Jõulueelne kingitus

Leelo Kõlar

„Haydn ja Schubert”: ERSO, EFK ja Irina Zahharenkova (klaver) Daniel Reussi juhatusel 19. XII Estonia kontserdisaalis. Selle kontserdi juhtfiguur Eesti Filharmoonia Kammerkoori peadirigent Daniel Reuss on koos kooriga esinenud arvukatel kontsertidel mitmetes Euroopa kultuurikeskustes, sealhulgas Viini kontserdimajas, koorifestivalidel Šotimaal, Saksamaal, Prantsusmaal jm. Ta on  teinud koostööd teistegi eesti muusikakollektiividega nagu ER SO, Tallinna Kammerorkester ja Corelli Barokkorkester. Ta on olnud aastaid Amsterdami ja ka Berliini kammerkoori peadirigent, teinud helisalvestusi ja saanud arvukaid auhindu, viimane neist märkimisväärne Capella Amsterdamiga salvestatud CD (Ligeti ja Heppeneri teostega), mis sai saksa plaadikriitikute auhinna Diapason d’Or Arte 2008. aastal. 

Nüüd siis kaunis Haydni ja Schuberti loomingu kava, mis haakus hästi lumises ja pakases kontserdisaali kogunenud jõulueelses meeleolus publiku ootustega. Kontserdi avapalaks esitatud Joseph Haydni „Te Deum” Hob XXIIIc:2 (1796–1800) kulges organiseeriva taktikepi ja tooniandva positiivse energia tähe all. Teose struktuur oli selgelt esile toodud ja dünaamika paika pandud. Nii koor kui ka orkester musitseerisid dirigendiga ühel  lainel. Hardalt mõjus keskmine, aeglane osa värskendava kontrastina pidulikus meeleolus äärmiste osade vahel. Viimase osa fuuga teostuses oli tunda mõningast pingutatust ja kui viiulid oleksid siin dialoogide temaatilist materjali julgemalt toetanud, poleks tekkinud teatud kõlalisi „hõredikke”. See võttis veidi maha kujundlikku põnevust. Tundus, et siin oli tegemist dirigendi taotlusega, sest keelpillide ettevaatliku kõlaga kuueteistkümnendik-käigud  jäid kõrva juba varem. Avateosena jättis ettekanne üleva mulje. Kogu kava raskuspunkt koondus Schuberti As-duur Missale D 678, mille lõplik versioon pärast seitse aasta kestnud viimistlemist valmis heliloojal 1826. aastal.

Teos oli mõeldud kandideerimiseks abikapellmeistri kohale keiserlikus õuekapellis. See aga ei õnnestunud ja koha sai teine mees. Ometi oli Schubert ise just sellest missast oma teiste missade kõrval kõige  paremal arvamusel ja armastas seda. As-duur missa ettekandeni Schuberti eluajal ei jõutudki. Daniel Reuss hoidis oma meistrikäega suurteose esituse heas konditsioonis. Kõrva jäi targalt ja schubertlikult laululise joonega kujundatud tervik. Orkester (kontsertmeister Harry Traksmann), koor ja solistid – sopran Kädy Plaas, metsosopran Helen Lokuta, tenor Oliver Kuusik ja bass Rauno Elp – pakkusid heades proportsioonides ja endastmõistetava  muusikasse süvenemisega kõike head, mida dirigent oli suurelt kollektiivilt välja toonud. Kõlakultuuri probleeme puudutades ei saa mööda toonikvaliteedist: tenorite kõla jäi halliks ja väheilmekaks, eriti ilmnes see „Gloria” lõpuosas. See muutis koori kõlalist tasakaalu. Millised kõlaelemendid mängisid rolli solistide ansamblis? Kui Plaasi kaunis hele hääletämber mõjus sooloetteastetes värskendavalt, siis ansamblis kippus ülemine register mõjuma  teravalt. Väga hästi sobitusid ansamblisse metsosopran ja tenor, kusjuures „Agnus Dei’s” sulasid erinevad tämbrid kvartetis imehästi. Orkestril oli polüfooniaga väikselt rabelemist, seevastu vaskpillidel õnnestus „Sanctus” väga hästi. Keelpillide pizzicato saade kvartetile „Benedictus’es” võinuks küll toekam olla – praegu võis seda vaid õrnalt aimata ja kvartett jäi üksi. Kahe suurvormi vahel pakkus vaheldust  klaverikontsert. Kui võrrelda Haydni Klaverikontserti D-duur HobXVIII:11 (loodud enne 1784. a) tema enam-vähem samal loomeperioodil kirjutatud klaverisonaatidega, ilmneb klaverikontserdi puhul teatud lihtsakoelisus.

Vaatamata vormiselgusele, kontrastsetele teemadele ning headele dialoogidele orkestri (vähendatud koosseis) ja sooloinstrumendi vahel, kannab see kontsert kammerlikku iseloomu, olemata just suure saali muusika. Oli  väga hea, et solist Irina Zahharenkova ei üritanud seda teost kunstlikult suureks mängida. Zahharenkova tunnetas loogiliselt siin peituvaid seoseid ja suundi. Sündis elusa hingusega kõlapilt, kus ei puudunud õrnus, peenus, erksus ega sära. Kogu seda arengut rikastasid armsad kaunistused nii ülemises kui ka alumises registris. Pianist lähenes sellele muusikale väga sobiva isikupärase puudutusega, saavutades ilusa nüansirikkuse, seda eriti II osas, mis kujunes haaravaks jutustuseks. Temperamentne finaal säras otsustava rütmikusega. Ei ole palju neid, kes julgevad esineda omaloomingulise kadentsiga. Zahharenkova mängis need nii I kui ka II osas. Kuigi Haydni kadentsid on noodikirjas avaldatud, teame ju, et selle kontserdi kirjutamise aeg soosis solisti loodud kadentsi esitamist, kus siis avalduksid tema oma muusikalised kavatsused ja virtuositeet, mis välja kasvanud autori kirjutatud temaatikast.  Zahharenkova, kahtlemata loominguline isiksus, avaldas neis kadentsides häid mõtteid ja toredaid üllatusi, kuid oli ka laialivalguvust. Kuigi kadents on ju vaba fantaasia, kus võiks teha kõike, mis pähe tuleb, vajab kuulaja selle muusika haaramiseks mingit vormilist ja arengulist tuge. Vist polnud päris õigustatud proportsioonide eiramine kontserdi põhiosade ja kadentside vahel, seda eriti II osas, kus kadents  oli lihtsalt liig pikk ega lisanud seni öeldule midagi uut. Ka ei olnud mõni helistikuline lahendus õnnestunud. Mingil juhul ei saa olla stiililiste kõrvalekaldumiste vastu, kuid need peaksid sel juhul olema põhjendatud ja veenvad. Kogu eelnenud tiraad ei tähenda, nagu puudunuks meeli rikastav üldmulje – Zahharenkoval on meile palju öelda. Dirigendi ja solisti koostöö oli vastastikku respekteeriv, heas teineteisemõistmises ja tasakaalus. Irina  Zahharenkova on üks rikkam konkursivõitude saavutajatest Eestis. Kahjuks kuuleme oma pianistlikus tegevuses Soome ja Eesti vahel pendeldavat Zahharenkovat meie kontserdilavadel liiga harva.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming