…ja Eesti Kontsert reedel

Toomas Velmet

Eesti Kontserdi hooaja lõppkontsert: LUksEMBURGI FILHARMOONIKUD ja solistid Bramwell Tovey dirigeerimisel Estonias 12. V.  

Eesti Kontsert oli hooaja lõpetajaks kutsunud Luksemburgi Filharmoonikud, kelle nimi originaalis näeb välja Orchestre Philharmonique du Luxembourg. Juba 16. V ilmus orkestri kodulehele artikkel pealkirjaga “Estonie: “Standing ovation” pour le Luxembourgi Filharmoonikud”. Ju siis neile eestikeelne nimi pisut nalja tegi, et nad selle jäädvustasid oma kodulehel. Edasine aga pakub rohkem huvi ja seletab nii mõndagi.

Kontsert algas bravuurselt Richard Wagneri avamänguga ooperile “Nürnbergi meisterlauljad” ja üsnagi paljutõotavalt eelkõige kõlajõult ning teostuse aktiivsuselt. Ning siis kava kontsertteos, milleks oli välja pakutud Johannes Brahmsi Kontsert viiulile ja tšellole op. 102 a-moll, solistid Ilja Gringolts (viiul) ning Danjulo Ishizaka (tšello). Huvitav paralleel ERSO solisti Sergei Dogadiniga, kes oli ju Moskva Paganini konkursi võitja, siis Ilja Gringolts on 1998. aasta Genua “Premio Paganini” kõigi aegade noorim (16) võitja ja see on kindlasti mõnevõrra väärtuslikum, sest konkurss on ju üle viiekümne aasta vana (1954) ja selle võitjal on teed avatud kõikjale. Moskva konkurss toimub tänavu neljandat korda. Gringolts on ka Peterburi päritolu, aga Juilliardis oli tema õpetajaks ei keegi muu kui Izhak Perlman.

Saksa päritolu jaapanlane Danjulo Ishizaka ei ole sugugi vähem pärjatud artist kui Gringolts. Tal on ette näidata konkursivõidud Cassado, Lutosławski ja ARD konkursilt aastatel 1998 – 2000 ning õppinud on ta eelkõige Peterburist pärit Boriss Pergamenštšikovi juures Berliinis. Teda toetab Kronbergi Akadeemia (loe: Rostropovitš) ja kasutada on tal lisaks oma õpetaja pillile ka Stradivari tšello (1696), mis on pärit Nippon Music Foundationi kogust. Tulevik on Ishizakal helge, sest juba praegu on tal planeeritud terve tsükkel kontserte Rotterdami Filharmoonikutega aastal 2008, kui dirigendipuldis Valeri Gergijev.

Kui Wagneri avamängus tekkis pisuke hirm orkestri forsseeritud tutti pärast, siis võis selle ka autori kaela ajada ja veel kord leida kinnitust Estonia akustika kandevõime piiratusele. Kui aga sama jätkus Brahmsi topeltkontserdis, siis seda ei oska millegi muuga seletada, kui et orkester ei kohanenudki saali akustikaga. Brahmsi puhkpillikoosseis on ju kahene puu, neli metsasarve ja kaks trompetit, mis kuidagi ei peaks tekitama muljet puhkpilliorkestrist, aga nii see kõlas. Sellest, ma arvan, oli provotseeritud ka solistide mäng, kus kaduma läks peentehnika ja prevaleerima hakkasid ülepingutatud tämbritega kõlavärvid. Ühe mu lemmikteose, milleks Brahmsi topeltkontsert kindlasti on, esitustega pole mul viimase paarikümne aasta vältel head kogemust olnud. Lähiminevikust meenuvad Mihaela Martin ja Franz Helmersson, aga ka nemad jäävad alla Gutnikovi-Rostropovitši mälestusele (kuuekümnendad). Ent hoopis kaugele jäävad need sellisest paarist nagu Suk-Navarra Tšehhi Filharmoonikute ja Karel Anceliga. Aegu tagasi oli ju rohi rohelisem.

Kuid kõnealused solistid läksid nii hasarti, et ka lisapalaks esitatud II osa Maurice Raveli Sonaadist viiulile ja tšellole oli vaevu äratuntav nii oma meeletu-mõttetu tempo kui üliemotsionaalse must-valge sisu tõttu. Kontserdi põhiteoseks olnud William Waltoni (1902 – 1983) Sümfoonia nr 1 läks mulle kaduma, sest pidin arutlema, miks see esimene kontserdipool oli selline, nagu ta oli, ja ega teinegi parem polnud.

Tagasi tulles orkestri kodulehe juurde ning lugedes sealt kiidulaulu Pärnu ja Jõhvi kontserdimaja akustikale, usun täiesti, et Pärnus oli tõesti standing ovation. Tundub väga tõenäoline olevat, et pilgeni täis Estonia kontserdisaal erines niivõrd akustikaproovist tühjas saalis, et see saigi Tallinna kontserdil saatuslikuks.

Aga et Tallinnas toovad ka kaks järjestikust sümfooniakontserti täissaali, see on nüüd fakt.