Jazzi ja luule sümbioos

Andreas Nestor

Nüüd on lood sedasi, et aprillikuu pole enam teps mitte naljakuu. „Jazzkaare” auväärt ja väsimatud eestvedajad on afišeerinud, et ka Eesti on nüüdsest liitunud ülemaailmse traditsiooniga pühendada aprillikuu jazzmuusikale. „Jazzikuu aprill” nimetuse all tehti kohale tulnud publiku tarvis – nagu tõsisele üritusele kohane – südamest räägime-ainult-asjast jazzi. Publikut oli NO99 jazziklubi kohta meeldivalt parajalt näitamaks, et (kodumaise) jazzmuusika isu pole kaugeltki kadumas. Kuulajaile pakuti sedakorda, julgen arvata, et paljudele ootamatut sümbioosi. Iseenesest pole ju midagi põrutavat mõttes, et muusika ja sõna käivad kokku, ent kui muusikute näol on tegemist noore, nõudlikult oma piire ja fantaasiaid taga ajava eesti jazziga ning sõna puhul „akadeemilisele” jazzile näikse et täielikult vastanduva, viisi mitte pidava ning kerge südamega keset kontserti räppima kippuva, sealjuures sotsiaalse närvi piire kompiva sõnameistriga, siis võiks esiotsa tunduda, et siga ja kägu on lavale kokku lastud. Möödunud kolmapäevase kontserdi valguses ütleks pigem, et nad on ometi teineteise leidnud. Teenetemärke riputaksin sealjuures mõlema rinnale. Kuidas see ilus sõprus siis ometi sündis?

Muusika ja sõna ühendamine ja sellest tekkivate võimaluste ekspluateerimine on ansambli juhti Siim Aimlat tema enda sõnutsi alati huvitanud. Veerandkogemata EMTAst Soome jazzmuusikat õppima läinud ja sealt oma elu armastuse leidnud Aimla ning seitse aastat peda koridore nühkinud tõutunnistusega hull-luuletaja Jürgen Rooste panid oma kurja plaani hauduma üle-eelmisel sügisel Göteborgi raamatumessil omavahel muusika ja kirjanduse teemadel mõtteid vahetades. Rooste on täiesti võimeline tükk aega enne järgmist suuremat rahalaekumist oma viimase kopika eest mõne vastupandamatult hea plaadi ostma (enamasti langeb valik ikka jumaldatud Elvise kanti või siis köidab lootusetult mõne bluusi- või rokipeeru seni kuulmata plaat).

Aimla, nagu vihjatud, peab kirjasõnast kenakesti lugu. Tema kontserttegevuse minevikuürikutest leiame muuhulgas ka ühe kokkumängu Hasso Krulliga, seega ei ole formaat Aimlale ka praktikas tundmatu. Antud juhul tekitas Aimlas inspiratsiooni Rooste lavaline tüüp, esinemisoskus ja julgus. Samuti improvisatsioonivõime ning mõningad kaunikõlalised tekstid, mis innustasid looma.

Improviseerimist oli laval sedakorda päris palju ning ka saali oli seda tunda. Küll mitte alati eksimatult. Kontserdi ajal oli hetki, kus istumisalune vägisi nihelema hakkas. Piisavalt ise laval kügelenud inimene tunneb publiku hulgast pea ilmeksimatult ära, kui lavalolijatel ebamugav hakkab. Vahest oli kompositsioon kohati liiga täpselt kokku leppida üritatud, sest tundus, et mõnusad hetked langesid vabakavasse.

Teiselt poolt – vabalt ja rõõmuga improviseeriv jazzmuusik on hea jazzmuusik. Sissejuhatav lugu kõlab kohe koos luuletekstiga. Kõlab paljutõotavalt, kuid sisemine hääl küsib siiski – kas nii ongi ja jääbki kestma? Vahest siiski mitte, annab vastuse iga järgmisena ette kantud kokakunst, mille koostisosadega on juba portsu võrra vabamalt ja lahkemini ümber käidud. Edasi järgneb tõeline jazzi-kirjanduse laboratoorium, kurjakuulutav muusikalis-luuleline kuraatorlus. Rooste linn ei lõhnagi enam joodikute kuse järele. Vastupidi, see linn on täis kergeid jazzijalgu, malbeid armastajaid, tundeid äratavate linnavärinate ja kadund hingede lüürikat ning lõhnab hoopiski kergest ja soojast vihmast.

Muusikamehedki on justkui teiseks saanud ning sonivad luuletajaga läbisegi kaasa: öö, kui sa saad. Pillid improviseerivad häältele ja hääled pillidele. Umbes pooleks on ka n-ö üksteise pealt mahakirjutamisega. Ilmselt on mõnedki lood enne kava kokkupanekut omanud ainult pealkirja ning mõned tekstid polnud muusikale seadmisest undki näinud. Mõni pala suisa rääkis luuletekstiga. Rooste „Moonlight in Vermont’i” lugemise aegu võttis Aimla ülejäänud ansambli swing-walking’u toel nauditavalt luuletaja kõneintonatsiooniga kaasa „rääkida”. Kohati tundus, et ka vastu, kuid sihipäraselt. Üldiselt räägiti aga siiski ühes keeles.

Läbisegi, sõnade järjekorda eiravalt ning hiljem eesti keelele üle minnes lausutud „Ars longa, vita brevis est” mõjus mõnusalt mantralikult ning jättis eriti tugeva mulje, et muusikud on lavale tulnud ühte asja ajama. Loo käigus sai pikast kunstist (või tahtsid nad siiski öelda lühikesest, segamini sõnade järjekord sogas pahatahtlikult vett) elukunst, näitekunst, tarbekunst ja kunsthambadki. Kohapeal improviseerimise vili, nagu hiljem kuulda. Pausita eelmisele otsa loetud Rooste „Kunst on kõikjal ja kõiges” andis jällegi pillimeestele ruumi senist väga lakoonilist mängu nagu taignat kohevamaks paisutada. Too lugu oligi vahest kõige õnnestunum näide, kuidas kirjasõna ja jazzmuusika teineteisest suurepäraselt täiendavad.

Õhtu jooksul juhtus veel mõndagi põnevat. Näiteks luges kontserdikava viimase loo taustale iga pillimees oma välja valitud luuleteksti. Mõnusalt inimlik tahk lugupeetud jazzmuusikute juures – paljudele on need tegelased, kes mängivad ilma noodita seda, mida ise suure raskusega noodistki välja veeriks. Et mida siis keegi valib…

Põneva lahtrisse võib kirjutada ka keset püha jazzikontserti räppima hakanud Rooste, kellele pillimehed lõpuks isegi väga energiliselt järele tulid ning mille peale suurel osal publikust esimese siira ehmatuse ja kohmetuse järel lõpuks jalgki tatsus. Sellest, mis kursil muusikaliselt ollakse, andis üsna täpse aimu kavas juba kolmandana ette kantud ainuke täisinstrumentaalne pala. Üldiselt saadi aga jazzi ja luule sidumisega edukalt hakkama. Kui oleks võinud karta, et muusikaliselt sisutihe jazz ning sama omadusega Rooste tekst võivad hakata üksteist lämmatama, siis Aimla ja grupp olid endale üsna õnnestunult selgeks teinud, kus pidur peale tõmmata ning kus gaasi anda passib.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming