Jäljed suurlinnamelus ja metsaüksinduses

Kaur Garšnek

Õieti on kummaline ja küsitav neid kahte plaati kõrvutada, kuivõrd võrdlemise alus pole sugugi ilmne. Kristjan Randalu ja Siiri Sisask on astunud ka ühte sammu (plaatidel „Jälg” ja „Teine jälg”), kuid antud juhul kõnnib kumbki oma rada. Erinevuse võiks kokku võtta näiteks nii: Randalu „Desde Manhattan” on ansamblisisese tööjaotuse musternäidis, läbi ja läbi lihvitud taies, mis on kuulajaga teadlikus esteetilises suhtes; Sisaski „11” kujutab endast aga  idiosünkraatilist eneseväljendust, mida esitatakse asjana iseeneses.

 

Ühisust otsides võiks vaadelda teoseid nendes kehastatud „ümberilma” (Umwelt), selle avaruse määra ja struktuuri kaudu. Sisaski kõlailm on väike ja hubane ning seal on napilt elemente, ent just tänu sellele kätkeb iga „tarenurgake” potentsiaali avarduda universumiks. Randalu muusikaline ruum on ühest küljest avaram, teisest küljest ka määratletum, ning ei  provotseeri tänu peenele sisemisele liigendatusele kuigivõrd metafüüsilisi kujutelmi. See on asjaliku muusiku igapäevasusest inspireeritud tegutsemispaik ja teede ristumispunkt. Erinevustest hoolimata püüavad mõlemad üllitised peegeldada maailma oma nurgast, mõjudes seejuures ausalt ja ehedalt. Lisaks sellele ühendab neid keskne instrument – klaver, kuid seda vaid näiliselt, kuivõrd Sisaski ja Randalu klaverimängu ju võrrelda ei saa. Jah,  tõepoolest – Sisaski plaadil on keskseks tegelaseks nimelt klaver, mitte inimhääl. Nii et vahest oleksid albumid võrreldavamad siis, kui Randalu oleks otsustanud vahelduseks ümber lülituda lauljakarjäärile.   

Kosmopoliitne panoraamvaade

Maailmakodanikuna on Randalu väljendunud umbes nii, et kodu on seal, kus klaver – olgu see Eestis, Saksamaal või New Yorgis –, ning kõnealuse, seitsmenda plaadi pealkiri (hispaania keeli „Otse Manhattanilt”) tõmbab avaldusele joone alla. Pilvelõhkujad albumikaanel sisendavad rahu ja enesekindlust, niisamuti nende kaante taha peidetud muusika, mis kõigi eri mõjutuste kiuste paistab siiski tervikuna.  New Yorgis on Randalu lõpetanud oma magistriõpingud, samuti kohtunud teiste plaadil figureerivate instrumentalistidega. Osalt tänu saksa tšellistile Stephan Braunile on puhta ja elusa kõlapildiga plaat lähedane klassikalise muusika esteetikale.

Väga pikaajaline koostöö seob Randalut aga Kasahstani juurtega poola trummari Bodek Jankega, kes on kirjutanud üle poole albumi lugudest. Plaadi muusikaline dramaturgia kulgebki nende kahe  loojanatuuri vastanduses. Randalu palade nukralt jahedas tundetoonis sisaldub ka fundamentaalne lootus ning usk ilu võimalikkusse. Plaadi avalugu „Rignana” maalib vaoshoitud pildi Itaalia väikekülast. Esmalt luuakse rütmilisi motiive varieerides dünaamiline „lõuend”. Sellele joonistatakse äärmiselt jälgitav meloodia, mis põhineb ometi ebaharilikel vältustel. Ka harmoonia on ühtaegu nii lihtne kui üllatav, mõne üksiku  kriipiva kooslusega. Sarnases meeleolus kõlab plaadi keskel „Stiller Beobachter” ehk „Vaikne vaatleja”, mis toob meelde Ivan Gontšarovi romaani „Oblomov” peakangelase, mugavas hommikumantlis mõnusalt ringutava kaunishingelise laiskvorsti. Siin mõjub Randalu õhuline mäng ja elegantne „hiljaksjäämine” eriti väljendusrikkalt.

Teisal kõlab klaver aga äärmiselt punktuaalselt. Näiteks meenutab pala „Hinken”  perkussiivne algus veidi Nik Bärtschi urbanistlikust ruumipoeetikast kantud minimalistlikku sugestiooni. Ka siin moodustavad rütmifiguurid diskreetse põhja, millele vastandub voolav meloodiahääl. Emotsionaalselt kajastab see aga juba aktiivsemat ja tegusamat elurõõmu. Rütmipartiides kerkivad esile maailmamuusika mõjutused, rohkem rõhku pannakse efektsusele, mille tõttu lugu sarnaneb juba veidi Janke lähenemisega.  Viimase palad on üldiselt riuklikumad, avatud ülesehitusega ja värskendavalt eklektilised. Sünkopeeritud latiinogruuvidest (nt „Folksong”) jõutakse Mahavishnu Orchestrat meenutava särtsaka etno-fusion’ini („Trust”), leidub ka ebaharilikumaid võtteid nagu poolakeelset kõnelaulu ja salapäraseid kujundlikke tšellotekstuure orientaalsevõitu helilaadides. Enim eristub kahtlemata lõpulugu „Teraz”, mis algab sitarimängu jäljendava klaveriarpedžoga.  Tanpūra burdoonid võimendavad idapärast muljet veelgi ja tablarütmid on juba üsna otsene vihje. Kummalisel kombel mõjub see kooslus siiski veidi formaalselt. Ja kui kogu albumile üldse midagi ette heita, siis ehk just liigset turvalisust, sellal kui Manhattani tornehitised võiksid ju viidata ka tumedamatele tunnetele.   

Lauljanna klaveripäevik

Sisaski sõnul tuleneb plaadi pealkiri „11” tõigast, et tema köögikell seiskus nimelt selle näidu peal. Märksõna „meditatiivsus” kõrval iseloomustakski plaadil leiduvat heliloomingut sõnapaar „mängud juhusega”. Esiteks on Sisask tunnistanud, et ei kuula viimasel ajal  eriti muusikat ning ammutab seetõttu rohkem inspiratsiooni paikadest, tegemistest jm helikunstivälisest. Näiteks avastanud ta remondi käigus tapeedi alt „Liidi kirja” 1944. aastast, mille ta klaveri tagasihoidlikul saatel kuulajale ette loeb. Hoopis teises mõttes sattumuslikult mõjub siin Sisaski mängumaneer, näiteks ebakindlana mõjuva artikulatsiooni, samuti aeglustuste ja kiirenduste osas. Kolmas asjaolude kokkulangemine paistab aga tulenevat albumi  peategelase anatoomiast: on läinud nii, et klaveril on mustad ja valged klahvid ning „kui vajutada üle ühe, siis kõlab kokku”, nagu sõnas kord üks mu iseõppijast muusikust tuttav. Tegemist on ilmselgelt instrumendi ehitusest ära rippuva kompositsiooniga. Tõsi küll, minu vahetu esmamulje ütles hoopis, et Arvo Pärdi minimalistlikest klaveripaladest ammutatud inspiratsioon on leidnud populaarsema väljendusviisi Philip Glassi  laadi meenutavas seades – ja miks ka mitte. Intervallisuhted avaloos „11” tekitavad kurblikult köitva pinge, lihtne motiiv jääb pikaldase mõtiskluse esemeks, luues vabaduse ja avaruse mulje.

Ka järgmine pala „Lähme!” on tore kuulamine, rahvapärimuslikud meloodiajoonised kõlavad nagu lehmakarja kojukutsumine ning harmoneeruvad saatepartiiga hästi. Pala „Trepp” puhul aga tõuseb esile koolilik püüdlikkus ning mida edasi, seda enam hakkab  ilmnema ideekordusi ja etteaimatavust: kvadraatsed mustrid, mille „väikseim ühik” seisab alati silme ees, kolmkõlastruktuuride lihtsus ja ühetaoline seade, rütmiliselt saatepartiiga kokku langev meloodialiin. Ühest küljest on plaat saanud nii muidugi äärmiselt terviklikuks, kuid ühtlasi nivelleerunud kujundlik potentsiaal, mis näiteks lugude „Trepp” ja „Kiigu, kiigu” juures võiks muidu esile tulla. Enamik lugusid „kiigub” üsna samamoodi.  Mõnel helgel hetkel kasutab Sisask ka oma isikupärast häält, kuid need momendid on paraku harvad. Otsekui vaakumisse suletud klaverihelid toimiksid siiski päris hästi filmimuusikana: minu vaimusilmas näiteks püsib pilt imestunult silmi kissitavast kassipojast, kes katsub käpaga oma peegeldust veelombis. Praegusel kujul aga jääb võimutsema tunne, nagu piiluks kellegi isiklikke päevikumärkmeid

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming