„Jazzkaar 2012”: bassiässadest maailmajazzini

Kaur Garšnek

Alustan sellest, et külalisfestivali „12 punkti” („12 Points”) kontserdilt oli mul suurepärane muusikaelamus juba saadud ning kõrvad veel õhetasid värskest muusikast, kui 25. aprillil kell kuus õhtul pidi „Jazzkaare” uues ja avaras Merepaviljonis esinema maailmanimega kontrabassist Christian McBride oma trioga. Liiklusõnnetuse tõttu Poolas jäi see sündmus kahjuks ära, kuid väljakuulutatud Raul Vaigla bassiansambel Aces of Basses oli kohal nagu viis kopikat. Et publikut ei tabaks siiski nukrameelsus ärajäänu pärast, avas kontserdi oma sooloetteastega üllatusesineja – mulluse Elioni jazziauhinna laureaat Kristjan Randalu, kes ilmus kohale nagu kiirreageerimisüksus ning esitas kompaktse ja hea tunnetusega kava lugudest „Silmast silma”, „Karumõmmi unelaul” ja „Hinken”. Viimast kuulsin esimest korda sooloettekandena ning ansambli puudumine siin küll kahjuks ei tulnud, pigem vastupidi. Õhtu peaesinejaks sai aga hoopis Aces of Basses, jätkukoosseis 2002. aasta „Jazzkaarel” esinenud bassisekstetile. Kümne aastaga olid read veidi hõrenenud, lisaks Vaigla kuuekeelsele fretless- ja headless-basskitarrile andsid kõlavärvi Peedu Kassi kontrabass, Mihkel Mälgandi kuuekeelne ja Mai Jõgi neljakeelne basskitarr, mürisevaid bassiste ohjas aga trummar Reigo Ahven. Projekt tundus intrigeeriv mõistagi tänu ümberpööratud opositsioonidele ja stereotüüpidele, mis seonduvad bassisti tavapärase, küll kandva ja üliolulise, kuid mõnevõrra tänamatu rolliga. Nüüd oli neid laval korraga õige mitu ja kõik – nagu peagi selgus – vaheldumisi solisti rollis. Aga kuidas see siis kokku kõlas? Tuleb tunnistada, et esmamulje tõmbas kulmu kipra, ja seda samal põhjusel, miks ka mõned kuuldud kontrabassikoosseisud pole minus äratanud erilist sümpaatiat – nimelt ansamblimänguks ebapiisava kollektiivse intonatsioonitäpsuse tõttu. Ning muidugi, on ju näiteks krihvideta basskitarril ja kontrabassil hoopis teine täpsuse aste kui krihvidega instrumendil. Esmamulje põhjustanud avalugu oli ka väga tiheda rütmifaktuuriga, pealegi müdistasid seal mitu bassisti tihtilugu samas registris või isegi unisoonis – lõpptulemus mõjus ebamäärase kuhjatisena.

Dubleerimise probleemi esines ka hiljem, küll aga läks pilt märgatavalt selgemaks, kui esitusele tulid avaramas seades ja rahulikuma kulgemisega lood, mis kohati kiskusid juba suu naerulegi. Vaigla tämbrit aitasid diferentseerida wah- ja chorus-efekt, Kassi kontrabass eristus juba loomult kõige enam, mõistagi aitasid kõlapilti huvitavamaks muuta poognatehnika, mäng mediaatoriga, flažoletid, slap-tehnika jm mänguvõtted. Oma naturaalset kõla eriefektidega lausa „ära rikkuda” ei soovinud keegi, kuid ehk oleks vahelduse mõttes pidanud seda siiski katsetama. Samuti olnuks hea idee seada mingi piir kordamööda soleerimisele, mis ühel hetkel jäi näiteks kinni lõpmatusse jam-sessiooni kahe akordi najal.

Soe front Merepaviljonis

Järgmisel päeval ehk 26. aprillil esines Merepaviljonis kaks äraütlemata erinevat koosseisu. Alustuseks astus lavalaudadele noore pianisti ja helilooja Joel-Rasmus Remmeli trio, kus lisaks nimetatule veel Heikko-Joseph Remmel kontrabassil ja Aleksandra Kremenetski trummidel. Koosseis esitas loomingut oma hiljuti ilmunud plaadilt „Lumekristall” ning vastavalt albumi tiitlile kõlas see kargekõlaliselt ja seejuures üllatavalt küpselt. Rütmisektsioon oli igati soliidne ja vaheldusrikas, pianisti fraseerimine ühtaegu täpne ja paindlik, kompositsioonid aga väga kommunikatiivsed. Arvan, et resultaat sobinuks oma tundliku kõlaesteetika ja intelligentse sisu poolest ka mõnele ECMi väljaandele.

Järgnes jazziauhindade üleandmine Villu Veskile, Kaspar Kallustele ja Aivar Trallmannile. Seejärel astus aga lavale India juurtega USA altsaksofonist Rudresh Mahanthappa oma koosseisuga Samdhi, kuhu kuuluvad veel kitarrist David Gilmore, bassist Rich Brown ja trummar Gene Lake. Järgnes tunnike tihedat raga-fusion’it, mille peamisteks tunnusteks olid orientaalsed helilaadid ja ülikiired instrumentaalsed passaažid ebaharilikes vältustes. Näiteks esimese, uskumatult pika, kiire ja tõsiselt hea loo „Killer” jooksul oli üheks kõige püsivamaks taktimõõduks 11/16, kuid ka seda etteantud piirangut tõlgendasid pillimehed igaüks omamoodi. Lugude käigus sooritati mitmeid matemaatilisi tehteid, mille tulemusel näiteks loo „Enhanced Performance” puhul jäi pulss samaks, kuid tempo läks järk-järgult üha kiiremaks. Tulemuseks oli ülivõrdelistesse kirjeldustesse tõukav, äärmiselt intensiivne ja atraktiivne polürütmiline jazzrock, mida võiks võrrelda näiteks The Mahavishnu Orchestraga. Seejuures ei kõlanud lõpptulemus sugugi konstrueeritult või liigtehniliselt, kuna keerulist rütmiplaani tasakaalustas suhteliselt püsiv (olgugi eksootiline) harmoonia ühes korduvate motiivide ja nende variatsioonidega. Samuti mängisid meloodiapillid tihti unisoonis või siis pidasid muusikalist dialoogi, mis andis seadetele tugeva fookuse ja aitas kuulajat muusikasse „sisse tõmmata”. Lisaks leidus repertuaaris ka rahulikumaid, säbrulisemaid ja hõljuvamaid lugusid ning momente.

Kui rääkida solistidest, siis tämbri mõttes tasakaalustas Gilmore’i sume ja kergelt üle võimendatud humbucker-kõla väga hästi Mahanthappa teravat heli ning ka mängutehnika või isiksuse poolest ei jäänud kitarrist saksofonistile palju alla. Gilmore’i vaheldusrikkad saatepartiid olid paiguti isegi huvitavamad kui Mahanthappa välkkiired ja helistiku piire painutavad meloodialiinid, mida võis teatud hetkest tajuda ka lihtsalt kireva mustrina; kitarristi soolopartiid aga olid värsked ja panid kuulama. Siinkohal tahaks küll sulgudesse panna ühe luuperisoolo, kus Gilmore mõjus ilma toetava rütmisektsioonita hämmastavalt ebakindlalt. Igal juhul oli sümpaatne, et Mahanthappa jättis teistele instrumentalistidele üsna palju soleerimisruumi, taandudes ise paiguti üldse lavasügavustesse.

Mis aga kõige müstilisem – suur osa publikust jalutas kontserdi ajal lihtsalt minema! Read hõrenesid enam-vähem iga loo järel, mis esinejale pole muidugi teab mis innustav pilt, ning sellal, kui üks pool kuulajaskonnast jalgade trampides lisalugu nõudis, tõttasid ülejäänud massidena garderoobide juurde. Ei teagi, kas oli põhjus kahe esineja liiga suures kontrastis või milleski muus.

Väike ja suur jazz

Kontrastid peaksid ju õigupoolest tähelepanu värskena hoidma ning selline stimuleeriv mitmekesisus on „Jazzkaare” programmi üldist joont ikka iseloomustanud. Tahaks ka loota, et päris kõiki sündmusi edaspidi Merepaviljoni ei kolita; kui paviljoni heli kippus paiguti laiali hajuma, siis Pascal Schumacher Trio kontsert pääses 27. aprillil NO 99 Jazziklubis mõjule suuresti tänu esinemispaiga koondavale õhustikule. Punased kardinad ja punane valgus, istekohad laial trepil, suur inimeste ja süsihappegaasi kontsentratsioon ning muidugi akustika, mis aitab tuua iga vaikseimagi heli selgesti kuuldavale – need tingimused sulandasid füüsilise ruumi ja kõlaruumi kokku. Sinna hüpnagoogilisse koordinaatteljestikku jäid Schumacheri vibrafonihelid justkui kristallidena õhku rippuma. Luksemburgi trio koosseisu kuulusid veel Christophe Devisscher kontrabassil ja Jens Düppe trummidel. Esitati omaloomingut nii varajasest kui hilisemast perioodist, samuti Brasiilia helilooja Milton Nascimento muusikat ning – üllatus-üllatus – Thom Yorke’i (Radiohead) pala „Knives Out”. Pooleteisetunnine kontsert ei väsitanud kõrva ega tähelepanu ja tundus õigupoolest liiga lühike.

„Liiga lühikesena” ei mõjunud küll Jan Garbarek Groupi ja Trilok Gurtu kontsert 28. aprillil Nokia kontserdimajas, kuid ainult seetõttu, et kava kestiski järjepanu kaks tundi, ka ilma esinejate ainsagi vahekommentaarita. Õigupoolest oli tegemist justkui ühe pika kontsertteosega, mis koosnes hoolikalt ja läbimõeldult järjestatud eri karakteriga lugudest ning instrumentalistide vahesoolodest, mis kippusid samuti kasvama omaette oopusteks.

Eriliselt jäi meelde klahvpillimängija Rainer Brüninghausi soolo kontsertklaveril, kus sõbraliku iroonia paistel mängiti eri žanripiiridega, nii et kuulaja sattus ühe hetkega latiinorütmide maailmast debussylike kooskõladeni, seejärel vilksatasid šaržidena Hauschka, Ray Charles, Patrick Moraz ning viimaks jõuti läbi ragtime’i ja rock’n’roll’i juba täieliku müra piiridele. (Süntesaatorit pruukis Brüninghaus muide üsna konservatiivselt.) Otse loomulikult ei saa mööda minna Trilok Gurtu sooloetteastest, kus lasti käiku 360 kraadi ulatuses kogu löökpilliarsenal, mis ei jäänud maha Marilyn Mazuri pillipargist – seejuures kasutas Gurtu aja jaotamiseks oma häält ning veevulinat. Ka Yuri Danieli sooloetteasted fretless-bassil olid toekad, kuid jäid eelnimetatute varju.

Kui nüüd ülejäänud kontsert mõne sõnaga kokku võtta, siis liiguti ootuspäraselt läbi põhjamaiste atmosfääride, norra rahvaviiside ja tuliste lõunamaiste rütmide, pöördudes raga-jazz’ist psühhedeelsesse svingimisse, siis aga korraks isegi Radarit meenutava fusion’i radadele jne. Mõni võib ju siin esitada süüdistuse eklektikas, kuid valdavalt olid üleminekud siiski põhjendatud ja mahtusid ära ühte „maailmajazzi” nägemusse. Siirdumist ühelt perspektiivilt teisele markeerisid seejuures ka muutused lavavalgustuses, nii et „baldahhiin” esinejate pea kohal omandas vastavalt vajadusele eri värvitoone. Võrreldes muusikute pea kohal kõlkunud „viie pelmeeniga” eelmisel aastal, oli tegu märkimisväärse edasiminekuga lavakujunduses. Kuid hea muusika siiski ennekõike, ning seda leidus tänavusel festivalil küllaga.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming