Jõuluks koju ja E=mc^2

Toomas Velmet

Pühad, eriti need aastalõpuga seotud, on raske aeg muusikutele. Kui aasta või hooaja ringi tehakse oma meelistööd meelsasti, siis aastalõpus peab olema pakkuda midagi erakordset ja ebastandardset. Ja see aastalõpp kordub iga 12 kuu pärast, mil jälle on vaja midagi välja mõelda. Enamasti seda ka suudetakse, sõltuvalt tegijatest vähemal või suuremal määral, aga nendest üritustest ei maksa küll sügavalt filosoofilist allteksti otsida ega ennustada kadu ühe või teise valdkonna väärtustele. Kes nii arvab, on palju petta saanud. Kuulasin 2011. aasta jõulude eel Pärnu Linnaorkestri kontserti pealkirjaga „Pühadeks koju!” ning juba sügavate juurtega Hennessy uusaastakontserti ERSO ja Eesti Kontserdi ühisüritusena. Pärnu Linnaorkester pakkus oma kontserdimajas 22. XII meile koostööd tippmuusikutega jazzi vallast ja seda täismahulise kontserdiga Pärnust pärit Tuuli Vellingu (Taul) ja Raivo Tafenau loomingust. Hästi tuntud laulja, poeet, pianist, kitarrist ja laululooja Tuuli Taul on nüüd nimemuutusega päästnud publiku igavesest segadusest ja küsimusest, kes on kes, seltskonnas Anu, Triinu ja Tuuli Taul. Tuuli Velling-Tauli kohtumine Pärnu LOga pole esmakordne, sest juba 1999. ja 2000. aastal laulis tookord 12-13aastane tüdruk orkestriga vägagi menukalt, kord koos Karl Madise ja siis jälle Mikk Dedega. Loomulikult oli see andeka tüdruku debüüt vaid proloog. Nüüdseks küps artist ja isiksus on kujunenud nii muusikuks kui poeediks tasemel, kus pole näha ega kuulda kodumaist konkurentsi.

Minu kirjatüki pealkirjas muudetud kontserdi pealkiri ei ole eksitus, vaid mulle tundus kontserdi meeleolu paremini toonitavat jõulude mainimine. See oli jõululikult kammerlik ja sisevaatlusena mõjuv siiras muusika, mida tehti artistliku professionaalsusega nii autoritesolistide kui Pärnu Linnaorkestri poolt Jüri Alperteni juhatusel. Kaasatud olid ka Tafenau bändikaaslased Jürmo Eespere, Mihkel Mälgand ja Eno Kollom, sest mitte kõik esitatud teosed polnud saanud orkestriseadet ega vajanudki seda, olles heaks instrumentaalseks ja tämbriliseks vahelduseks suure orkestri sound’ile. Orkestriseaded olid enamikus Tõnis Kõrvitsalt, veel Urmas Lattikaselt ja Siim Aimlalt – kõik tuntud professionaalsuses, aga värskena tõusis esile küll Lattikase seade Tafenau palale „Päripäev”. Kava hõlmas viis instrumentaalpala Raivo Tafenault ja kaheksa Tuuli Vellingu laulu tema enda tekstidele, lisaks veel Evald Vainu laulu „Esmakordselt” instrumentaalseade orkestrile (Tõnis Kõrvits) ja lõpuloona Agu Tammeoru jõululaul „Talveöö”. Kontsert oli väljapeetult meeleolukas ning tuletas meelde, et meil on selge tühimik selles žanris sellisele kooslusele ning et võimekaid professionaalseid artiste on seda tühimikku täitma omast kodust võtta.

Positiivselt üllatas (see hinnang hakkab juba traditsiooniks kujunema) Pärnu Linnaorkester koos Jüri Alperteniga, kes esitasid küllaltki läbikomponeeritud seadeid meisterlikult ja jätsid vilumusega sünkoope jagades mulje, et see kõik peabki nii olema. Ületamatu elamuse pakkusid Tuuli Velling ja Raivo Tafenau (sopransaksofon) unisoonis improvisatsiooniga Tafenau palas „The Same Differences”, mis oli vaieldamatult virtuoosne pärl kogu kontserdi kavas.

Olemata küll teab mis jazzi asjatundja, olen üsna kindel, et sellist võimekust meie riigis vist rohkem ei leia. Veel tuleb märkida väga kvaliteetset helivõimendust, mille tegi kontserdimaja helitehnik Margus Heinsoo. Vägagi meeleoluka, kuigi erilise pretensioonita kontserdiga rõõmustas Pärnu Linnaorkester oma publikut lõppenud aasta jõuludeks. Eriti kõnekas on asjaolu, et väikelinna orkester saab ennast ehtida samast linnast pärit tippmuusikutega ja see või pisut täiendatud kava võiks huvi pakkuda ka teisi kontserdimaju külastavatele kuulajatele.

*

Hoopis teisest žanrist oli Hennessy uusaastakontsert 2012. aastal 1. jaanuaril Tallinnas Estonia kontserdisaalis, kus ERSO ees seisis Andres Mustonen ja solistid olid Etty Ben-Zaken (vokaal, Iisrael) ja Mario Stefano Pietrodarchi (bandoonium, Itaalia) ning õhtut siduva teksti esitas Andrus Vaarik. Žanrimääratlust kontsert ei vaja või kui, siis oli tegu korraliku uusaastaseguga erinevatest markidest kerges ja päris vaimukas serveeringus, vürtsitatuna klounaadlike aktsentidega. Mustoneni plahvatuslik energia pääses valla alates Lullyst läbi Mendelssohni, Brahmsi, Griegi, Raveli, üle Piazzolla, Bardanašvili, Bernsteini kuni Led Zeppelini seadeteni. Viimaste autoriks on soome helilooja Eero Kesti, kes töötab, muide, koos paljude eestlastega, Kotka ja Kouvola ühisorkestris Kymi Sinfonietta aldirühma kontsertmeistrina.

Mustoneni energiapommi lõhang väärib valemit, millega Albert Einstein vabastas maailmale tuumalaengu E=mc2, kus E on energia, m on mass ja c on valguse kiirus vaakumis. Andres Mustoneni puhul ei maksa aga energia jäävuse seadus, vaid tema näib töötavat pidevalt laetava akumulaatorina, et siis mõnel Hennessy kontserdil end tühjaks laadida. Siin ei maksa ka küsivalt silmitseda mehe sünniaastat, mis on 1953, vaid tuleb teada, et protsess kestab.

Ma pole päris kindel, et sellise 1. jaanuari kontserdi puhul peaks üksikteoste ettekannet arvustama. Piisab, kui nimetan, et Mustoneni ülevoolavast energiast paiskus ERSO kaudu saali ja ka eetrisse päris tuntav osa ja selles müriaadis tõusis äkki vaikuse pärlina esile Griegi „Anitra tants” ning sellele järgnenud Jossif Bardanašvili sakraalteos „Igatsus” häälele ja orkestrile fantastilise häälega laulja Etty Ben-Zakeni esituses.

Andrus Vaarikult kostis päris vaimukaid tekste: saime teada, et maailmas on ainult kolm riiki, kus puudub oma aadelkond – need olevat Läti, Eesti ja USA –, ning endalt küsida, et kui mõni süvamuusik ei mõista rokiklassikuid, kas on see põhimõttekindlus või on tegemist arengupeetusega. Millegipärast teatas Vaarik veel, et Bernsteini muusika on kui New Yorgi moodsa kunsti muuseum, kus ei saa aru, millal lõpeb kunst ja algab naistetualett … See on küll aeg-ajalt nii, kuid mis puutub siia Bernstein! Kui võrrelda mullust Hennessy kontserti tänavusega, siis peab tõdema, et Mustonen astus Petr Altrichteriga võrreldes „sammu edasi”. Ja kui viimase etteaste sai lahterdada iluuisutamisterminitega, siis meie Mustonen on kindlasti üle kasvanud akrobaatika valdkonda. Kuid jääme heatahtlikuks, sest 1. jaanuar on 1. jaanuar, mil miski pole tavaline.

ERSO hoidis kava erksana ja ka vastupidi: kostis päris kobedaid esitusi nagu Mendelssohni „Saltarello”, kus ka telest üle vaadates ei märganud ebatäpsusi, mis on selles tekstis kerged tekkima. Kui veel puudutada kava finaalis esitatud Jimmy Page’i ja Robert Planti lugu „Immigrant song” ja Page’i „Friends”, siis – kas siit ei kosta midagi hoopis isiklikku. See selleks, aga Mustoneni akrobaatiline lend dirigendi poodiumi kohal lõi need lood koos kontserdiga kinni vägeva maandumismatsuga, nii et lisapalad jäidki eelneva taustal kergelt kahvatuks. Igatahes kõlama jäi vägev „Head uut aastat!” ja sellisena tuleb teda siis alustada. Elame veel!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming