Joamets justkui improviseeriks

Ia Remmel

Sarja „Eliitkontserdid“ kontsert „Prelüüdid“: Tanel Joamets 6. I Estonia kontserdisaalis.

Aasta algas rikkalt. Üheks neist rikkustest oli pianist Tanel Joametsa kontsert sarjas „Eliitkontserdid“.

Tanel Joametsa mängus haarasid kaasa temale omased kvaliteedid: kõikeunustav emotsionaalsus, lihvitud kõlavarjundid, kontrastid, puhangulisus, ülim ilmekus.

Tanel Joametsa mängus haarasid kaasa temale omased kvaliteedid: kõikeunustav emotsionaalsus, lihvitud kõlavarjundid, kontrastid, puhangulisus, ülim ilmekus.

Eesti Kontsert

Olen Joametsa interpreediteekonda jälginud küllaltki pika aja vältel, alates 1994. aasta üleriigilisest Eesti pianistide konkursist (III koht), vene publiku südamesse jõudmisest ja tunnustusest 1995. ja 2000. aasta rahvusvahelisel Skrjabini-nimelisel konkursil, kuni nüüdseks juba paar aastakümmet kestnud aktiivse, pideva ja innustunud kontserttegevuseni. 1994. aastal äratas ta tähelepanu kui äärmiselt intensiivne, omapärane ja kujundlik interpreet. Mäletan sellelt konkursilt siiani tema Debussy prelüüdide esimese vihiku esitust. Sama tsükli esitas ta ka nüüdsel kontserdil. Need prelüüdid on ülimalt värvikad, just sellised, nagu impressionistlik kunst oma pealkirjade-vihjetega, nagu „Helisid ja aroome keerleb õhtuses õhus“, „Mida nägi läänetuul“, „Purjed“, „Uppunud katedraal“ jne.

Kuna Joametsa interpreedina võiksid iseloomustada väljendid „tundlikkus“, „kõlavärvid“, „temperamentsus“, „ekstaatilisus“, siis pole ime, et tema üheks lemmikheliloojaks kujunes vene visionäär Aleksandr Skrjabin, tänapäeval kahetsusväärselt vähe esitatud ülipõnev helilooja, kes jõudis oma loomingus välja XX sajandile omase helikeeleni ning kelle maailma muuta tahtva müsteeriumi lõpetas enneaegne surm. Praeguseni teeb Tanel Joamets aastas ikka kontserdituuri-kaks Venemaale: seal on saalid täis ja publik armastab tema mängu.

Kui vanasti sai kontserdikava ka üles ehitada interpreedile parasjagu huvi pakkuvatest teostest, siis nüüdsel ajal püütakse sageli kavad ühendada mingi teema alla, grupeerida ja vastandada. Selline oli ka Joametsa kava, kus olid kokku pandud Skrjabini varased ja hilised prelüüdid (XIX sajandi lõpp ja 1914. aasta, ilmekas näide Skrjabini helikeele kiirest muutumisest), Debussy prelüüdid 1910. aastast ning Eduard Tubina hilisemal eluperioodil loodud prelüüdid. Vähegi ajastuid ja heliloojaid tundvale kuulajale olid need kõrvutused väga huvitavad, võis näha žanri muutusi ja vägagi ehedalt helikeele muutumisi ajas.

See oli tervikuna väga õnnestunud kontsert, viimistletud ja inspireeriv õhtu, kus miski ei mõjunud liiga pika või venitatuna. Joametsa mängus haarasid kaasa temale omased kvaliteedid: kõikeunustav emotsionaalsus, lihvitud kõlavarjundid, kontrastid, puhangulisus, ülim ilmekus igas kujundis. Lühivormide, prelüüdide erinevate seisundite, kujundite kaleidoskoop ja mikrokosmos on väga sobiv tema loojanatuurile. Tsiteeringi siinkohal ühe vene muusikakriitiku öeldut, mõtlen sama, kuid vaevalt suudaksin seda paremini väljendada: „Tanel Joametsal on rikkalikuim kõlapalett: pimestav-kirkast ja raskest-pingelisest forte’st kõige peenemate piano varjunditeni. Sellise piano, mille puhul hinge kinni hoides kuulad, kuidas väreleb muusika hing. Ta kehtestab võimukalt omaenda ajakulgemise, see annab talle hämmastava vabaduse, justkui ta improviseeriks.“

Võib-olla ainsa asjana, mida sel kontserdil mõtlesin, oli vahel kiirete tempode liiga äärmuslik tõtakus Debussy puhul, aga ka Skrjabini op. 11 kiiretes tehnilistes prelüüdides. Nii saavutati küll teatud emotsionaalne seisund ja kontrast, kuid faktuur sulas selle tõttu liiga kokku.

Pärast kontserti tekkis internetis diskussioon teemal, miks ei tulda arvukamalt kuulama selliseid inspireerivaid muusikaõhtuid. Muu hulgas oli jutuks, miks ei kuula selliseid kontserte muusikaõppijad, keskastme muusikakoolide õppurid, muusikaakadeemia tudengid ning kus on kuulajate hulgas klaveriõpetajad-pedagoogid. Arvamusi kogunes palju, alates sellest, et reklaam ei hakanud silma, tudeng harjutab, pilet on kallis, muusikainimeste töökoormus on suur, mugavus ei lase kuulama tulla jne. Kes soovitab igihaljast „kontserdiõhtut lisadega“ (klaas veini, näitleja tekste juurde lugema) või siis, et „korraldatagu selline tuline diskussioon enne kontserti, mitte pärast“. Mulle meeldis mõte, et väärt asja väärtust tuleb rohkem eksponeerida ja küllap siis leidub neid, kes sellega kaasa tulevad. Paraku pakutava sisu ja väärtus inimesteni ei jõudnud. Jah, tõepoolest.

Mõtlen sageli sellele, mida teeksime ilma kaitsva ja elule sügavuse mõõdet andva kultuurita. Võtame seda kui midagi iseenesestmõistetavat, kuid kujutlegem hetkeks, et seda sellisel kujul pole. Me vaid töötaksime, sööksime, magaksime ja lahutaksime meelt … Aga iga meelelahutamine ei ole veel kunst.

26. I on artikli veebiversiooni lisatud informatsioon kontserdi kohta: sarja „Eliitkontserdid“ kontsert „Prelüüdid“: Tanel Joamets 6. I Estonia kontserdisaalis.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming