„Jazzkaare” haardes

Maria Mölder

Juba ammu mastaapseks kasvanud „Jazzkaar” tuli tänavu 21. korda. Festival 23. IV – 2. V sisaldas kokkuvõttes nii mõnegi tõepoolest kirgastava kontserdielamuse, kusjuures esinejate valikul paistis rõhk olevat pianistidel ja lauljatel. Eriliste lemmikutena tooksin selle „Jazzkaare” esinejaterivist esile trummari ja multitalendi Karsten Mathieseni, prantsuse avangardi esindaja Jean Louis Trio, Kristjan Randalu ja Vaiko Epliku duetti-duelli, Chopini tooteid maitsta  andnud poola pianisti Leszek Możdżeri, Kadri Voorand Trio, korea lauljatari Youn Sun Nah koos rootsi kitarristi Ulf Wakeniusega ning sellest nimekirjast ei puudu ka üks peaesinejana välja kuulutatud nimi – Avishai Cohen Quintet. Vägagi oodatud George Duke’i kontsert päris kompromissitut kontserdielamust ei andnud ja jäi liiga meelelahutuslikuks, Dianne Reeves oli südamlik ja kena, kuid puudutas nähtavasti teiste inimeste hingekeeli rohkem.  

Siirast vaimustust jätkus tänavusel „Jazzkaarel” nii mõnekski kontserdiks – sealjuures sai elamusi väga erinevatest stiilidest ja koosseisudelt. Mõtlen seda päris ausat joobumust, mida nägin festivali publiku hulgas oluliselt  tihedamini, sest nemad paistavad oskavat igast kontserdist viimast võtta. Tõele au andes oli ka palju kontserte, mille lõppedes oli raske tunda end puudutatu või raputatuna – kuuldu ei avaldanud mingit mõju.       

„Jazzkaare” avapeo esinejate valik oli seekord nii julge ja kõrgetasemeline, et tekkis hirm – siia selle uuenduslik osa lõpebki. Avapeole olid kuhjatud kõige jõulisemalt džässi piire kompavad esinejad. Pean silmas Karsten Mathieseni show’d ning muidugi mõista Jean  Louis Triot – järjekordset prantsuse avangarddžässi esindajat, kes oleks ka Tallinnas kindlasti väärinud eraldi kontserti. Prantsuse kolmik esines pealtnäha traditsioonilises koosseisus trompet-kontrabass-trummid, kuid enamasti moonutatud helide tõttu oli kõige lihtsam eristada trummikomplekti. Teisenduste tulemusena sai kuulda lausa džässitrio instrumentidega tehtud raskerokki, mitte pelgalt džässi flirti raskerokiga.       

Pärast avapidustusi andis Mathiesen „Jazzkaare” koostöös „Tallinn 2011ga” hulganisti tasuta üllatuskontserte linnaruumis (Kalle’s World Tour) – neist üht mitte vaid trummimänguga piirnevat improvisatsiooni-show’d  käisin kavas mainitud „ametliku esinemise” asemel vaatamas isegi. Telliskivi loomelinnaku laupäevasel täiturul inimeste reaktsioone jälgides võis näha küll ootamatust situatsioonist tingitud heatahtlikku kohmetust ja nõutust, hoopis vähem kiiret kohandumist kontserdiolukorraga. Seetõttu oleks muusikul olnud ehk hubasem esineda nii, et vähemalt osa publikust on tulnud teda spetsiaalselt kuulama. Igatahes seisab tema isiksus muusikastiilidest  kõrgemal ning veel ei ole ma kohanud inimest, keda tema sobivas situatsioonis tehtud vaateja kuuldemäng oleks külmaks jätnud.     

Pianistid

Üks „Jazzkaare” rõhuasetus oli tänavu pianistidel, kelle hulgas leidus tõesti erinevaid isiksusi ja muusikuid. Poolakas Leszek Możdżeri Chopinile pühendatud kontsert oli väga selgelt mehe omalooming, mitte Chopini popurrii džässivõtmes. Chopinlikkus väljendus sagedamini mänguvõtete või näiteks harmooniliste motiivide kui konkreetsete meloodiate tsiteerimises. Możdżeri meetodis paistis silma tugev  vokaalne mõtlemine, millega ta pani äärmise täpsusega paika kõik chopinlike vormelite peale laotud (džässilikud) pikad liinid. Kui „õige” Chopini tõlgenduse otsimine on klassikalises muusikas muutunud omaette karmiks spordialaks, siis selline vaba väljendus suudab veel üllatusi pakkuda.     

Norra noor pianist Eyolf Dale jättis endast esiotsa mulje kui klassikalise haridusega pianistist, kellele rütmitäpsus muret valmistab. Kui Możdżer ammutas inspiratsiooni Chopinist, siis tema kaudseks eeskujuks võis kergesti pidada Edvard Griegi. Rahvusliku eripäraga kaunistusi kandvate meloodiate taustal puhkasid rahulikumad burdoonid ning ülima  virtuoossuse asemel taotles Dale pigem lihtsust ja sügavaid harmooniaid. See kõik tundus algul südamepõhjast tulev kaunis kunst, kuid lihtsustus järk-järgult, jõudes läägete poplugude tasemele.     

„Jazzkaare” ajal 14aastaseks saanud džässpianist  Gadi Lehavi oma trioga oli mitmeti põnev nähtus, kuid muusikaga ta üllatada ei suutnud. Kui, siis oligi ootamatu, et pisike poiss mängib klaverit nii nagu tavaliselt kuuekümnesed. Kohustuslikud read väikese kasvu ja andekuse võimalikest seostest jätaksin vahele, sest kokkuvõttes on see puhas müümise kunst ning sellele oli panustanud nähtavasti ka „Jazzkaar”. Noor Chick Corea fänn mängis vähemalt poole ulatuses džässistandardeid, sh oma iidoli Return  To Foreveri repertuaarist pärineva loo suutis ta muuta uskumatult keskpäraseks. Kena oli aga saalis ringi vaadates näha, et „lapsgeeniust” oli vaatama tulnud palju temaealisi lapsi.     

Üks peaesinejaid George Duke sobib tegelikult nii pianisti kui ka laulja lahtrisse ning stiililiselt kategooriasse suruda on teda üsna libe tee. Kuigi Duke oli minu suurim favoriit juba kuid enne „Jazzkaart”, ei järgnenud ülimat elamust. Selle peapõhjuseks võib pidada esineja žanrilist mitmekesisust, õigemini selle mitmekesisuse koondumist kontserdil ikkagi peamiselt funk’i väravasse. Sest publiku tahe otsustab ja selle tõttu kuulsime vanameistrit  isegi räppimas! Seevastu fusion’iploki juhatas Duke sisse vaimukalt, ent siiski otsekui vabandades. Kahju.     

Kristjan Randalul ja Vaiko Eplikul on ühiseid näojooni ja neid jagub ka muusikasse. Koos seisavad nad perfektsena pianistide ja  vokaalikategooria ühinemispunktis. Peamiselt Epliku laulude põhjal sündis koostöös Randaluga uus looming, milles hingestatud vokaali ja klaverirännakute kõrval omavad parasjagu tähtsust heliefektid. „Jazzkaare” laval kadus Epliku näolt järsku see kõiketeadev ja üleolev mask, millega ta viimasel ajal on publikut tihti tervitanud endale tuttavamas helikeskkonnas. Kuid sellelaadne koostöö on mõjunud värskendavalt Randalulegi, kes oli kuuldavasti  möödunud sügisel esimest korda Epliku muusikat kuulnud ja sellest hetkega vaimustunud.     

Vokalistid     

Kõneldes ääretult tagasihoidlik korea lauljatar Youn Sun Nah heitis lauldes endalt kõik loorid ning kehastus ümber igal sekundil. Tema hääl kõlas nii, nagu oleks tuul õrnalt liigutanud oksi, millel ripuvad kristallhelmed. Järgmisel hetkel lõhkus pisike korea tüdruk needsamad kristallhelmed oma häälega tuhandeks killuks. Lauljatariga koos üles astunud kitarrist Ulf Wakenius suutis ühes loos olla ühtaegu džässkitarrist ja kantrimees ning väikestviisi bluusigi meelde tuletada. Pärast korea lauljatari oli Lina Nyberg natuke liiga kerge saak – mitte lootusetult eilne päev, kuid põhjamaiselt steriilsevõitu küll, pealegi helises Youn Sun Nah  õhkõrn hääl veel kõrvus.     

Kui Dianne Reeves käsib sul karjuda ja tantsida, siis on seda vene kultuurikeskuse II rõdul mõneti kummaline teha – ja loomulikult oled alles pisišokis lauljatari kohati Nina Simone’i meenutavast häälest, mis seda teha käskis. Ometi oli publiku vastuvõtt sedavõrd kuum, et toimuv meenutas mõne USA usulahu ühtimist jumalaga. Reevesi kvartett iseseisvalt oleks võinud vabalt esineda ka lauljatarita ja teha seda rabavamalt kui nii mõnigi sel „Jazzkaarel” üles astunud instrumentaalansambel. Praegushetke haaravaim naisvokalist Eesti džässis kannatas vahetult enne Reevesi esinedes  võimalikust võrdlusmomendist tekkiva pinge kenasti välja. Kadri Vooranna kohatine teatraalsus tagab, et ükski silp tema lauldust ei lähe kaduma. Sellest oleks ka tohutult kahju, sest hääl ja looming (mille hulgas lisaks Kadri omale ka Virgo Sillamaale omistatavat) on liigutav, ühtaegu hell ja jõuline. Voorand on ilmselt ainus, kes saab endale laval lubada tõsise džässlaulja kesta vahetamist totaalse lapsikuse vastu ja selle ka veenvalt välja mängida.  Isegi eesti luuletajate tihti väga tõsiste tekstide juures leidus helge ja mänguline moment või koguni kiiks.     

Tuuli Tauli loomingus võis haarata noort maailmavalu, kuid ühtaegu ka sellest üle olla tahtmist. Tekstid meenutasid indigolaste  naiivsuse ja elutarkuse segu, kuid olulisel kohal oli üksinduse seostamine alkoholi ja sigarettidega, justkui oleksid need teemad isiksuse küpsuse ja loomingulisuse põhitunnused. Muusikaliselt moodustasid selle kava ehedaima osa flöödisoolod, vokaalimprovisatsiooni loomulikkust oleks „Jazzkaare” kontekstis oodanud teisel tasandil.       

Mis veel?

Omaette võrdlusmoment tekkis „Jazzkaarel” ka kontrabassimängijate ja nende ansamblite vahel. Fenomenaalne Avishai Cohen esines väidetavalt seni suurimas saalis, kuid tuli Nokia kontserdimaja väljakutsega suurepäraselt  toime, sest tugev juhtfiguur ja tema julged ideed mõjusid ansamblile iga kord käivitavalt. Virtuoosne kontrabassimängija Cohen on ehtinud end Lähis-Ida rõivastega, kuid kuningat ei ole keeruline alasti võtta, sest muusika struktuur lähtub siiski rohkem õhtumaistest eeskujudest kui traditsioonidest. Sellegipoolest tuleb rõõmu tunda üle pika aja parimast oudisoolost ning perkussioonikomplektist, milleta illusioon Iisraelist kätte ei tule.  Äsja noore jazziauhinna pälvinud Peedu Kassi omanimelise ansambli Peedu Kass 005 puhul olen tänini hämmingus, kui palju võimalusi on sellise suurepärase koosseisu puhul arranžeeringus kasutamata jäetud. Säravad eelkõige löökpillid ja rütmigrupp, saksofonid ja tromboon on küll tehniliselt korralikud, kuid täpselt seda neile ette heidangi. Kaosel oleks siin kontekstis oma võlu ja seda loodan tulevikus näha. Märksa põnevam leid oli aga  Marti Tärn Group – bändiga mängis lisaks teistele rootsi ja taani poistele ka üks Tärni õppejõude Nils Berg saksofonil ja bassklarnetil, kuid ansambli tugevamad lülid olid ka näiteks vibrafon ja kitarr.   

Väljaspool Eestit üsna edukale UMA -le on šveitsi perkussioonimängija Andi Pupatoga lisandunud olulised elemendid: leidlik rütm ja selgem suund lõputule kulgemisele. Osava rütmiskeemita ei peaks seisundiline, kohati orientaalsete joontega improvisatsiooniliste juurtega muusika kaua vastu. Villu Veski & Tiit Kalluste 5tet üllatas, võrreldes eelmiste pealkirja  „Põhjala hääled” kandvate kavade-salvestustega positiivselt. Orgaaniliselt koos toimiv ansambel pakkus mõnusat igamehe mõtisklushetke, eepilised filmimuusikaks sobivad helindid asetati osavalt kirikukeskkonda, kuigi tihedamat massiivi oodanuks rohkem. Miskipärast kõlavad erksamad lood Veski saksofoni nutva tooni all ebaloogiliselt, küll aga tekitas täiesti ebamaiseid helisid Anders Hagberg flöötidel. Kristjan Mazurchaki Trio kandis küll  noore saksofonisti nime, kuid õhtu iseloomu paistis rohkem määravat aastaid lavalaudu jaganud Erko Niidu ja Laura Junsoni kitarriga vokaallooming – tuntud kvaliteediga armas kuulamine, kuid Mazurchaki pehme saksofon muutis seekord romantilised laulud liiga mesisteks. 

Nils Wogram Nostalgia Trio Saksamaalt oli vaieldamatult üks tänavuse „Jazzkaare” toimivamaid koosseise – trombooni, Hammondi oreli ja löökpillide sümbioosis tekkiv tämber kas paitas kõrva või sakutas kõrvast sõbralikult. Tavapärastest Hammondi oreli vikerviisidest oli asi seekord kaugel, kuulda võis pigem  väljapeetult kaunist, värsket ja kõnetavat tänapäeva džässi. The Ploctones oleks vene kultuurikeskusest veelgi paremini sobinud klubiatmosfääri. Ploctonesi puhul vääris imetlust asjaolu, kuidas kõik instrumendid (saksofon, kitarr, bass ja trummid) suutsid ühtviisi olla nii solistid kui ka faktuuritäitjad ning liikuda kahe äärmuse vahel vabalt ja sundimatult. Nii Nils Wogram Nostalgia Trio kui ka The Ploctones olid põneva originaalloominguga koosseisud,  mis jäid „Jazzkaare” virvarris vahest teenimatult tagaplaanile.     

Klubimuusika armastajate favoriit Jazztronik tekitas mõningaid eredamaid hetki, kuid  tervikuna ei suutnud võluda, sest positsioneeris end enamasti liiga keskmisele kuulajale. Kitarrist Wolfgang Muthspieli käsitluses kõlas kitarri ja live-elektroonika sümbioos loomulikult, sujuvalt ja heakõlaliselt, kuid vähemasti sel kontserdil pakkus tõeliselt põnevaid hetki vähem, kui tehnika oleks võimaldanud. „Jazzkaare” korralduslikku poolt, s.t festivali pisikest ja tegusat põhinaiskonda tahan kvaliteetse töö eest väga tänada. Mõne valiku  paneksin ometigi kahtluse alla – põhjuseks eelkõige asjaolu, et müügiedu ja tohutult olulise haridusliku tegevuse kõrval ei saa hooletusse jätta ka eksperimentaalsemast muusikast huvituvat publikut, kelle hulk Eestis järjest kasvab. Teine problemaatika on seotud festivali kunstilise juhtimisega ja puudutab avatud meelt uute muusikute kaasamisel kohalikul tasandil. Teadagi otsitakse häid ja uuenduslikke džässmuusikuid tikutulega taga. Sellest  andsid mõneti tunnistust ka „Jazzkaare” ajal välja antud jazziauhinnad: muusikutena rohkem eksperimenteerinud muusikud on oma auhinna vist juba kätte saanud ja edasi laiutabki tükk tühja maad. Vahelduseks tasuks uurida, äkki on Eesti n-ö alternatiivdžässis katsetamisjulgust tublisti rohkem kui tunnustatud, haritud (noorte) džässmuusikute seas. Ideede teostuse tase erineb ja areneb – mida keegi rohkem hindab, on juba iseküsimus.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht