Jukebox – Kuuekümnendad – The rolling stones

Vello Salumets

 

“Legend juba eluajal,” on kulunud väljend, kuid inglise ansambli The Rolling Stones puhul täpne. Rollingud on pinnal püsinud 45 aastat ja on tegelikult saanud juba institutsiooniks. Bändi plaadid müüvad siiani hästi ja kontserdid tõmbavad ikka kokku rahvamasse. Ent kunagi metsikult rock’i mässulippu lehvitanud ansambli värskus on asendunud enda kordamisega ning algusaastate sütitavast sädemest on saanud värelev leek. Kuid kõigest hoolimata on just Rolling Stonesis kütkestaval moel kehastunud rock-muusika erinevad palged: traagika ja koomika, seks ning vägivald, süütu lõbutsemine ja tervise laastamine.

Rolling Stones peegeldab rock’i põhiolemust nii heas kui ka halvas. Plusspoolele peaks kandma selle, et rollingute muusika on lähtunud rock’i peamistest alustaladest, mille põhjaks on alati kasutuskõlblikud kolm duuri ja maagiline biit. Mick Jaggeri loosung “It’s only rock and roll, but I like it” on ka tegelikult olnud selle Chuck Berry muusikale paljuski võlgneva bändi motoks. Rollingute miinuspoolelt võib leida uimasteid, mõttetut joomist, kaklusi ja meeletuid orgiaid.

Rollingute muusika kuulajad jagunevad kahte leeri. Innukamad fännid peavad ansamblit maailma parimaks rock’n’roll’i-bändiks, vastased on norinud ennekõike just tema rütmibluusi-kaverite kallal ja leidnud, et Jaggeril koos kaaslastega pole eeldusi musta muusika tõlgendamiseks. Samas kui rollingute muusika paigutada 60ndate raamidesse, siis biitlite ja nende järgijate meloodilise popmuusika kõrval tundub Rolling Stonesi möllamine tõelise rajuna.

Rock ei ole iial olnud pelgalt muusika, selle kuulajatele on rohkemal või vähemal määral olnud tähtis ka esineja imidž ja välised atribuudid. Ja just selles seisnes rollingute eelis teiste 60ndate algul Inglismaal tegutsenud R&B ansamblite ees. Sarnaselt Beatlesiga koosnes ka Rolling Stones põnevaist ja huvipakkuvaist isiksustest. Laulja Mick Jagger pole iial kurtnud huvi puudumist oma isiku vastu. Peale Jaggeri naiste- ja uimastilugude köitis meediat ka tema arukus ja nutikus. Mick Jagger on alati nautinud avalikkuse ees esinemist, ta on öelnud: “Niikaua, kuni mu pilt on esileheküljel, ei huvita mind põrmugi, mida minust kirjutatakse kuuekümne üheksandal…” Karme eluviise pooldav kurva kuju rüütel kitarrist Keith Richards on paljude arvates üheaegselt meeletul viisil nii saatanlik kui sümpaatne. Ansambli algkoosseisu kuulunud multiinstrumentalist Brian Jones võlus publikut oma kaalutletult salapärase imidžiga.

The Rolling Stonesi moodustasid Mick Jagger (1943) ja tema naabruses elanud sama vana Keith Richards. Nende tutvus algas 1961. aastal, kui ilmnes, et mõlemaid huvitab mustade bluus ja rütmibluus. Kampa kaasati ka ühine tuttav Dick Taylor. Kui trio nimega Blue Boys oli kodustes tingimustes salvestanud lindile mõned R&B standardid, saadeti see Inglismaa kuulsaima bluusi mängiva bändi Blues Incorporated juhtfiguurile Alexis Kornerile, too kutsus Blue Boysi kohtumisele. Tänu Korneri vahendusele tutvus trio kahe andeka muusiku, multiinstrumentalisti Brian Jonesi ja bluusipianisti Ian Stewartiga. Nüüd oli bändil puudu vaid trummar ja lööv nimi. Need ka leiti – 12. juulil 1962 esines Marquee klubis oma esimesel etteastel bänd, kus trummide taga Mick Avory ja kuulutusel ilutses ühest Muddy Watersi laulupealkirjast laenatud nimi The Rolling Stones. Kõik liikus tasapisi ülesmäge, kuid siis otsustasid Dick Taylor ja Mick Avory ansamblist lahkuda. Nende asemele meelitati bassi mängima Bill Wyman (1936) ja trummide taha Charlie Watts (1941).

Rollingute põhiesinemiskohaks kujunes Richmondis asunud Crawdaddy klubi ja selle omanikust Giorgio Gomelskyst sai bändi esimene mänedžer. Stonesi kuulsus kasvas iga päevaga ja ühel õhtul võis klubis kohata ka komeedina tõusnud ansambli The Beatles liikmeid. Kuid Gomelsky ei saanud kaua olla rollingute mänedžeriks, sest peagi haaras väikest kavalust kasutades selle koha 19aastane Andrew “Loog” Oldham, lubades bändile kiiret lepingut mõne plaadikompaniiga. Decca firma, kes mõned aastad tagasi oli oma rumalusest siis veel tundmatu The Beatlesi ukse taha ajanud, ei soovinud nüüd seda viga enam korrata ja sõlmis kähku The Rolling Stonesiga plaadilepingu.

1963. aasta keskel ilmunud esiksingel “Come On / I Want To Be Loved” ei äratanud küll erilist tähelepanu, kuid bänd pääses Inglismaa-turneele koos sinna saabunud The Everly Brothersi ja Bo Diddleyga. Rollingute teise singli tarbeks ulatasid abikäe Lennon ja McCartney, pakkudes välja oma vastkirjutatud pala “I Wanna Be Your Man”. Sellel oli juba jumet, mida näitas ka 12. tabelikoht.

1964. aastal ilmus müügile The Rolling Stonesi omanimeline album. See püsis 12 nädalat LP-tabeli tipus ja plaati müüdi üle 200 000 eksemplari. Seejärel üritas Stones oma esimesel USA-reisil äratada ameeriklaste tähelepanu, kuid seal ei huvitanud nende muusika kedagi. Huviobjektiks sai hoopis poiste väljanägemine, jänkide keskne sõnum tundus olevat: “Minge juuksurisse!” Kuid leidus ka poolehoidjaid – Chicagos asuva Chess-stuudio produtsent Ron Malolta juhendamisel plaadistas Rolling Stones pala “It’s All Over Now”. Singel tõusis 1964. aasta suvel küll vaid nädalaks Briti tabeli tippu, ent see tähendas legendi algust. Nii Euroopa kui USA saalid, kus rollingud hakkasid kontserte andma, läksid pärast hullunud fännide laastamist remonti, miski ei takistanud enam bändi meeletult kasvavat populaarsust.

Musta bluusimehe Willie Dixoni kirjutatud “Little Red Rooster” jätkas Rolling Stonesi kaverplaadistuste sarja. Kuigi pala töötlus oli tänu Brian Jonesi bluusilikule slide-kitarrimängule tolle aja popmuusikast üsna kaugel, jõudis singel Briti tabeli tippu. Alates 1965. aastast oli The Rolling Stones tõeliselt oma nime vääriline – bänd ei püsinud hetkegi paigal. Rollingumaania jõudis otsapidi Austraaliasse ja tulemus oli etteaimatav. Pärast ühe kontserdi lõppu, kus saalis 9000 inimest, viidi pokri ligi sada märatsejat, lavalt leiti kümmekond rinnahoidjat, paarkümmend kinga ja tühje veinipudeleid.

Senini peamiselt kavereid salvestanud Stones jõudis sama aasta kevadel taas Briti tabeli tippu palaga “The Last Time”. Kuid seekord olid autoriteks juba Mick Jagger ja Keith Richards. Alates sellest hetkest ei nähtud enam iial rollingute singlite A-poolel ühegi teise autori nime.

“(I Can’t Get No) Satisfaction” on Rolling Stonesi läbi aegade vaieldamatult tuntuim pala. Keith Richards leiutas loo põhjaks olnud maagilise kitarrikäigu USA-turneel Floridas Clearwateri motellis ja laul plaadistati Chicago stuudios Chess. 1965. aasta suvel tõusis “Satisfaction” nii Billboardi kui Briti tabeli tippu. Vastukajad polnud alati just soosivad: Ameerika raadiojaamad ei mänginud oma saadetes lugu lõpuni, kuna arvati, et viimases salmis on juttu menstruatsioonist. Laulu teksti uurinud moraalijüngrid ei soovinud isegi kuulata Mick Jaggeri seletusi, et rabavast pealkirjast hoolimata räägib pala üksnes hingelisest rahuldamatusest. Asja analüüsinud Rolling Stonesi historiograafi Philip Normani arvamus on: “Tõenäoliselt pole ükski teine laul saavutanud oma pealkirja tõttu nii suurt ja kahtlast kuulsust. Üsna vähe inimesi mõistis tookord, et “Satisfaction” ei räägi seksist ega masturbatsioonist. See oli pigem teksti kirjutanud Mick Jaggeri vastureaktsioon Ameerika läägele ja närvilisele elulaadile. “Satisfaction” on biidivormi rüütatud bluus, mis räägib tühjustundest, kui inimesel on kõike liialt palju.”

Pärast “Satisfactioni” 4-miljonilist müügiedu olid Jagger ja Richards probleemi ees, et mis saab edasi, kuna tolle singli paistele ei tohtinud puhkama jääda. Hädast aitas välja rollingute järgmine üllitis “Get Off Of My Cloud”, millest sai taas täistabamus. Kui “Satisfactionisse” oli looritatult imbunud seksuaalseid ilminguid, siis uus laulu tekst vihjas juba uimastitele. The Rolling Stones oli jõudnud oma järgmisesse etappi.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming