Joobnustav öökontsert

TAAVI-MATS UTT

Trio Mediaeval 5. VIII V Pühalepa muusikafestivalil.

Trio Mediaevali kava – kolm naist laulmas XII ja XIII sajandi muusikat – ei tõstnud minu lootusi kuigi kõrgele. Bel canto kooliga lauljad on ju selle repertuaari ammu väärtusetuks kuulutanud. Kui varajase muusika pioneerid lähenesid keskaja muusikale väga „instrumentaalselt“ ja hakkisid suure pühendumisega iga nooti, siis hilisemad spetsialistid leidsid, et tegu on ikkagi vokaalmuusikaga ning kõik tuli seal hoopistükkis kokku vedada. See pidi andma fraasile erilise laulvuse ja intensiivsuse. Jah, tihti andiski. Olen kuulnud lauljatari, kes kõlas üksi nagu põhjavene naiskoor – ja nemad laulavad nüüd koguni kolmekesi.

Trio Mediaeval ilmub lavale ja juba ma tunnen ära teatud küpsuse. Verinoorte lauljate värske sarm jääb täna ära. Paksule kriitpaberile trükitud informatiivsest, kuid kahjuks tõlkepuisuse all kannatavast tekstist loen esitatava kohta põhjalikku ja intrigeerivat juttu ning saan teada, et trio on rahvusvaheliselt vägagi tuntud. Kolme lauljanna nimed jäävad siiski saladuseks. Mis siis ikka. On sedavõrd fantastilise häälega lauljaid, et repertuaar muutub lausa teisejärguliseks – käiakse kuulamas imelist tämbrit. Midagi sellist ma ootasin – seda enam et kavas olid vihjed trio laiale repertuaarile, kus mõned lood lausa tänapäeva heliloojatelt. Järgnev pakkus aga sootuks muud. Tundus, nagu laulaks naabrinaine duši all – täiesti tavalised hääled meie seast. Puudus võimas forte ja ka fraasilõpu piano pigem sumbus hääle kahinasse kui täitis kiriku õhulise ja sulni heliga. Interpretatsioon tundus aga esiti üldse puuduvat. Seda asendas armastusest sündinud ilmeksimatu tunnetus – norra naistel tundus olevat küljejooneelund. Vähimagi nähtava pingutuseta kooslaulmine aja telge pidi andis täiusliku tulemuse. Ruttu sai selgeks, et muud peale erilise intoneerimisoskuse see muusika tegelikult ei vajanudki. Oskus teha mitte midagi liigset on tihti uskumatult tähtis. Häälte näiline lihtsus on otsekui armsa inimese jutt, mida tahaks kuulata veel ja veel: see jättis põhitähelepanu muusikale ning justkui ühendas esinejad ja kuulajad. Enam ei olnud tegu XII ja XIII sajandi muusikaga või nende suurepäraste lauljate muusikaga, vaid kõlavast sai meie kõikide muusika. See kehtis ka teatud missa osi asendanud tänapäeva autorite palade kohta. Nad rääkisid justkui sama juttu, kohati vaid teiste sõnadega. Isegi episooditi vaid kvintide lisamiseks kasutusel olnud pillid, mis olid ilmselt inspireeritud maailma kõige ebademokraatlikumast koosseisust, käsikellade ansamblist, täitsid ladusalt oma ülesannet ja sulasid orgaaniliselt muusikasse.

Kuna olin kirikusse kaasa võtnud kogu oma reisiseltskonna (veel seitse inimest, nende hulgas kolm pubekat ja üks veelgi noorem), andis see suurepärase võimaluse kuulata rikkumata kuulajate (enamik mu kaaslastest ei olnud elukutselised õhuvõngutajad) muljeid. Nende ühine ja sõltumatu veendumus oli, et tuleksid kindlasti ka järgmisele kontserdile. Parim loomemajandus tundub olevat kvaliteet ja julgus usaldada esitatavat muusikat. Ebaõnnestumise korral oleks neid noori kuulajaid kaunis keeruline järgmisele kontserdile meelitada, ent Trio Mediaeval ja Pühalepa muusikafestival suutsid pakkuda parimat. Publik oli joobumuses, kuid nende nägudelt paistis vaid rõõmu ja rahu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar