jukebox – kuuekümnendad – the everly brothers

Vello Salumets

 

 

Everly vennad, 1937. aastal sündinud Isaac Donald ja kaks aastat noorem Philip, moodustasid enne biitlite võimuletulekut rock’n’roll’i ajastu ühe menukama lauluansambli. Nad olid Buddy Holly kõrval kesksed kujud rock’n’roll’i nn valges harus. Everlyte ajastut pole siiski mõtet mõõta vaid hititabelite ja plaadimüügi järgi, kuna nende meloodiaist tulvil suurepärane ansamblilaul oli eeskujuks ja uurimisobjektiks paljudele hilisematele duodele nagu John Lennon ja Paul McCartney, Simon & Garfunkel, Peter & Gordon, aga ka ansamblitele The Beach Boys, The Byrds, The Hollies ja The Mamas & The Papas.

Kui Little Richardi hääl kraapis nagu raspel, siis Everlyte kooslaul sahises kui peen liivapaber. Phil laulis veidi kõrgemalt, sametiselt võrgutavalt, Don jälle pisut madalamalt ja kähedamalt. The Everly Brothers näitas kuulajale, et rock’n’roll ei pruugi tingimata olla lärmakas ja brutaalne, vaid ka pehme ja meloodiline, kuid siiski erinev kliistrisarnasest mooride-vaaride lööklaulust. Everlyd ülistasid oma lugudes armastust sama põikpäiselt kui Buddy Holly. Mõni võib küll väita, et need palad ei erinenud milleski traditsioonilistest Tin Pin Alley šlaagritest. Võib-olla vormilt mitte, küll aga energia ja võtete poolest. Everlyd ei projitseerinud armastust taevasse, vaid see oli just praeguse hetke asi. Nad otsekui objektiveerisid armastuse, tehes sellest aate või idee. Oma lauludes olid nad unistajad, kes ei ajanud taga ideaalnaist, vaid pigem ideaalset vahekorda.

Everlyd ei lõõritanud uhkeldavalt mõnest lehtsabast ega nuuksunud ingli järele. Nad laulsid kas siis avalikult solvununa või energiliselt võidukana sellest tähtsaimast inimsuhtest. Nende usus armastusse ei olnud naiivsust, see oli täis sitket elastsust ja nõtkust. Everlyd näitasid oma järeltulijatele, et tõeline bänd on alati midagi enamat kui üksikute osade summa. Kui Don ja Phil laulsid, polnud tulemuseks enam kaks, vaid kolm!

The Everly Brothersi karjäär ei alanud juhuslikult. Nende kodulinnas Brownis tuntud kantriartistidest vanemate õlul olid kohalikus raadiojaamas igahommikused pooletunnised saated, kus koos isa-emaga tuli stuudios istuda ka lastel. Kui Don sai seitsmeseks, oli temalgi pühapäevahommikuti oma veerandtunnine raadiosaade “The Little Donnie Show”. Kui 1950ndate algul murdis sisse televisioon, öeldi Everlytele tööleping üles. Muusikast nakatunud Don ja Phil otsustasid pakkuda oma andeid kantrimekas Nashville’is. Algus ei tõotanud midagi head. Siis aga tuli appi poiste isa Ike, kes tundis produtsendist kitarristi Chet Atkinsit. See lubas vendasid tutvustada Archie Blayerile, kes oli just avanud New Yorgis uue plaadifirma Cadence ning otsis uusi talente. Blayer sõlmis 1957. aastal Don ja Phil Everlyga plaadilepingu ning pakkus esiksingliks laulu “Bye Bye Love”. Juttude järgi polnud see lugu seni kolmekümnele artistile kõlvanud. Everly vennad aga niisugust luksust endale lubada ei saanud ja nii purgitatigi see abielupaar Felice ja Boudleax Bryanti kirjutatud üllitis vastuväideteta. Lõpptulemusena jõudis singel Billboardis 2. ja Briti tabelis 6. kohale.

Pärast esimest õnnestumist paluti Bryantidel kirjutada Everlytele uusi laule, järgmiseks plaadistuseks pakkusidki nad välja “Wake Up Little Suzie”. Suzie-laulust kujunes suurhitt, mis tõusis 1957. aastal nädalaks Billboardi tippu. See oli The Everly Brothersi esimene nn neiuhitt, mida edaspidi jätkasid sellised menupalad nagu “Claudette”, “Take A Message To Mary” “Poor Jenny”, “Lucille” ja “Cathy’s Clown”. Lauluautoritest Bryantidest, saidki nüüd vendade n-ö õukonnaheliloojad. On kokku arvestatud, et Everly Brothersi 18miljonilisest plaadimüügist on 11 miljonit sellised, kus peal Bryantide kirjutatud hitid.

The Everly Brothersi uus üllitis “All I Have To Do Is Dream” oli taas pärit Bryantide sulest ja esitajad on seda nimetanud üheks oma tähtsaimaks salvestiseks. Hoolimata sellest, et juttude järgi olla autorid kirjutanud pala valmis 15 minutiga. Oli kuidas oli, kuid singel vallutas 1958. aasta kevadel USAs neljaks ja Inglismaal tervelt seitsmeks nädalaks poptabeli tipu. Laulu populaarsusest räägib seegi, et “All I Have To Do Is Dream” on olnud mitmete artistide esituses tabelihitt neljal aastakümnel.

Pärast sellist edu tundus, et nendele suurepäraselt laulvatele vendadele pole enam miski võimatu. Veel samal aastal sai The Everly Brothers kuldplaadi singlite eest “Problems” ja “Bird Dog”. Aasta hiljem aga kullati üle singlid “Take A Message To Mary”, “(Till) I Kissed You” ja “Let It Be Me”.

Koos Everly Brothersi eduga hakkasid aga ilmnema probleemid Cadence Recordsiga. Tüli põhjuseks oli, teadagi, autoritasu, mis vennaste meelest polnud piisav. Kui filmitootja ja plaaditootmisega algust teinud hiigelkontsern Warner Brothers pakkus Everlytele kümneks aastaks miljonidollarilist plaadistuslepingut, polnud mõtlemiseks pikalt aega ja The Everly Brothers kirjutas sellele alla. Loomulikult oodati vendadelt otsekohe superhitti, kuid see oli üpris raske tulema. Don ja Phil salvestasid uues firmas kaheksa laulu, kuid vaid “Cathy’s Clown’ist”, otsustati avaldada singel. Pikisilmi suuredu oodanud Warner Bros. selle ka sai: “Cathy’s Clown” vallutas 1960. aastal USAs viieks ja Briti tabelis seitsmeks nädalaks poptabeli tipu. See oli popmuusika ajaloos esmakordne, kui üks plaat oli samaaegselt nii Billboardi kui Briti tabelis esikohal.

Ent 1960ndate algul hakkas publiku huvi duo vastu raugema. Vaid mõned nende singlid jõudsid tabeli esikümne hulka. Languse põhjusi oli mitmeid. Esiteks tuli vendadel süüa pool aastat kroonuleiba, kuid veelgi hullem tagasilöök tuli 1963. aastal Inglismaa turnee ajal, kui Don Everlyt tabas närvišokk ja Phil pidi tuuri üksi lõpetama. 1960ndate keskel oli The Everly Brothers juba selles staadiumis, et pidi vastu võtma igasugused pakkumised, pubidest koolipidudeni välja.

1970ndate algul sõlmisid Everlyd uue lepingu RCAga, kuid come back sai kurva lõpu, sest Phil Everly viskas 1973. aastal ühel esinemisel kitarri põrandale puruks ja kadus lavalt. Don aga teatas publikule, et The Everly Brothers suri juba kümme aastat tagasi ega esine enam kunagi.

Vennad sukeldusid sooloprojektidesse ja hakkasid teiste artistide tarbeks laule kirjutama. Murrang saabus 1983. aasta sügisel, kui Everlyd astusid duona Londoni Royal Albert Halli lavale. Sellest esinemisest valmis topelt-LP “The Reunion Concert” ja videosalvestis. The Everly Brothers kõlas taas selliselt kui 25 aastat tagasi. Lauluharmooniad olid lihvitud viimase peale ja ansambli kuulus akustiliste kitarride sound oli täpselt sama kui alguspäevil. Oli see nostalgia? Loomulikult. Kuid peab nõustuma ka kriitik Tim Rice’iga, kes kirjutas plaadiümbrisele järgmised read: “See album on rohkem kui üks suurepärane kontsertsalvestis. See on plaat mõnusast õhtust, kus kaks andekat Kentucky poissi meenutavad sõpradele ja fännidele, miks nad on kaks kõige rohkem mõjutusi andnud lauljat XX sajandil.”

1983. aastal kanti The Everly Brothers Rock’n’roll’i Kuulsuste Halli nimekirja. Pärast seda salvestasid vennad kolm stuudioalbumit. “EB 84”, esimese tootis The Everly Brothersi suur austaja, inglise rockabilly-staar Dave Edmunds. Singlina avaldati pala “On The Wings Of A Nightingale”, mille autoriks Everlyte teine suur fänn Paul McCartney, kes on nimetanud vendi tabavalt: Foreverly Brothers.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht