Jäiselt kõrvetav energiadoos

Harri Moritz

 

“JAZZKAAR”: Eivør Palsdottir & Villu Veski  World Project Kaarli kirikus 22. IV.

 

Seista Fääri saartel asuvas Gøta küla rannas, vaadata üles rohetavale orule külakese kohal, tunnetada kerkivate mägede jõudu enda ümber. Taevas su kohal on kiirgav ning õhk koosneks justnagu kristallidest. Kui oleksid seal, võiksid peaaegu et saadagi aimu tollest maagiast, mis ümbritses Eivørit, kui ta üles kasvas. Nii juhatatakse sisse Eivøri ametlik veebikodu. Olles lasknud haldjakesel endagi retseptoritel tantsiskleda, ei jäägi muud üle kui kiita, ette ja takka.

Ma ei olnud kontserdile minnes kuigi hoolikalt “kodutööd teinud”. Olin vaid kuulnud Eivørit võrreldavat praeguseks juba teises nooruses islandi avangard-popdiiva Björkiga, mis iseenesest on pinnapealne ja mööda võrdlus. Pigem on nad hoopis mitmeti vastandlikud. Hea oligi, et ei uurinud – sai mahlasema elamuse.

Fääri saartel sündinud piiga on praegu kõigest 23aastane, kandes nüüdseks paunas juba mitmeid mainekaid muusikaauhindu nii kodust kui võõrsilt. Küllap on ta need ka välja teeninud oma geniaalse ehk loomuliku olemusega. Sellistele inimestele peakski tänapäeval auhindu antama, isegi kui nad mis tahes laadi kommertsloomega ei tegele.

Pisike maagia algas juba enne kontserti, kui kogunenud kuulajaskond moodustas ukse taga järjekorra. Sellest sai suisa kummalise tunde: inimesed moodustasid suure ringi õhtuvalge kiriku ees, justkui tantsides suure lõkke ümber ja kadusid siis järsku kui üks mees kirikusse, nagu toimekad sipelgad oma sissekodeeritud ülesandeid täitmas. Vähemalt ühele sipelgale tundus esimese hooga kiriku kontserdipaigaks valimine pisut pentsik, kuigi säherdused esinemised ei ole ammu juba haruldane nähtus. Siiski – paganliku kultuuri ehe kehastus ühtäkki Kõigevägevama kojas raha eest näitamiseks väljas? Õnneks mattis selle mõtte ja kõik muud tühisused peagi lavalt paiskunud puhas ürgne energia. Sellega harjus ruttu ja see oli hea. Olgu see siis kust tahes pärit. Kõik oli loomulik ja selle vastu ei tohiks kellelgi midagi olla. Pealegi lisas pühakoda niigi spirituaalsele muusikale veelgi mõõdet juurde.

Läbivalt iseloomulikuks võikski Eivøri puhul olla loomulikkus, eneses leiduva positiivse energia vallandamine ning selle suunamine ühte voogu kaaslaste omaga. Eivøri käeviipedki laulmise juures püüdsid justkui laulujuga suunata ja segada muude rütmide, helide ning energiaväljadega. Kogu ansambel sulas jämmides üheks kokku ja sulas ka publik. Villu Veski saksofon täiendas perfektselt Eivøri kõikelõikavat laulujoigu, ja ülejäänud ansambel, muuhulgas akordioni, tablade ning šamaanitrummiga, voolis selle kõik veel omakorda terviklikumaks ja jõulisemaks.

Põhjamaise kirglikkusega meenutati inimliku soojuse olulisust ehk selle eiramatust ja seda sellisel moel, et piinlik oli pisaraid tagasi hoida. Teisisõnu läks hinge, sest keel oli tuttav, sõnum selge ja endaski olemas, lõpuks veel ül(e)iloomulik ning täielikult ennast nautiv esitus. Konks oligi aga esituse siiras emotsionaalsuses, rütmimängudes, ühtemängimises, olemises ühiselt nii endas kui ka kõrvalseisjas ja tema tunnetamises ning talle naeratamises, hoolimises, tahtes, elamises – loomulikkuses. Oma intervjuudes on Eivør ütelnud, et teda inspireerib elu ise, armastus ja sisemine rahu. Näha ja kuulda oli tõepoolest.

Kui peaks andma hindeid või palle, veel hullem muusikateoreetilise hinnangu antud kontserdile, ei jääks üle muud kui vaikides ebamääraselt muheleda. See ei olnud selline üritus. Äärmisel juhul võiks pallideks püüda valada külmajudinate selgroogu mööda jooksmise kordi, ent seegi jääks vaid jõuetuks kõrvutuseks kõnealuse kontserdi päriselt ja ise kogemise kõrval.

Säherdusi loodusnähtusi peaks meitele tihemini imporditama, oleks ehk natukenegi soojem elada. Aitäh muusikutele ja “Jazzkaarele” ilusa asja eest.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming