Issand ütles

Mart Jaanson

„Dixit Dominus”: Eesti Filharmoonia Kammerkoor (koormeister Mikk Üleoja) ja Corelli Barokkorkester, dirigent Daniel Reuss 28. XII Tartu Jaani kirikus.    Süütalastepäeva, 28. detsembri õhtul oli Tartu Jaani kirikus jõulukontsert, üks kahest kontserdist, mis lõpetasid kontserdiagentuuri Corelli Music jõulufestivali. Lõpukontsertide pealkiri „Dixit Dominus” („Issand ütles”) oli laenatud kavva planeeritud Händeli psalmikantaadilt HWV 232, mis aga asendati solistide haigestumise tõttu J. S. Bachi motetiga „Jesu, meine Freude” BWV 227. Ometi pole sellest midagi, sest kontserdi pealkiri oli sobiv ja mõjus Händeli teosetagi. Seekordne jõulufestival kuulus nimelt Corelli Musicu juba neli aastat tagasi  alustatud kontserdisarja „Kirikupühad Maarjamaal”, millega püütakse taastada Eestis viimastel kümnenditel kaduma läinud otseseost maailma vaimuliku muusika tippteoste ja traditsiooniliste kirikupühade vahel. Pealkiri „Issand ütles” on seega selge sõnumiga: Issanda sõnu on läbi aegade viisistatud, neid on olnud kombeks laulda ka Maarjamaal ning seda tuleb teha ka nüüd, kuid sobivas kohas ja sobival ajal. Tore, et eesti muusikute sõnum jõuab järgmisel  aastal ka väliskülalisteni, sest kontserdisari „Kirikupühad Maarjamaal” on arvatud Tallinn – „Euroopa kultuuripealinn 2011” programmi.     Issanda ütlusi vahendasid 28. detsembril Eesti Filharmoonia Kammerkoor (EFK, koormeister Mikk Üleoja) ja Corelli Barokkorkester. Kontserti dirigeeris Daniel Reuss. Tuleb nõustuda kavalehega: luksuslik koosseis! Ja seda oli ka kava ise – koostatud hilisbaroki suurmeistrite  Bachi ja Corelli muusikast.     Kontsert algas aariaga Bachi Orkestrisüidist  nr 3 D-duur BWV 1068. Kuulasin ja mõtlesin: jah, geniaalne pala, mis suudab strukturaalse korra toel olla enamat meeleolumuusikast, millena meie aeg on harjutanud teda võtma. Orkester mängis pala lihtsalt ja sümpaatselt, ilma liigse tundlemiseta.       Seejärel asus võidukaare alla EFK väike  koosseis, et koos continuo-saatega esitada J. S. Bachi motett „Jesu, meine Freude”. Mäletan EFK tegevuse alguskümnendist koori asutaja ja tippuvedaja Tõnu Kaljuste sõnu, et Bachi motettide laulmine on koori arenguks hädavajalik. Kuna koori viimase 20 aastaga märgatavalt uuenenud koosseisus laulab ka tollaseid lauljaid, siis arvan, et Bachi motettide esitamise kindlus, kuigi paaripäevase etteütlemisega, on selle koori puhul normaalne. Igatahes oli „Jesu,  meine Freude” rondolik-kontsentriline vorm mõnuga jälgitav.  

Edasi läks esinemisjärg jälle orkestri kätte, kes mängis Corelli kuueosalise kirikukontserdi, Concerto grosso op. 6 nr 8 g-moll alapealkirjaga „Jõulukontsert”. Soleerisid orkestri oma esiviiuldajad Elar Kuiv ja Mail Sildos, tehes seda veenvalt. Siiski pean siinkohal avaldama ühe probleemi, mille kallal murdsin pead seda teost kuulates ja ka hiljem. See on kõrgemate poogenpillide intonatsiooniline ebatäpsus. Kas tuleneb  see probleem barokkviiulite akustilistest iseärasustest (oletan, et need on tundlikumad kui kaasaegsed või kaasajastatud viiulid ja püsivad selle võrra halvemini hääles), kiriku akustikast või minu kõrvast, igatahes ootasin ajastu instrumentidelt erilist, kerget, kuid ühtset kõla, millega olen harjunud Kesk-Euroopa tipp-barokkorkestrite puhul. Selle teose puhul ma aga kõrgemate poogenpillide kõla nautida ei saanud – see polnud homogeenne, vaid intonatsiooniliselt kuidagi  harali. Fraseerimine ja terviku kujundamine oli seevastu kenasti paigas.  

Ja lõpuks Bachi motett „Singet dem Herrn ein neues Lied” BWV 225. Orkester täienes puhkpillidega ja koor teise koori jagu lauljatega. Nüüd ununesid kriitikamõtted orkestri  suhtes, sest saatefunktsioonis esineti suurepäraselt. Ka koor väärib ainult kiidusõnu. Kui eelmise moteti puhul võis veel aimata, et esitajad on lihast ja luust inimesed (nt mikroskoopiliste intonatsiooniväreluste tõttu sopranitel), siis siin võis kuulda inglite paitust. Motett kulges algusest lõpuni hea hooga, akustilises tasakaalus, vokaalselt täpselt, väljendusrikka fraseerimise ja vormilise selgusega. Oli lihtsalt ilus kuulata.  

Kogu kontserdi eest aitäh dirigent Daniel  Reussile, kes oskas tähelepanu hoida mitte endal, vaid oma juhitavatel muusikutel. Ja eelkõige muusikal, mis kandis Issanda ütlusi.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming