Ja siis tulid “akadeemilised” trompetid?!

Toomas Velmet

“Akadeemiline kammermuusika” oli Kadrioru lossis 7. juulil üsnagi ebaakadeemiline. Ma ei ole kogenud, ka selle sõna halvimas mõttes, nii kapseldunud akademismi, et ei näeks võimalusi raamide laiendamiseks või hoopis nende kaotamist, kui see on millegi olulisega põhjendatud. Kuid see peab tõepoolest olema midagi väga olulist. Miks ma arvan, et kõnealune kontsert Kadrioru lossi saalis oli vähem akadeemiline kui enamik selles sarjas pakutu? Kontserdil esines ju kaks väga head trompetisti: Mart Kivi RO Estonia sümfooniaorkestrist ja Ivar Tillemann ERSOst, keda klaveril saatis Anneli Tohver. Siin pole põhjust etteheideteks, sest keegi pole kuskil kunagi ju öelnud, et kontserti ei tohi jagada: esinejad ei mänginud duosid, vaid esinesid kordamööda, mis on ju sellise instrumendi kui trompet puhul mõistetav. Kuigi võime toriseda, et akadeemiline sooloõhtu on ühtne ja jagamatu ning et kui nii, siis kuulub ta mõnda teise valdkonda. Teatav sisu ja serveeritava vormi vastuolu on kahtlemata olemas.

Teine ja palju problemaatilisem on akadeemilise kammermuusika kontserdil esitatav kava. Kuskil pole öeldud ega avaldatud nimekirja, millised heliloojad selles sarjas esitamiseks sobivad või ei sobi. Selles punktis on ka kõik korras (jokk), ent kui on tegemist vähe tuntud helilooja(te)ga, siis peab see olema mingilgi määral avastus või üllatus ehk veel midagi – ei tea mida, aga seda “midagi” ei olnudki. Jätame kõrvale Bohuslav Martinů (1890–1959) ja teatava mööndusega ka Alexandr Arutjunjani (1920) ning vaatame, mida me veel kuulsime.

Karl Pilssi (1920–1979) Sonaadi esimest ja teist osa. Esiteks, ei ole tavaks, et teost ei esitata tervikuna, seda enam, et kolmas osa ei erine millegi poolest esimestest, et oleks põhjust seda mitte ette kanda. Helilooja kohta võib siit-sealt midagi leida, näiteks, et vähe tuntud heliloojat nimega Karl Pilss muusikaalastest teatmeteostest ei leia. Ta oli Austria päritolu helilooja, dirigent ja maalikunstnik, kes komponeeris Richard Straussi stiilis. Mulle assotsieerus teos küll pigem kesise Rahmaninoviga, kuid see on pisiasi.

Järgnesid Joseph Edouard Barat’ (1882–1963) Lento ja Scherzo. Autori kohta on küll öeldud, et ta on hästi tuntud mõnede puhkpilliteoste autorina, kuid kaldun arvama, et need on inspireeritud tema töistest vajadustest Prantsuse armees, kus ta tegutses kapellmeistrina. Vassili Bandti (1869–1923) kohta, kellelt oli kavas “Kontsertpala” nr 2 Es-duur, on teada, et temasse suhtutakse kui vene trompetikooli ajalukku läinud teoste, enamasti etüüdide autorisse koos Mihhail Tabakovi ja Oskar Böhmiga. Lõpetuseks esitati sellise autori kui Marcel Bitschi (1921) “Fantasietta”. Prantslase Marcel Bitschi teoste nimekiri on pikem, sisaldades koomilise ooperi ja balleti kõrval palju instrumentaalmuusikat, mis enamasti kirjutatud Pariisi konservatooriumi sisestele konkurssidele erinevatel erialadel.

Iseenesest ei ole ju helilooja tuntus väärtus omaette, ent kui tunnipikkuse kava hulgas tõuseb lausa särava tippteosena esile armeenia helilooja Alexandr Arutjunjani “Eleegia”, siis algab siit ju teatav hinnangute skaala. Martinů “Sonatina pro trubku a klavir” (1956) on aga juba absoluutne kõrgklass, ning seda tõepoolest. Trompetistide Ivar Tillemanni ja Mart Kivi esitusele ei ole absoluutselt ühtegi pretensiooni – nad tegid oma tööd eksimatult ja korrektselt.

Huvitaval kombel oli ansambel hästi nauditav just Martinů ja Arutjunjani teoste esituses, teiste puhul oli klaveril tõenäoliselt tarvis produtseerida liiga palju noote, et väikse barokksaali akustika sellele vastu peaks. Sai kuuldud austria, prantsuse ja vene trompetikooli esindajaid ja see kõik oli tore, kuid igav oli ikkagi.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming