Järgmine Grammy?

Anneli Remme

Mõni nädal tagasi ilmus plaat, mille puhul oleks suur pettumus, kui sellele ei saa osaks Grammy või vähemalt selle nominatsioon, Diapason d’or või Grammophone’i auhind. Mitte et see oleks asja juures kõige tähtsam, aga tänapäeva maailmas on mõtted ja teod kord juba hindamisrattale tõmmatud, ja selle plaadi jätmine suure tunnustuseta tunduks lihtsalt ebaaus.

Harmonia Mundi välja antud topelt-CD-l „Golgotha” kõlab šveitsi helilooja Frank Martini (1890–1974) oratoorium viiele solistile, segakoorile, orelile ja orkestrile. Dirigeerib Daniel Reuss, kes on esitajateks valinud kaks „oma koori”: Eesti Filharmoonia  Kammerkoori ja kammerkoori Cappella Amsterdam. Kooride ja ERSO ees seisab justkui mitmekesisuse ja „laiapõhjalisuse” põhimõttel kokku pandud solistide ansambel: prantsuse sopran Judith Gauthier, norra metsosopran Marianne Beate Kielland, inglise tenor Adrian Thompson, hollandi bariton Mattijs van de Woerd ja saksa bass Konstantin Wolff. Teos on vapustav avastus (ei usu, et seda Eestis väga teataks) ja esitus muljetavaldav – tundlik, paindlik, kõlab erakordselt hästi. Solistide häälevärvid on lummavad ja sobivad koorivärvidega kokku nagu valatult, orkester on võimas ja kaunilt  voolava kõlaga.

Salvestus tehti aasta tagasi Estonia kontserdisaalis. See muusika on suur, tume ja ilus. „Golgotha” („Kolgata”) on seda sorti teos, mille kohta paljud ütleksid: elu on niigi raske, miks peaksin pärast pingelist tööd (või töötust) nii sünget muusikat kuulama. Õnneks on palju neidki, kes just sellist kunsti vajavad. Pealegi, ka muusikas toimivad homoöpaatilised võtted vägagi hästi. Põhimõttel „sarnane ravib sarnast” võib õigetes doosides oma musta meeleolu edukalt lahustada Depeche Mode’i lugude, mõne Peter Gabrieli musta irooniaga täidetud laulu või „Golgotha” kõladesse. Kristliku sisuga muusikat  kuulates ei saa pealegi kunagi unustada valgust, mis on varju taga.

Teose inspiratsiooniallikaks on Rembrandti ofort „Kolm risti”, mille meeleolu ning valguse langemine surevale Jeesusele ja tema „ristikaaslastele” avaldas Martinile nii tugevat muljet, et tekkis vajadus leida sellele muusikaline väljendus. Ta alustas oratooriumi aastal 1945, elu sundis aga kirjutamisse tegema mitu vaheaega. Teos, mille prantsuskeelne tekst on kokku pandud evangeeliumikatketest ja Püha Augustinuse tekstidest, valmis 1948. aastal Hollandis, kuhu Martin oli vahepeal kolinud,  justkui Rembrandtile lähemale. Pole vaja pikalt mõelda, miks Daniel Reuss teosest nii huvitus. Omaaegne esiettekanne toimus siiski helilooja sünnilinnas Genfis aastal 1949. Huvitav on seejuures mõelda, et oratooriumi kirjutades polevat Martin selle ettekandevõimalustele üldse mõelnudki. Eks olnud ju ka aeg ebasoodne suurte kunstiplaanide tegemiseks. „Golgotha” harmooniad uuristavad käike hinge.

Üks teose mõjusamaid osi on esimene, selle hüüded „Père!” („Isa!”) lõikavad südamest läbi. Kauni dramaatilise tumeduse keskel on ka lüürilisi lõike, ilusaid valukirjeldusi. Vapustav on näiteks  viies osa „Gethsémané” oma ebamaise värviga. Mõnel hetkel tekib kõlalisi seoseid Honeggeri, Richard Straussi, Wagneriga. Mõnes oreliga teoseosas ka üllatavalt Peeter Süda harmooniatega. Seost Südaga võimendab vähemalt minu puhul asjaolu, et paljud Martini kõlad tekitasid sama emotsiooni, mida mäletan lapsepõlvest, Süda oreliloomingu avastamispäevast: lihtsalt ei usu, et inimene on midagi nii ilusat teinud. See on muusika, mis äratab tänutunde. Martini elu tähtsaim helilooja oli siiski Bach ja seda on ka „Golgothas” tunda, sealhulgas Bachi polüfoonia häältejuhtimise  mõju. „Golgotha” harmoonia on muidugi selline, mis sai siia ilma tulla alles XX sajandil. Martin oli seotud ka Schönbergi ideedega, aga see jäi pigem lühemaks peatükiks, sest Martini põhimõtte järgi peaks helilooja oma muusikaga kuulajale lähemale minema, mitte teda „ahistama” süsteemide ja reeglitega iseeneses. Seepärast ei hüljanud Martin tonaalset süsteemi, vaid otsis selle avardamisvõimalusi. Leiud on geniaalsed.

Kahte plaaditäit muusikat kuulates oli ka paar hetke, mil tekkis küsimus, millega helilooja oma elu sisustas, et tal nii palju aega käes oli. Siis kõlas aga kohe mõni selline kujund,  mille peale eelmine küsimus tundus piinlik ning kerkis hoopis uus – mis Martini elus toimus, et ta kirjutas sellises meeleolus teose? Oratooriumi loomisaeg muidugi vastab sellele küsimusele ise, kuigi sõda ei kajastu ju ilmtingimata kõiges, mis sõjapäevil loodud, vahel pigem vastupidi. Martin olevat aga olnud äärmiselt tundlik Euroopas aset leidnud õuduste suhtes. Bachi armastava ning pastori perekonnas sündinud inimese reaktsioonina tundub valitud žanr ja meeleolu väga loomulik. Homoöpaatiline. Hea meel on võimaluse üle seda muusikat kuulata. Hea  meel on selle üle, et sellises kõrguses šveitsi klassikat vahendavad kuulajatele Eesti koor ja Eesti orkester.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming