Jälgida kajakaid. Pärdi metafoorid ja oksüümoronid

Leopold Brauneissi raamat on kompendium, mis valgustab Arvo Pärdi loomingu konstruktsiooniprintsiipe, nii kompositsioonitehnilisi kui ka metafüüsilisi.

JAAN ROSS

Leopold Brauneissi peetakse üheks maailma parimaks Pärdi muusika tundjaks, kelle töösse suhtub soosivalt ka Pärt ise. 14. II esitleti Eesti muusika- ja teatriakadeemia orelisaalis uut raamatut „Arvo Pärdi tintinnabuli-stiil: arhetüübid ja geomeetria“, mille autor on austria muusikateadlane, muusikapedagoog ja helilooja, Viinis elav Brauneiss. 2010. aasta sügisel oli Brauneiss kutsutud Tallinna EMTA kultuuriteaduste ja kunstide doktorikooli korraldatud seminari „The Cultural Roots of Arvo Pärt’s Music“ üheks peaesinejaks. Kõne all olev raamat koosneb kuuest aastatel 2006–2012 valminud artiklist, esseest või ettekandest, millest kolm on varem trükis avaldamata (nende seas kaks 2010. aasta Tallinna seminaril peetud ettekannet), kaks ilmunud inglise ja üks saksa keeles. Kogumiku ettevalmistamise initsiatiiv on pärit Arvo Pärdi Keskuselt, kes on ühtlasi selle kirjastanud.

Raamatut lugedes tekib esmane mulje, nagu oleks tegemist kompendiumiga, mis valgustab Pärdi loomingu konstruktsiooniprintsiipe, sealjuures nii kompositsioonitehnilisi kui ka metafüüsilisi. Paralleelina meenub näiteks prantsuse helilooja Olivier Messiaeni „Minu helikeele tehnika“, mis muidugi­teada erineb Brauneissi raamatust sellega, et viimases ei kõnele helilooja lugejaga otse, vaid muusikateadlasest meediumi kaudu.

Arutlust raamatus näib kandvat mitu soliidset tala. Üks on Brauneissi sõnade järgi „ettekujutus, et nii kunsti- kui ka tavamaailmas kehtivad ühed ja samad hoiakud, samad eetilised ja religioossed ideaalid ja asjaolud“ (lk 20). Sellisest ettekujutusest tulenebki siinse kirjutise pealkiri „Jälgida kajakaid“, mis on tsitaat Pärdi muusikapäevikust 17. juulil 1976. Brauneiss selgitab: „Linnulennu puhul on tegemist loomuliku, orgaanilise liikumisega ajas ning selle tõusu ja langust saab üle kanda meloodilisse liikumisse. See viib mõtted energiaimpulssi vajavale tõusvale meloodiahüppele, millele järgneb liuglemine – kauem kestev astmeline laskuv liikumine“ (lk 42).

Paralleele muusikaga võib leida ka näiteks mustade ja valgete lammaste kõrvutamisel. Need vastaksid sel juhul mustadele ja valgetele klahvidele või ka seest täis ja seest tühjadele noodipeadele partituuris. Mustad ja valged klahvid on muusikas justkui ligimesed, kellega suheldes tuleb leida samasugune tasakaal nagu ligimestega tavamaailmas.

Oluline osa Brauneissi raamatust tegeleb Pärdi aforismide – oksüümoronide ja metafooride – tõlgendamisega. Helilooja esteetikaga kursis olija teab neid kindlasti juba varasemast ajast, ent nimetagem mälu värskendamiseks siin tuntumaid: vähem on rohkem; kõik on ühes ja üks on kõiges; 1 + 1 = 1. Viieteistkümnenda sajandi filosoofi ja kirikutegelase Nicolaus Cusanuse mõttest lähtudes (helilooja ei ole sellega küll tuttav olnud) väljendab põhimõte coincidentia oppositorum vastandite kokkulangemise seadust. Näiteks kui murda kõrs otspunktidega a ja b kokku punktist c, siis saame tekitada kõiki võimalikke terav- ja nürinurki. Kui teeme aga nurga üha teravamaks, siis läheneme sirgele, niisamuti nagu siis, kui teeme nurga üha nürimaks: terav- ja nürinurk on vastandid, sirge kõrs üks ja seesama.

Leopold Brauneiss ja Arvo Pärt raamatu „Arvo Pärdi tintinnabuli-stiil: arhetüübid ja geomeetria“ esitlusel.

Mihkel Maripuu / Scanpix

Pärdi muusika faktuuri kujunemisest on juba varem, umbes 20 aastat tagasi kirjutanud Paul Hillier oma Pärdi-monograafias (Oxford University Press, 1997). Tegemist on kahe häälega: meloodiahääl (M-hääl) ja tintinnabuli-hääl (T-hääl). M-hääl liigub mööda helirea helisid ning T-hääl mööda kolmkõla helisid, luues ettekujutuse helisevatest kellukestest. Kolmkõla ja helirea ühendamisel tekib kahest häälest kui vastanditest kõrgema tasandi ühtsus, milles tintinnabuli-helid kehastavad vastavate meloodiahelide harmooniamõõdet. „T- ja M-hääle tugev seotus liidab omavahel ka teisi, abstraktseid vastandeid: kui M-hääl kulgeb dünaamiliselt ajas, siis T-häälele on iseloomulik staatiline, arenguta ja ajatu tiirlemine samadel kolmkõla­nootidel. Ometi tajutakse liiku­matut ajatust just tänu ajas raugematule, ühetaolisele liikumisele“ (lk 195).

Muusika konstrueerimisprintsiipidest M-hääle kujundamisel annab aimu järgmine kirjeldus. Heliread lähtuvad alati ühest kesksest helist. Esimesel juhul pikendatakse rida igal läbiviimisel ühe heli võrra (1, 2, 3 heli, matemaatiline liitmisprintsiip +1). Teisel juhul määrab etteantud tekst, täpsemalt üksikute sõnade silpide arv selle, kui kaugele heliread keskhelist ulatuvad. Brauneiss kirjutab: „M-hääli võib mitmekordistada, lisades paralleelseid või peegelliikumisi (samade, vähendatud või suurendatud noodivältustega, samal ajal kulgevatena või nihutatud sisseastumistega) ning pannes neile kaaslaseks jällegi ühe või ka mitu T-häält, nii et mitmehäälne faktuur võib kasvada piiramatu häältearvuni, kusjuures nende kõigi lähtekoht on ikkagi üksainus põhiline M-hääl“ (lk 194).

Pärdi ettekujutusel kõlava muusika ja vaikuse vahekorrast on sarnasusi John Cage’i esteetikaga. Meenutagem: Cage keskendub teoses „4’33’’“ helidele, mis levivad keskkonnas siis, kui eeldame selles valitsevat täielikku vaikust. Brauneiss kirjutab Pärdi muusikast: „Kui kõlav muusika sümboliseerib täielikku vaikust, siis selle vaikimine omakorda reaalseid ja imaginaarseid helisid, mis alati saadavad meie ebatäielikku vaikust – muusikat, mida ei mängita, kuid mis on meie teadvuses“ (lk 196).

Leopold Brauneissi raamat Arvo Pärdist on tehtud armastusega: ta on hästi kirjutatud, hästi tõlgitud ja hästi toimetatud. Kuuldavasti on tõlgitud raamatu valmimine mitme aasta töö tulemus. On sümpaatne, et meie bibliomeetrilisel ajastul leidub uurijaid, kellel ei ole selleks otstarbeks ajast kahju olnud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming