Ja helikunstist sai taas muusika

MARKO LÕHMUS

2013. aastal „Kultuuripoliitika põhialuste“ kokkuseadmise kirglikes debattides ja arvukates ettepanekutes oli helikunsti valdkonna töörühma üks soov, et alapeal­kirjas, kus kaunid kunstid lõikude pealkirjana ka vastavate kunstide nime kannavad, oleks fookusevaba „muusika“ kultuuri­poliitika lõpp­dokumendis asendatud „helikunstiga“. Dokumendi arhitekt, tollane asekantsler Ragnar Siil tookord ettepanekuga ka arvestas ja nii jäi. Nüüd siis, esimese kultuuripoliitika jõusolekuaasta ministeeriumi tegevuse aruannet lugedes on valdkonnast taas saanud muusika. Mõttetu norimine sünonüümide üle? Aga ei ole. Kunst on olnud ja peaks olema ministeeriumi üheks keskteemaks. Meele­lahutus – aga just seda hõlmab muu hulgas sõna muusika – seda olema ei pea. Nii hõlmab muusika ka näiteks inimeste huvitegevust ja muusikaettevõtluse erivorme ning kultuuripoliitika dokumendis on sees mõistagi ka need valdkonnad, aga hoopis teistes kohtades. Ja korrektsuse mõttes võiks neid ka seal käsitleda. Ega midagi – helikunsti valdkonna organisatsioonidel tuleb jätkata ministeeriumi ametnike valgustuslikku tegevust sarjast „Kuidas seletada kultuuripoliitikat nõunikule …“.

Aastaaruande kokkuseadjad on mitmes kohas alahinnanud ilmselt parlamendi ette mineva uue kultuuriministri mälu ja riigikogu liikmete kompetentsi. Teatatakse töövõitudest, millest mõned kuuluvad eelmisse kümnendisse. Kuidas muidu mõista, et endiselt tituleeritakse saavutuseks Eesti Kontserdi Pärnu, Tallinna, Jõhvi ja Vanemuise saalis toimuv. Kui olemasoleva säilitamine kujuneb suureks töövõiduks, siis muidugi – hea seegi. Aga valdkond ise, muusikafestivalid näiteks, hindab küll pigem eelmist aastat väga huvitavate ja ebatraditsiooniliste kontserdipaikade avastamise aastaks. Kontserdikogemust on ministeeriumi abiga viidud ju ka näiteks 1. oktoobri rahvus­vahelise muusikapäeva raames Eesti Muusikanõukogu poolt suisa 162 paika üle Eesti. Žanriülesus, erinevad põlvkonnad ja kultuuridemokraatia käsikäes – just nii, nagu kultuuripoliitika kokkuseadmisel valdkonnas sai kokku lepitud. Nende tegevusväljade avanemisest tahaks küll anda parlamendi liikmetele hulga rohkemat infot, kui aruandest leida.

Järgmine teema, mis majade teemaga kohe ka seostub, on kultuuripoliitika kohustus kultuuriministeeriumile tegelda muusikakultuuri aluseks olevate tippkollektiivide töö- ja arengutingimustega. Sellega tegeldud ei ole. Meie Rahvusmeeskoori viimine Estonia pst 4 maja ühest tiivast teise, Rahvusooperi poolele, kus niigi kitsas, ei ole probleemi lahendamine, vaid ministeerium on probleemi delegeerinud ooperi juhile. Aga ehk oli sellel vangerdusel ka mingi hinnasilt, kes teab. Fakt on see, et Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri olmet see parandanud ei ole. Eesti Filharmoonia Kammerkoor, kellele arvukad väliskorraldajad ja -festivalid on võimaldanud kontserditingimusi meie planeedi parimates saalides, teeb kodumaal proove ikka vanast saeveskist ümber ehitatud Toompuiestee 20 kuudis. Tohutult oleks tahtnud lugeda mingistki plaanist nende kahe tippkollektiivi tingimuste parandamiseks, aga neid aruandest ei leia. Ju siis neid ei ole.

Kultuuripoliitika tegemisel oli üheks värskeimaks mõtteks luua riigi- ja erasektori koostöös pillifond. Selline rahaliselt mahuka fondi tegemine ei käi mõistagi üleöö ja sellest aruandest oleks olnud ennatlik oodata fondi tegevuse aruannet. Küll aga mingitki selgitust, kuidas plaanitakse eesmärgi poole liikuda. Kuulu järgi on plaan teha seda kultuurkapitali abil või kaudu. Miks mitte. Aga peab kohe arvestama, et värskelt selle aasta alguses on kulka põhimõtete ja rahajagamise aluste sõnastamise käigus selgeks saanud üks teadmine – iga mis tahes sihtkapitali summat või suveräniteeti vähendav samm on raskesti selgitatav ja vähendajale valuline. Seepärast tuleks kindlasti edaspidistes aruannetes täpsemalt selgitada, kuidas riik plaanib tekitada vajaliku pillifondi, millised on valikud, mida välditakse ja millest tuleb loobuda.

Huvitav, et kultuuripoliitika esma­aasta aruanne on jätnud meie interpreetide ja kollektiivide välistegevuse sel ja eelmisel aastal – riigi rahvusvahelise maine parandamise ja kultuuriekspordi kui tänapäeva kohustusliku narratiivi –, edulugudest üldse välja. Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Tallinna Kammerorkester Carnegie Hallis, Berliini Filharmoonia saalis, Vale of Glamorgani festivalil ja nii edasi – kõik see on paljus toimunud tänu riigile, sh kultuuriministeeriumile. Selle asemel et parlamendi liikmeid heade sõnumite ja tõsiste töövõitudega rõõmustada, räägitakse aruande selles punktis mingi kolmanda sektori ettevõtlus­organisatsiooni tekkest. Kontekst ei selgita, kuidas MTÜ Music Estonia teke on riigi töövõit. Või on ehk nii, et mõni ministeeriumiametnikest on ise kolmanda sektori organisatsiooni loomise taga ja seisnud hea selle organisatsiooni rahastamise eest. Seda ei tahaks hästi uskuda, sest see võib kaasa tuua süüdistuse avaliku teenistuse seaduse ja selle põhimõtete rikkumises ning halvimal juhul seab rünnaku alla ministeeriumi juhtkonna järelevalve teostamata jätmises. Loodan, et riigikogu liikmed ei jäta kasutamata juhust teha endale ministri kaudu selgeks, miks riik oma õnnestumistest vaikib ja ühe kolmanda sektori organisatsiooni loomisest-rahastamisest helikunsti valdkonna aastasündmuse teeb. Ühe rahvasaadiku valijana tahan seda küll teada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming