Jätkuvalt pärituules

Toomas Velmet

„Kohtumispaik Tallinn”: kava „Wow”, Põhjamaade Sümfooniaorkester Anu Taliga 2. V Estonia kontserdisaalis.        Põhjamaade Sümfooniaorkester seilab jätkuvalt pärituules, kuid see ei ole lihtne tegevus – nõuab nii füüsilist kui vaimset energiat kõigilt tegijailt. Võib-olla, et kontserdi nimilooks valitud Esa-Pekka Saloneni „Wing on Wing” sisaldas ka vastavat salasõnumit, igal juhul oli see teos kogu õhtut valdav ning emotsionaalselt meeldejäävaim. Selles polnud just väike osa ka asjaolul, et maailmakuulus dirigent-helilooja oli ise kohal. Wing on wing on purjetamistermin ja märgib olukorda, kui taganttuules  on purjed kiiluga ristiasendis – meeliköitev vaatepilt ja vaimustav kiirus. Salonen on aga olnud motiveeritud Los Angelese kontserdimaja arhitektuurist, selle loojat arhitekt Frank Gehryt on omakorda inspireerinud täispurjeis jaht. Nii et tegemist on nagu täispurjes loominguimega ehk inspiratsiooniga inspiratsioonist. Teos on ulatuslik ja võimas ning paljuski kirjeldav, aga seda kõige kaasaegsemaid  vahendeid kasutades. Tohutu orkester, kaks sopranit nii lauljate kui instrumentidena(!), elektroonika, sämplitud helid, Gehry loomulik ja muundatud hääl – selles teoses on kasutatud mõjusalt kõike, mida võimaldavad nüüdistehnoloogia ja suur orkester.     

  Solistidest õed Anu ja Piia Komsi on häälelt niivõrd sarnased ja instrumentaalselt  meisterlikud, et juba nende kaasamine teeb teose erakordseks. Ma ei usu, et leidub maailmas võrdset paari „Wow” esitamiseks. Päris geniaalne on helilooja mõte kasutada kahte orkestri kõige madalamat instrumenti kontrafagotti ja kontrabassklarnetit koos koloratuursopranitega. Kontrabassklarnet on juba iseenesest pill, mille nägemine ajab silmad pärani ka kõikenäinud muusikutel. Teoses on veel üks  tegelane, mitšmankala (Porichthys notatus), kes häälitseb mi-noodil (looduses kasutab kalaparv seda häälitsust sidevahendina). Põhjamaade SO esitas teose pühendumusega, mis lähtus ikkagi Anu Talist, ja tulemus oli vapustav. Arvan, et isegi vapustavam, kui esitajad ootasid, vastasel juhul oleks ehk vahetatud koht Raveli „Daphnisega” ning jäetud „Wow” finaaliks nii teose kui ka hinnanguna kontserdile.  Kontserdi kava ja selle olulisust toonitas ka heeroldi kuulutusena kõlav teos Eino Tambergi sulest – lühike ja lööv ning nii ka mõjuv „Avafanfaarid”. Minu teada on selle teosega kontserti alustanud ka New Yorgi Filharmoonikud … Kava teine pool algas aga hoopis teises võtmes ja selleks oli valitud Gustav Mahleri X sümfoonia Adagio. Väga keeruline teos ja seega raske valik. Adagio kindlasti peegeldab autori eraelulist traagikat, kuid pigem tuleks otsida võtit tema kolmekordsest kodutusest ja tunnustuse vaegusest: kodutu böömlasena Austrias, austerlasena sakslaste seas ja juudina kogu maailmas. Tunnustus jõudis tema loominguni 50 aastat pärast Mahleri surma … Ma ei ole kindel, kas Anu Tali soovib noore tunnustatud naisena seda kõike mõista. Ettekanne igatahes polnud veel veenev ja kui ettekanne  pole veenev, siis on pinnast ka apsudeks, mida harilikult selles orkestris pole olemaski. Kontserdi kava osutus emotsionaalselt niivõrd mahukaks, et nende kolme teosega sai maht justkui täis. Loomulikult on see hinnang väga isiklik, kuid Raveli „Daphnise ja Chloë” laitmatult esitatud süidi nr 2 tarvis nagu ei jätkunud enam tähelepanu. Registreerisin paadunud kriitikuna vaid korraliku esituse ja mõnevõrra  lodeva dramaturgilise realisatsiooni, mis nagu kärpis niivõrd efektse ja kirgliku teose mõjukust. Kuid pole ka võimatu, et „Wow” ongi efektsem ja tänapäeval mõjuvam kui „Daphnis …”. Pole sugugi võimatu, et korduskontserdil järgmisel päeval oli kõik teisiti, igal juhul on Anu ja Kadri Tali välja teeninud massiliselt wow’sid ja jätkuvat pärituult tegemistele nii siin- kui sealpool kodutanumat. 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming