühtlasi ka viimaseks tähelennuks. Bändi viimane Inglismaa kontsert toimus 1977. aasta jõulupäeval ja järgmise aasta algul suunduti 14päevasele USA turneele. Egokonfliktide, üldise rahulolematuse ja kehva organiseerimise tõttu kõrbes bändi tuur põhja. Üks probleemide allikas oli heroiinisõltlasest Sid Vicious, kes nõudis kaklusi üles kiskudes ja publikut sõimates üha uusi narkodoose. Tulemuseks oli bändist väljalöömine. Aga see polnud veel kõik: USA turnee ajal jõudis Johnny Rotten mänedžeriga niivõrd tülli minna, et pühkis pärast viimast kontserti Sex Pistolsi tolmu jalgadelt. Inglismaale naasnud, vahetas ta oma nime tagasi John Lydoniks ja asutas koos koolisõbra Jah Wobble ja endise The Clashi kitarristi Keith Levene’iga ansambli Public Image Ltd. Sid Vicious aga kolis New Yorki, hakkas esinema solistina, sai kaela oma pruudi mõrvamise süüdistuse ja kõige tipuks pani 1979. aasta veebruaris narkootikumide üledoosi tõttu kõrvad pea alla.

Ja oligi kõik. Kuid lühikesele tegutsemisele vaatamata sai Sex Pistolsist Briti punk-rock’i suurkuju, täielik antitees turdunud dinosaurusele, milleks oli muutunud tollane rock. Peaaegu kõikidest lauludest, mis see bänd on avaldanud, on saanud punk-rock’i klassika ja lausa pungi-loosungiteks on kujunenud Johnny Rotteni tollased pressiavaldused: „Mulle ei meeldi rock-muusika, ma tahan seda kõike lõhkuda”; „Ma vean kihla, et teie ei vihka meid nii palju kui meie teid!”. Sex Pistolsi viimase kontserdi lõpus pöördus ta San Francisco publiku poole sõnadega: „Kas teile ei tundu, et teid on petetud? Head õhtut!”

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming