„Jazzkaare” sisu ja piire kompamas

Marje Ingel

Täna algab Tallinnas 24. korda „Jazzkaar”. Festival vältab siin 28. aprillini, üle Eesti aga tervelt kaks nädalat, alates 16. aprillist. Tänavused peaesinejad on Charles Lloyd New Quartet, jaapani klaverivirtuoos Hiromi ning vokalistid Zara McFarlane ja Gregory Porter. Euroopa tippjazzi esindavad 14 maa muusikud. „Jazzkaare” kodu Merepaviljon muutub kahe nädalavahetuse õhtutel klubiks, kus festivali avaõhtul rokib publiku vere käima Ultima Thule. Festivali eel puhusin juttu Ultima Thule koosseisu kuuluva Toomas Rulliga, keda tunneme nii jazz- kui rokkmuusikuna. Astute seekord „Jazzkaare” lavalaudadele veidi ootamatus olukorras – mitte jazz-, vaid rokkansambliga. Kummaks end ise rohkem peate, kas jazz- või rokkmuusikuks? TOOMAS RULL: Tegelikult peavad rokkmuusikud mind jazzmuusikuks ja jazzmuusikud rokkmuusikuks ning need, kes mind teavad Kiigelaulukuuiku aegadest, peavad mind lauljaks, ja nii edasi – ei liha ega kala, kogu aeg triivin erinevate galaktikate vahel. Aga ma ise ütleksin, et olen muusik, ja oma õpilasi kasvatan koolis selles vaimus, et neistki ei saaks trummilööjad, vaid ikka suurepärased muusikud. Instrument on vahend, aga lavale minnakse muusika pärast. Et Ultima Thule on kutsutud „Jazzkaarele”, räägib sellest, et festivalid muutuvad ja laiendavad oma ampluaad. Kui jazzi mõistet väga laialt tõlgendada, siis võib iga kollektiiv, kus toimub improvisatsioon, end jazzbändiks nimetada. Tänapäeva pop- ja rokkmuusikud on võimelised nii soleerima kui improviseerima, käigu pealt stiile vahetama, nad on erudeeritud ja mängivad absoluutselt igal pool. Nii et „Jazzkaare” kontekstis võib ka Ultima Thulet jazzansambliks nimetada. Thule lood varieeruvad vahel ühest kontserdist teise väga suurel määral. Meil on trioga Sibul- Vaigla-Rull ka üks väga jazzilik ja kammerlik programm, mis põhineb Sibula ja Ultima Thule muusikal.

Kas te spetsiaalselt „Jazzkaare” puhuks midagi välja ei mõeldud, et teeks naljaviluks mõne standardi või mängiks rohkem fusion’it?

Siis ei oleks see enam Ultima Thule, vaid mingi projekt. „Jazzkaarele” on Ultima Thule kutsutud terves koosseisus ja tuntud headuses.

Ehk võinuks te „Jazzkaarel” olla hoopis oma lastelauludega – kavas on ju ka lastekontserte?

Kellelegi peale käia pole minu stiil. Kui keegi leiab, et see võiks nii olla, siis oleks muidugi tore. Plaat ja noot „Laul läks rändama” tulid ju üsna hiljuti välja ja ma loodan, et vastavalt kogumiku pealkirjale rändavadki need laulud nüüd oma teed ning jõuavad lõpuks kuulajate ja väikeste lauljate südamesse ka.

Kuidas teist lastelaulude looja sai?

Kõik mu loodud viis helikandjat on tegelikult viis erinevat maailma. Üks asi viib teiseni ja nüüd jõudsin lastelauludeni. Peapõhjuseks on mu väga laulumaiad kaksikud tütred, kes üksvahe suure hoolega lastelaulude plaate kuulasid. Nende pidevalt korduv repertuaar andis mulle mõtte omi laule juurde kirjutada. Susanne ja Lisanne laulavad „Laul läks rändama” plaadil ka. Muusikakoolis õpib üks harfi ja teine flööti.

Muide, selle lastelaulude noodiraamatu kohta ütles nii mõnigi õpetaja mulle, et siin on liiga palju jazzakorde ja laulud on laste jaoks liiga keerulised. Tegelikult on lapsed võimelised palju enamaks kui see, mis neile ette antakse. Lapsi ei maksa alahinnata, nad laulavad ja musitseerivad kõrva ja taju järgi suurepäraselt, teadmata, mida see teoreetiliselt tähendab. Tõenäoliselt hiljem suureks saades imestavad, et kuidas ma küll sellega hakkama sain.

Mida „Jazzkaarel” ise kuulama lähete?

Tänavu on plaanis vaatama minna Hiromit ja temaga koos ka Anthony Jacksonit ja Simon Phillipsit. Eesti omi artiste soovitan kuulama minna. Meil on palju häid noori talente: Mai-group, Heliotroop jt. Charles Lloydi tasuks vaatama minna austusest vanameistri ees, kes on juba ei-tea-mitmendat korda siin. Temale tehakse vist ka juba varsti ausammas nagu Vene presidendile Boriss Jeltsinile, kes meil oma teed minna lasi. Charles Lloyd oli oma esimese kontsertvisiidiga Eestisse justkui N Liidu purustaja ja Eesti Vabariigile esimene päiksekiir.

Tegelikult olen nõudlik, et mitte öelda pirtsakas. Eelmisel aastal oli ainult üks kontsert, kuhu tahtsin minna, aga kahjuks jäi seegi ära, sest kontrabassist Christian McBride oli kuskil tee peal autoavariisse sattunud. Juba ammu on mul väga raske leida mingit kontserti Eestis, mis paneks mind tõeliselt vaimustuma. Ootan kogu aeg igasugustelt kontsertidelt emotsionaalset laksu, nii sees- kui väljaspool festivali, aga midagi sellist, mis jätaks sügava mälestuse, leian harva.

Jazz on muusika, mis on mind algusest peale väga paelunud. See on kogu aeg arenev ja edasiviiv igas mõttes. Loomeprotsess, improvisatsioon, hetke püüdmine, piiride avamine ja painutamine tirib mind kaasa nii mängides kui teiste mängu kuulates.

Jazz on ka väga elitaarne muusika ja sellel on publikut vähem. Ei saa teha festivali ainult muusikutele. Seepärast on paljud jazzifestivalid mingil hetkel muutnud oma ampluaad ja laiendanud oma spektrit. „Jazzkaar” on samuti hakanud oma jazzipiiridest välja kasvama ja ma valutan selle pärast südant, sest kui suurema publiku nimel muusikalisi piire venitada, siis võib olla tulemuseks, et jazz jääb ühel hetkel hoopis tagaplaanile. Ütleb ju vanasõnagi, et „mida külvad, seda lõikad”.

Oluline on, et iga niisugune institutsioon, ükskõik kas festival või näiteks raadio, kuulajat lisaks meelelahutamisele ka hariks, et jazzimaastikul tutvustataks nii uut kui vana. Pakkujal ehk festivalil on ju vastutus selle ees, milliseks kujunevad meie kuulajaskonna maitse ja ootused. Mul on väga hea meel näiteks tasuta kontsertide päeva üle – see on jälle üks harimise ja igale inimesele talle sobivate võimaluste pakkumise näide.

Positiivne on ka see, et „Jazzkaarel” on hakanud kujunema justkui kaks festivali: üks on eelmisest aastast peale see suur Merepaviljon ja teine pisike nišifestival koduses NO99 jazziklubis. Nii on asjad ka kuulajale selgemalt fookustatud, on teada, missuguses festivalipaigas mida oodata. Muidu võid minna kaootiliselt kuhugi suurde festivalihalli ja saada sealt võib-olla midagi, mida sa tegelikult ei teadnud oodata. Näiteks peibutab suure artisti nimi, aga selle asemel, et tuua siia tippmuusik koos oma programmi ja bändiga, kogutakse tema ümber siin seltskond eesti pillimehi. Ka see võib anda tulemuseks hea kontserdi ja olla eesti muusikuile arendav kogemus, aga nendega siin kohapeal kokku pandud asenduskava pole ju enam sisu poolest seesama asi. See on ainult persooni, nime ja näo siiatoomine. Mõnele pühendunumale fännile võib see olla lausa pettus ja pettumus: kuulajani ei jõua sel juhul päris seesama muusikaline toode, mida mitmed plaadid siinse jazzifänni riiulis tolleltsamalt mees- või naisartistilt lubavad. Ilmselt esindan ma seda öeldes vähemust, aga tean, et mitmed pillimehed mõtlevad samamoodi.

Selge see, et on palju põhjusi ja ootamatusi, mis olukordi dikteerivad ja sunnivad tegema kompromisse, aga püüdlema peaks ikka kogu aeg paremuse poole, professionaalsema esteetilise naudingu poole. Soovin „Jazzkaare” tegijaile jaksu, tarkust ja vahendeid nende kõrgete eesmärkide täitmisel, festivali edasiarendamisel ja uute kuulajateni viimisel!

Loodan, et iga külastaja leiab oma maitse järgi üles need kontsertid ja artistid, mis just tema hinge puudutavad ja häid mälestusi jätavad.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming