JUKEBOX – seitsmekÜMNENDAD – jimi hendrix

Vello Salumets

netifoto Ohverdada tuleb palju, ka oma isiksus. Kõik sõltub sellest, kui sügavale tahad minna. Pole oluline, et sind hulluks peetakse, tuleb jätkata ja ollagi hull.

Jimi Hendrix

 

„On 2. september 1970. Jimi Hendrix mängib Taanis Århusis, Vijle Ruskow Hallis. Kompaktse R&B asemel kaigub maaniline helimass, millega liitub hullumeelne ja halvaendeline lärm. Laulus on veider pinge – tundub, justkui mängiks tema kitarri keegi tulnukas. Ta katkestab ootamatult ja ütleb mikrofoni: „Ma surin juba ammu.” Kontsert on lõppenud.” (David Henderson).

Jimi Hendrixist on kirjutatud raamatuid ja hulgaliselt pikki artikleid. Seepärast järgnevalt vaid üksikud värvilaigud selle popikooni ja rock’i-maailma kitarristide jumalaks tituleeritud artisti elust. Oma 27 eluaasta jooksul mõjutas ta sügavalt popmuusikat, rajades rock-muusikale heliliselt keerulise, samas tehniliselt asjatundliku ja tervikliku pinnase, mis sai tähenduslikuks hard rock’i tekkele ja teesillutiseks heavy metal’ini. Ta viis bluusi uuele tasandile, mõjutades suuresti nii funk’i kui funk rock’i arengut.

Jimi Hendrix sündis 27. XI 1942. aastal Seattle’is. Kuna tema isa James Al Hendrix oli just läinud II maailmasõtta, otsustas 18aastane ema Lucille Jeter-Hendrix panna maimukesele nimeks Johnny Allen Hendrix. Kui poiss sai kolmeseks, naasis isa sõjast. Al Hendrix: „1945. aastal kohtusin pojaga esmakordselt. Poiss tundis mind vaid piltide järgi ja kui kohtusime, hüüdis ta: „See on issi!”.” 1946. aasta sügisel ristis Al oma poja ringi James Marshall Hendrixiks.

Nii algas ühe legendaarsema rock-muusiku elutee. Oma lühikese, neli aastat väldanud superstaarina võimuloleku ajal laiendas Hendrix rock-kitarri leksikoni rohkem kui keegi enne teda. Tänu Hendrixi näpunäidete järgi ehitatud innovatiivsetele kitarrivõimenditele, aga ka kitarri helipeadega eksperimenteerimisele oli ta meister oma instrumendist välja võluma ettearvamatuid sound’e, saavutades astraalkvaliteediga heli tagasiside (feedback) ja möirgava moonutuse (distortion). Hendrixi musitseerimist iseloomustasid mürisevad „orkaanipuhangud” ja pimestavalt show’lik lavaesinemine – ta võis mängida kitarri turjal hoides või hammastega kitarrikeeli rebides.

Kui 1967. aastal sai Jimmy Hendrixist rahvusvaheline superstaar, tundus, nagu oleks ta välja kukkunud tulnukate laevast. Tegelikult oli ta õpipoisina läbi käinud pika maapealse tee, olles 60ndate algul kitarrist rütmimuusika ringvoolus rock’n’roll’i, R&B ja souli tollaste gigantide Little Richardi, The Isley Brothersi ja King Curtise bändis.

Üheks oluliseks pöördepunktiks Hendrixi elus sai kohtumine kitarrivirtuoosi Albert Kingiga. King oli sarnaselt Jimmyga vasakukäeline ja mõlemad mängisid parema käe kitarri teistpidi käes. King oli sirgunud bluusi sügavustest ja loonud täiesti oma kitarri-sound’i, tema firmamärgiks oli sound, mis liugles üles ja kukkus alla – eeskujuks puhkpillide helid.

Puhkpillimängijad, kellega Hendrix oli bändides koos mänginud, olid tallegi suuresti muljet avaldanud. Eriti tenorsaksofonistid, kes lõid esinemistel tavapärasest suurema pinge ja õrritasid tihti oma pilliga suurema osa publikust mürgeldama. Jimmyt vaevas mõte, et miks kitarriga sama ei suudeta teha.

Hendrix nägi pärast Little Richardi bändist lahkumist mitmeid joovastavaid kontserdipilte, tema unistuseks oli oma kitarrimänguga korrata laval sama efekti. Ainsaks loogiliseks teeks oli suunduda New Yorki, et musitseerida koos teiste pillimeestega. Just New Yorgis mängis saatus Hendrixile kätte trumbi: 1966. aasta suvel sattus teda klubis Cafe Wha? kuulama siis juba laialiminekut plaaniva inglise ansambli The Animals bassimängija ja mänedžeri ametis kätt proovinud Chas Chandler. Ta oli Jimmy esinemisest sedavõrd vaimustuses, et pakkus Hendrixile Londonisse kolimist ja oma ansambli moodustamist. Lõpuks kirjutaski Jimmy Hendrix mänedžerilepingule alla, lennusõidul üle Atlandi ristis Chandler Jimmy Hendrixi Jimi Hendrixiks.

Chas Chandleri esmaseks ülesandeks oli muretseda Hendrixile pass, elamis- ja tööluba, moodustada bänd ja organiseerida kibekähku plaadistusleping. Üsna tagasihoidliku iseloomuga mustanahalisest kitarristist tuli Inglismaal teha staar. Kolme esimese ülesandega oli tänu bürokraatiale suuri raskusi, bändi moodustamine läks siiski sujuvamalt. Konkursi korras said Jimi kaaslasteks üsna suure ego’ga kitarrimängija Noel Redding, kel tuli kitarr vahetada bassi vastu, ja trummar Mitch Mitchell. Uus trio sai nimeks Jimi Hendrix Experience (JHE). Redding ja Mitchell polnud popmuusikas mingid kollanokad, vaid juba tegijad, kuid nüüd palgati nad taustameesteks. See ajas mõlema vere keema, nad püüdsid igati vähendada Jimi mõjuvõimu. Laval esinedes sai konflikt erilise dimensiooni – nad asetusid igas olukorras avalikult Hendrixi konkurentideks, üritades soleerida nii palju kui said. Kuid just seda oligi Hendrixil vaja!

Algas tema tähelend ja kõik sellega kaasnev: 1966. aasta plaadistusleping Track Recordsiga, esimesed singlid „Hey Joe” ja „Purple Haze”, Londoni vallutamine, Inglismaa turnee ja iga päevaga kasvav kuulsus. Lisaks veel koos erksa vaimuga stuudioinseneri Edwin Krameriga pea ööpäevaringsed katsetused olemasoleva stuudiotehnikaga, et välja pigistada maksimum, mis väljendaks Hendrixi vapustavatele ideedele vastavat kitarri-sound’i bändi esikalbumi „Are You Experienced?” tarbeks. Kuid tähelend tõi Jimi ellu ka rahakaid naisi, omapäraste maailmavaadetega sõpru, underground-publikut, popstaare, alkoholi, ergutustablette…

1967. aastal ilmus müügile JHE teine album „Axis: Bold As Love”. Hendrixi tuttav ja psühholoogiat õppinud Ray Warner on tõdenud: „Jimiga vesteldes selgus, et selle plaadi pealkirjal on palju suurem tähendus, kui võib ette kujutada. Tema arusaam axis’est on kui telg või kiirtee maast universumi lõpmatusse, axis on sild ühest dimensioonist teise. Ma hakkasin mõistma, et Jimi pole pärit siit maailmast.”

Jimi Hendrixi elu keerles USA muusikakarussellis: esinemised erinevate muusikutega, topeltalbumi „Electric Ladyland” sünnitusvalud ja ilmumine, pidevad turneed, vahelejäämine narkootikumidega Kanada piiril ja ees ootav kohtuprotsess, Electric Lady Studio ehitamine, erimeelsuste tõttu bändi laialiminek ja uue ansambli Band Of Gypsys kokkuklopsimine, esinemine Woodstocki „Music & Art Fair’i” festivalil. Ning selle kõrval ikka naised, alkohol, marihuaana, uimastid…

1970. aasta algul hakkasid Jimi sõbrad märkama temas järske muutusi – hajevil olek ja sügav masendus. 18. IX 1970. aasta hommikupoolikul oli Jimi Hendrix surnud. Tema surmaga seotud asjaolud on siiani jäänud segaseks: lahkamisel leiti Hendrixi verest hulgaliselt unerohutablettide ja liigse alkoholi jääke. Ametlikuks surmapõhjuseks kirjutati: „Barbituraadimürgitus, oksesse lämbumine.”

Aga see polnud enesetapp, pigem traagiline õnnetusjuhtum, sest veel surmaeelsel õhtul oli ta töötanud uue lauluteksti kallal, mille viimased read kõlavad nii:

Elu lugu on ainult silmaripse, üks viiv.

Armastuse lugu on tere ja hüvasti.

Kuni me kohtume taas.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming