Järjekordne surm muusikaajakirjandust veel ei ähvarda

Igas rahvusriigis on erialane ajakirjandus doteeritud, sest üheski riigis ei suuda inimesed oma ostujõuga erialast ajakirjandust ülal hoida.

IA REMMEL

Ajakirjal Muusika saab tänavu 15 aastat asutamisest. See on ühele ajakirjale veel suhteliselt lühike aeg, et joonistada välja jälg kultuurikaardil, oma aja ühisväärtus.

Tegelikult on Muusika Eesti üsna pika ajalooga muusikaajakirjade üks järjepidevuse kandjaid. Tehti ju algust Eesti noores rahvuskultuuris hämmastavalt vara, juba 1885. aastal Karl August Hermanni Laulu ja Mängu Lehega. 1922. aastal prooviti ajakirjaga Sireen, mida ilmus neli numbrit, 1923. aastal Helikunnaga. 1924. aastal hakkas ilmuma Muusikaleht, mis pidas vastu 1940. aastani. 2014. aasta Muusika numbrites 6-7, 8-9 ja 10 on meie muusika­ajakirjanduse ajaloo kohta lugeda Alo Põldmäe väga huvitav artiklite seeria. 2017. aastal oleks põhjust pöörata pilk iseendalt kaugemale. Vaatleme pikka aega Euroopa keskmes elanud helilooja ja esseisti Jüri Reinverega, kuidas toimib muusikaajakirjandus Euroopas ja Eesti lähipiirkonnas.

Ia Remmel: Kui vaadata eri tüüpi kultuuriajakirjanduse olukorda ja osakaalu Eestis, Euroopas ja Eesti lähikonnas ning ka seda, kui palju pööratakse ajalehtede kultuurirubriikides tähelepanu muusikale, siis tundub, et Eesti oma kahe muusikat kajastava ajakirja ja kultuurilehega Sirp ei ole sugugi halvas olukorras. Kuidas on Euroopas lood muusikaelu kajastamisega ning millises seisus on ajalehtede kultuuriküljed?

Jüri Reinvere: Peavooluajalehtedesse suudab end suruda üsna vähene – vaid kõige suurem ja olulisem. Tihti on selleks ooper, lihtsalt sellepärast, et ooperit saab pärast ajalehe ilmumist veel vaatama minna. Kontsert sulab nagu lumi päikese käes, näib eilse uudisena ja see mõjub lehe päevakajalisusele halvasti. Seetõttu võib peavoolumeedia põhjal jääda mulje, et ooper on kõige külastatavam ja populaarsem muusikaliik. Statistika näitab aga, et reakontsertidel on publikut rohkem kui ooperis. Selles mõttes on peavoolumeedia tegelikkuse suhtes kogu aeg veidralt nihkes.

Väljaannete elujõud sõltub toimetajatest ja kirjutajatest. Headel ja arvamusliidriteks kujunenud kirjutajatel on mõju, teistel vähem. Kui peatoimetajal on nii palju oidu, et koondada head kirjutajad enda ümber, siis on ka väljaanne mõjukas. Probleem on aga meediaala üldine tuulisus: kõik muutub nii kiiresti, et toimetajad ei püsi oma postil kaua ega jõua seega oma rada sisse käia.

Remmel: Kas väljaande mõjujõud on siis väiksem, kui kultuuriajakirjas kirjutajate hulgas ei ole võimekaid arvamusliidreid? Või on väljaandel siiski mõju ka nn kollektiivse järjepidevuse tõttu?

Reinvere: Eks muidugi mõlemat. Need komponendid ei pruugi aga koos esineda.

Remmel: Ilmselt peaks ka Eesti kultuuriajakirjandus arenema üha rohkem kirjutajate- ja arvamusliidrite-keskseks? Reinvere: Ega häid kirjutajaid ja mõtlejaid saa ju esile kutsuda. See kunst areneb omasoodu ja avaliku arvamuse toel. Seda laadi tegelaskond võib pikaks ajaks püsima jääda alles tingimustes, kus tekib mingi laiem teatud tüüpi kunsti soodustav õhkkond, nagu näiteks valitseb praegu Inglismaa ja Prantsusmaa klaverimängus või oli kunagi XIX sajandi lõpul Venemaal – kui suured järellained sellel olid ja on praegugi.

Remmel: Kuigi väidetavalt liigume kultuuride ja rahvustena üha globaliseerumise poole, on maade ja kultuuride vahel siiani märgatavad küllatki suured erinevused, ka muusikast kirjutamisel. Prantsusmaal on muusikast kirjutamine kõrgel tasemel, sageli ka värvikalt ajakirjanduslik. Prantslased tunduvad armastavat muusikast n-ö ilukirjanduslikult kirjutada ja kontserdiarvustused on teinekord nagu väikesed esseed. Üks selliseid autoreid on näiteks kirjanik ja filosoof André Tubeuf. Venemaal on esitustraditsioonid siiani väga tugevad, aga muusikapublitsistika ei ole kuigi sisukas ega ka liiga arvukas. Pean silmas eelkõige ajalehtedes ja erialaajakirjades ilmuvat, mitte muusikateadust. Vaata et kõige huvitavam sellealane materjal ilmub paaris tugevas muusikaalases netiportaalis nagu classicalmusicnews.ru ja belcanto.ru.

Reinvere: Mul on kokkupuudetest vene muusikaajakirjanduse ja -teadusega jäänud mulje, et seal on laiem vaade maailmas toimuvale omajagu kammitsetud. Ajakirjanduses on palju pealiskaudset muljete avaldamist ja muusikaajaloolistest faktidest vormitud artikleid. Kui puutusin kokku Tšaikovski ühingu liikmetega, ei teatud seal näiteks Tšaikovski noorpõlveteost „Souvenir de Hapsal“ op. 2. Läänes teatakse mõne helilooja ühingusse kuuludes või tema kohta väitekirja kirjutades tema loomingust küll absoluutselt kõike. Remmel: Millised kogemused on sul Inglismaalt, kus muusikast kirjutamisel on pikk traditsioon? See on seal tänapäevani au sees ja laialt levinud.

Reinvere: Nii Inglismaal kui ka USAs on kirjutamine väga standardipõhine. Iga artikkel peab vastama kindlatele ettekirjutatud juhistele, kirjutatakse lausa maatriksi järgi. Sellega on saavutatud ühtlane ja üsna kõrge tase ning toimetaja võib nende nõudmiste järgi iga artikli suhteliselt kõrgesse järku kõpitseda.

Remmel: Kuidas niimoodi vabu ja värskeid mõtteid saab tulla?

Reinvere: See ongi probleem. Aga nii laialivalguvas maailmas, nagu seda on Briti impeeriumi maad, tagavad need nõuded ühtluse. Muidugi kammitseb see arengut: selle asemel et arutlusi ja vestlusi arendada, prindivad kirjutajad tekste nagu ankeete. Isegi areng tuleb kõigepealt vormistada, rahastus­skandaali muster ette anda. Artikleid instseneeritakse kõikjal nagu teatri­lavastusi, kuid ingliskeelses meedias eriti hullusti.

Remmel: Saksa ajakirjandus on sulle kahtlemata kõige tuttavam. Oled seda pika aja jooksul jälginud ja tegutsed seal ka ise aktiivselt kirjutajana: Frankfurter Allgemeine Zeitungis, Berliner Zeitungis, VAN Magazine’is. Saksamaal on muusikast kirjutamine väga kõrgel järjel, pika ja muljetavaldava traditsiooniga. Meenutame siinkohal kas või ajakirja Neue Zeitschrift für Musik, mille üks asutajaid oli 1834. aastal Robert Schumann.

Reinvere: Selle juured on veelgi kaugemal: näiteks Bachi õpilane Johann Adolf Scheibe rajas juba 1737. aastal kriitilise muusikavaatluse ajakirja. Saksa muusikaajakirjandusele on kaastööd teinud näiteks E. T. A. Hoffmann, kes kirjutas kriitikat, sealhulgas Beethoveni kohta, aga ka Theodor W. Adorno ja Richard Strauss, kes kirjutas palju näiteks autorikaitsest. Muusikast kirjutamine on Saksamaal tõesti midagi tugevat ja ürgset ning see on alati olnud osa selle maa muusikakultuurist – Saksamaa on ju klassikalises muusikas üks juhtivaid maid. Saksa keel on ka Euroopa kõige suurem ja räägitavam keel. Inglise keel on suur rahvusvaheliselt, kuid Euroopas on tähtis saksa keel. Seetõttu on saksa ajakirjandusel väga suur mõju. Artiklid, mis ilmuvad esmaspäeval Saksamaal, avaldatakse reedel ümberkohendatult Inglismaal.

Remmel: Täheldasin saksa muusika­ajakirjanduses suurt spetsiifiliste erialaajakirjade rohkust ülikeerukate muusikateaduslike, varajase muusika eri nüansse või eri pille käsitlevate väljaanneteni. Kuidas seal suudetakse sellist võrku ülal pidada?

Reinvere: Saksa meediale ongi omane, et iga asi on suunatud täpselt sihtgrupile. Kuidas võrku ülal pidada – kultuurihuvi on nii suur! Ja keeleruum on suur.

Remmel: Vaatame korraks näitena Saksamaa keskset muusikaajakirja Rondo, mille analoog meil võiks olla Muusika. See on ju selline laiatarbe muusikaajakiri?

Reinvere: Jah, aga Rondo on ka küllaltki ambitsioonikas väljaanne, mis püüab võimalikult tihedat teksti anda. See ei ole kaugeltki kerge lugemine ega ilupiltidega glossy magazine, kust vaatavad vastu ooperiteatrite kaunilt valgustatud fassaadid, uhked veinilauad ja glamuursed fotod interpreetidest. Aga ma absoluutselt ei halvusta glossy magazine’e: neil on väga suur mõju publikule, kes tegelikult klassikalist muusikat ülal peab. Kui seda publikut alahinnata, on selle tulemuseks ainult järjekordne kultuuri surm. Kuna aga Rondo peab haarama paljusid valdkondi ja mitmesugust temaatikat – nii nagu ka Muusika –, siis on see väljaanne kirju ja harali. Kui ei ole peatoimetajat, kes võtab väljaande ambitsioonikalt käsile ja ajab ühte joont, siis seda haraliolekut ka ei likvideeri.

Kontserdipubliku klassivahed

Remmel: Saksa Rondo kõrval on ka üks teine Rondo, Soome kaalukaim klassikaajakiri. Oled juba mitu aastat selle väljaande püsikolumnist. Ülesehituselt ja tegevusväljalt on ka soome Rondo Muusikaga sarnane. Kuidas see ajakiri oma ülesandega toime tuleb? Reinvere: Minu meelest väga hästi, just Soome vajadusi silmas pidades.

Remmel: Millised on need Soome vajadused?

Reinvere: Eestis kontserdipubliku klassivahet siiski veel pole, aga Soomes on see täiesti olemas. Rondol õnnestub väga hästi need klassivahed kokku siduda, hõlmata rikaste soomerootsi prouade huvid ja keskklassi suuremate nõudmisteta kuulaja huvid ning luua sellega keskne pind omamaisele muusikaajakirjandusele. Kui selline väljaanne puudub, siis pudeneb iga klass omaette laiali. Ühised nimetajad on igas kultuuris väga olulised ja pabermeedia kannab neid endiselt. Kui vaadata seda, millised muutused on toimunud Soome suurima ja keskseima päevalehega Helsingin Sanomat, kus viimaste aastakümnetega on kultuuriosa olematuks vähenenud, siis on see Soomes praegu seda enam oluline.

Remmel: Kõige selle taustal võiks siis öelda, et ega me ei saagi väga pahaks panna, kui Postimees või Eesti Päevaleht klassikalist muusikat nii napilt kajastab. Aktiivse kajastusega tuleb seega tegelda mujal, kus see on võimalik.

Reinvere: Kindlasti ja minu meelest on see täiesti arusaadav. Üleriigilise leviga eraleht ei saa end panna täis tekste, mille tõttu ta kaotab iga kord lugejaid. Sellisel lehel on teine ülesanne ja vastutus: riikliku poliitilise üldjoone edastamise garanteerimine. Selleks peab see aga kõnetama kogu rahvast ja olema läbilöögivõimeline. Kui seal on iga päev kontserdiarvustused, siis see suund killustub. Mingi kultuurielu peegel peaks seal olema, kuid kindlasti mitte selline, nagu on spetsiaalväljaannetes.

Remmel: Kui rääkida ajakirjade sisust ja ülesehitusest näiteks neis põhiliselt klassikaajakirjades, mida olen jälginud, nagu Briti Gramophone, BBC Music, International Piano, Saksamaa Rondo, Fono Forum, Prantsusmaa Classica, Diapason, Pianiste, soomlaste Rondo, vene Muzõkalnaja Žizn jne, siis on nende ajakirjade ülesehitus küllaltki sarnane ja ka roll tundub olevat samalaadne. Ikka on seal kaaneintervjuu, erialased artiklid, palju plaadiarvustusi, eriti rohkem plaatidele spetsialiseerunud Gramophone’is või Fono Forumis. Vahel on ka probleemikäsitlusi, muusikatehnika tutvustamist. Paljude ajakirjadega on kaasas noodimaterjali. Kontserdiarvustusi neis enamasti ei ole. Vaid Venemaa Muzõkalnaja Žiznis on sellele eraldatud küllaltki suur ruum.

Reinvere: Väljaannete sarnasus võib olla vaid näiline, sest taustal on erinevad rahastusmudelid. Palju sõltub sellest, kas ajakiri on rajatud peamiselt reklaamirahale ja on seega atraktiivne pind reklaamipakkujatele või on see mõni klaveriväljaanne, mis toetub ainult connoisseur’ide fanatismile. BBC Music on täitsa omaette maailm. Rahvusvahelisest vaatepunktist on aga vahe veelgi suurem: kõik sõltub sellest, millises keeleruumis üks või teine väljaanne ilmub ja kas väljaande sihtgrupp on ka väljaspool oma keeleruumi (nagu mitmel globaalsel ajakirjal, mida loetlesid) või on see hoopis väga kindel sihtgrupp ühe keeleruumi sees, nagu näiteks on Sirbil.

Remmel: Selline kultuuriajakirjanduse riiklik rahastamine nagu Eestis on Euroopas vist paras haruldus?

Reinvere: Igas rahvusriigis on erialane ajakirjandus doteeritud, sest muidu ei oleks ilmumine võimalik. Üheski riigis ei suuda inimesed oma ostujõuga erialast ajakirjandust ülal hoida.

Remmel: Arusaadav. Ja siiski on need väljaanded vajalikud suurema ühtse kultuurisüsteemi käigushoidmiseks, hoolimata sellest, et elu on paljuski internetti kolinud. Kas paberajakirjad on praegusel ajal samas seisus nagu CDd või on nende olukord parem?

Reinvere: Eks see ole miljoni dollari küsimus. On trendikas suruda kõik digimaailma, kuid suurtes riikides ei ole digimaailm suutnud end veel veenvalt tõestada ja netis piisavalt raha kasseerida. Peale selle on noorem põlvkond, digimaailma suurkulutaja, harjunud oma infoallikaid tihedalt vahetama. Kõige sellega ei suuda praegune ajakirjandus koos oma püsitoimetustega kaasas käia ja seetõttu ei ole digiväljaanded Euroopas paberit välja surunud. Ka praegu võimulolev põlvkond suhtub veel paberajakirjandusse respektiga. Seetõttu valitseb rahvusvaheliselt selline äraootava vana maailma seis, kus lehed jätkavad nii mitmeski osas rada, mille rajas eelmine põlvkond oma pikkade tööaastatega.

Klassikaajakirjanduse ülesanne

Remmel: Trendid võivad ju teinekord hoopis ootamatusse suunda pöörduda, nagu näitab taas tekkinud huvi vinüülplaatide vastu. Milline on aga sinu arvates klassikalist muusikat käsitleva ajakirjanduse ülesanne? Mida peaksid sellealased nn laiatarbeajakirjad, mille hulka kuulub ka Muusika, ideaalis lugejatele pakkuma?

Reinvere: Teemasid ja nende käsitlust mõjutab kõigepealt väljaande taust. Kui väljaande vundament on reklaamipind, klassikalise muusika valdkonnas turismi ja veinitoodete reklaamid, siis seal eriti ei polemiseerita. Poleks tegelikult paha, kui polemiseeritaks. Vastukaaluks on aga võimaldatud mõnel prominentsel räuskajal, keda on igas suures keeleruumis vähemalt üks, samade turismibännerite kõrval netis klatši välja karjuda. Tihti on nad oma ettevõtmistes väga taiplikud ja osavad, neilt oleks palju õppida. Muidugi on nende tee pöördumatu: nad suudavad end ülal pidada vaid iga päev uusi ja uusi skandaale välja paisates.

Tegelik probleem on aga kirjutajate suur puudus ja seda igas keeleruumis. Inimesi, kes oskavad muusikast niimoodi kirjutada, et näevad ka puude taga metsa, jääb järjest vähemaks. Üks neist, kes seda oskab, on Evi Arujärv. Head kirjutajad oma iseseisva mõtlemise ja olekuga võivad olla ka ohtlikud. See on ka üks põhjus, miks neid on vähe.

Aga küsimus, kas muusikakriitika peaks olema kirjutatud professionaali või eriettevalmistuseta kuulaja vaatevinklist, on sama vana kui kogu muusikaajakirjandus. Selle üle arutles juba Schumann. Heas muusikaajakirjanduses, olgu see siis ükskõik kui lühike keelpillikvarteti arvustus tahes, peaks olema mingigi aspekt, mis tõstab lugeja konkreetsest kontserdist kõrgemale ja avab ukse avaramasse maailma.

Ideaalis ei peaks mis tahes ajakirjandus mitte meeleheitlikult lugejaid lugema lunima ja nende oletatavate ootuste järel käima, vaid olema sihikindel oma seatud eesmärkide täitmisel. Ei ole ebasümpaatsemat ajakirjandust kui osta-mind!-ajakirjandus. Väikeses riigis on probleem pigem kirjutajate vähesus ja see, et toimetajad ei järgi oma eesmärki, aga suurtes kultuurides kitsas fookus ja sellega kaasnev vaatevälja ahenemine omavahelise rivaalitsemise tõttu.

Kirjutamine on kunst ja ka väljaande n-ö komponeerimine on omamoodi kunst. Seal kehtivad samad reeglid nagu igas kunstis. Põhiküsimus on, kas pakkuda julgelt välja oma nägemus või joosta iga trendi ja ettekujutatud vajaduse järele.

Ajakiri Muusika hakkas ilmuma 2002. aastal.

Muusika

Briti ajakiri BBC Music tähistas 2015. aasta septembris Arvo Pärdi 80. sünnipäeva.

classical-music.com

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming