Jazzpianist Peipman ? tabamatu uitaja

Heili Vaus-Tamm

CD VIRMALISED ? jazz foorum featuring BRIAN MELVIN. HENRI PEIPMAN 2005. Henri Peipman (klaver), Brian Melvin (löökriistad), Villu Veski (saksofon), Mart Soo (kitarr), Taavo Remmel (kontrabass), Mihkel Metsala (metsasarv, trompet). Eesti päritolu Austraalia pianisti ja helilooja Henri Peipmani plaat on sama kättesaamatu tundeväljaga, nagu laseb aimata ka selle pealkiri ?Virmalised?: üldises karedamas ja karmimas jazzimaailmas impressionistlikum, romantilisem, kohati isegi melanhoolselt melodramaatilisem. Intelligentse, paljuteadva inimese lõpetamata väljaütlemised. Ja sellisena ainulaadne, väärtuslik. Ansambli koosseis Eesti parimatest jazzimeestest lisab oma kvaliteedinivoo.

Plaadi väljatulekuga kaasnes kontserdi mõõtu esitlus Kloostri Aidas, kus mängiti ka mitmeid uusi lugusid, mis näitasid Peipmani haaret ja loomingulisust: need olid albumi omadest samm edasi. Sama võib mingil määral öelda ka plaadilugude uute esituste kohta. Kontserdi ja CD meeleolude erinevus viitab Peipmani tabamatusele ja tundlikkusele: plaat on asisem ja tõsisem, kontsert pakkus iga hetkega väga palju uut ja kummastavat.

Peipmanil kui heliloojal on mitu iseloomulikku tugevust: albumil prevaleeriv meloodiaanne ja kontserdil hämmastanud harmooniaekskursid. Peipmanni kui pianisti iseloomustab pärlendav, kuidagi neutraalselt eemalolev, isegi jahe virtuoossus, teda kui ansamblisti ? tugeva polüfooniatajuga oma liini järgimine.

?Virmaliste? meloodilisusest räägivad pikad, väljaarendatud, tavaliselt kahe pilli unisoonis esitatud viisid. Iseloomulikud, meelde- ja kummitamajäävad. Sellisena tõusevad esile ?Kahetsus? (?If Only?) ja ?Inner Man?. Esimese loo saksofonisoolos aimus kontserdil teatud (muidu puuduvat) ekstaatilisust. Viimase loo saksofonisoolo on aga plaadil harukordne ? kummastavalt kaunis oma hõredas üksinduses ja kuidagi puhtas meelolus.

Plaadil harmooniaväli nii ei liiguta, kontserdil aga kõlas lausa debussylikke (prelüüdi ?Uppunud katedraal? akordid) ekskursse. Kohati distantseerus Peipman nagu meelega ansamblist ja jalutas häirimatult oma harmooniaradadel. Impressionistlikku kõlavälja meenutasid veel vihmana ansambli asisemale faktuurile langevad figuratsioonid. Ka meeleolult ? lõpetamatuselt, väljaütlematuselt ? impressionistlikud, pastelsed.

Kuigi kontserdi (puupüsti rahvast täis) emotsionaalne skaala oli eksalteeritum kui plaadil, selgus Peipmani ainuomane fenomen. Tema soolod peitusid kuidagi lõputaktides ära, nii et publik ei teadnudki, kus plaksutada. Peipmani juhtimise omapäraks oli ka ajutine meeleolu ?ärakeeramine? ? ootamatud kannapöörded.

Emotsionaalsemad väljaütlemised ja lõpuniviimised jättis ta aga teistele ansamblikaaslastele ? näiteks tooks Mart Soo meeleolu üleskruvivad soolod, Taavo Remmeli intensiivse (kontserdil kohati isegi närvilise) esituslaadi, Mihkel Metsala ilusa tooni ja korraliku esituse. Algul tundus ansambli vaimne mootor olevat Brian Melvin, hiljem andis ta maad Peipmani meeleoludele, jäädes ikka nauditavaks. Üheks suuremaks muusikaliseks üllatajaks oli Melvini soolo rütmide ootamatus loo ?Elvin? alguses, mis publiku (südamed) lausa rütmist välja viis.

Plaadil on klaveri soolod konkreetsemad ja vormiliselt selgemad. Ka kõlab kontserdil prevaleerinud figuratiivse ja virtuoosse asemel intonatsiooniliselt tihedamat improvisatsiooni. Ning ?Igatsus? evis vägagi huvitavat, minimalistlikku meloodilist materjali.

Albumil mõjusid vastukaaluks hästi kiiremad lood: ?Blue Note? ja ?Blues?. Kontserdil jäi uus kiire lugu ?Be-bop? veidi rabedaks, melanhoolsele äraolemisele moodustas vastaspooluse romantiline ja isegi melodramaatiline käsitus. Klaveri tõusvad käigud ja laskuvad sekundid näitasid, et Peipman võib ka filmi- või meeleolumuusikas tegija olla.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming