Irriteerivalt avastuslik etendus

Virve Normet

Multimeediaetendus “GRAB IT!”: Ursula Saal (saksofon), Anne-Liis Poll (laul), Jaan Toomik (video) ja Priit Perend (heli) Kumus 6. VI.  

Väikeste saalide justkui omaette voolav muusikaelu on värvikirev ja pakub palju meeldivaid üllatusi. Kumu auditoorium on nende reas üks uus, omapärane ja inspireeriv “must saal”. Kolmas etendus sarjast “KuMu Kumus” oli taas midagi täiesti omanäolist ja avastuslikku.

Ursula Saal, kes on lõpetanud EMA ja Bordeaux’ konservatooriumi ning jätkab haridusteed doktorantuuris, on napilt kolmekümnene saksofonivirtuoos. Ta teeb kaastööd improvisatsiooniansamblis PROimPRO, tellimusprojektides näitlejate ja tantsijatega ning ka NO 99 jazziklubis. 2000. aastal võitis ta Tartu improvisatsioonikonkursil “Improvizz” I preemia, aasta hiljem Leipzigis rahvusvahelisel improvisatsioonikonkursil eripreemia.

Omalaadne koostöö on tal nüüd Anne-Liis Polliga, kelle superanne on selgunud just improvisaatorina. Aastaid tagasi võitis noor koorijuht, tollal Anne-Liis Treimann, vabariiklikul koorijuhtide konkursil kõik võimalikud preemiad grand prix’ni. Oleme teda aastaid teadnud ka kammerlauljana, aga võimalust Polli improviseerimas kuulda on olnud vist vähestel.

Kunstnik Jaan Toomiku loomingusse kuuluvad videod, installatsioonid ja maalid, ta osaleb meelsasti “kirjudes” projektides ja õpetab Eesti Kunstiakadeemias noortele interdistsiplinaarseid kunste.

Etendus oli mõneti rabav. Ja mitte selles mõttes, et Jaan Toomiku video, mis tõi taustapiltidena meie ette sõna otseses mõttes suures plaanis elu varjukülgi ja pahupoolt, asotsiaale ja nende räiget kõnet, oleks kuidagi kontekstist väljas või šokeeriv. Otse vastupidi! See haakus mõlema pikema autorilooga, mille Ursula Saal oli oma kavasse valinud. Fuminori Tanada on väga andekas Euroopa koolitusega jaapani muusik, kes oskab saksofonide “hingeelu” ära kasutada oma humaansete ideede kandjana. Tema “Mysterious Morning III” (1996) sopransaksofonile on pühendatud Pariisi kõrgema konservatooriumi saksofoniprofessorile Claude Delangle’ile ja eeldab mängijailt ka tõelist kõrgemat pilotaaži. Tanada on loo kohta öelnud: “Soovisin edasi anda ebastabiilset seisundit saksofoni erinevate mängutehnikatega nagu bisbigliando, ebaregulaarsed trillerid, multitoonid, glissando’d, hääle ja saksofoni üheaegne kasutamine, veerandtoonid jne. See on kujutluspilt ebastabiilsest värisevast hulluvast inimesest, kes üritab seda peita enda sisse.”

Ka kontserdi kulminatsiooni, nimiteose “Grab it!” tenorsaksofonile ja fonogrammile omapära võtab kõige õigemate sõnadega kokku helilooja Jacob ter Veldhuis ise: “Minu arvates on suhtluskeel, sõna muusika aluseks. Seetõttu otsustasin kirjutada teose, kus vastandasin saksofoni ameerika slängile. Lindistasin ühe teksti ameerika dokumentaalsarjast, kus räägiti nooruse ja vangide allakäigust. Nende maailmavaade ühiskonnast äratõugatuna inspireeris mind oma südantlõhestava verbaalse agressiivsusega. “Grab it!” on mõnes mõttes fonogrammi ja saksofoni duett-duell. Sõnade tähendus ja mõte saab teatavaks loo jooksul, niisamuti vangide lootusetu situatsioon. Ometi olen tahtnud anda selle looga edasi positiivset tähendust: elu on väärt elamist, haara elul sarvist!”

Kahe kandva heliteose vahele kõlasid mahendavalt Anne-Liis Polli sooloimprovisatsioonid ja duetid saksofoniga. Vanem generatsioon ehk mäletab Yma Sumacit ja tema haruldast võimet imiteerida džunglihääli. Ehk Anne-Liis Poll ei pahanda, et toon võrdluseks selle nime. Tema enda lauluoskus (kui seda üldse võib lauluks nimetada!) – tegelikult vokalisti meisterlikkus oli kontserdil võrdväärne saksofonisti virtuoosse mängutehnikaga. Kuidas anda ettekujutust inimhääle tekitatud helikaskaadide mitmevärvilisest rikkusest? Võtkem fantaasiale abiks looduse hääled, linnulaulu öökullist ja rukkiräägust üle kõikide suleliste tihase tsiitsitamiseni või kõrkja sahinast tormis murduvate mändide raginani… Helid ja nende liikumine oma sisemise rütmi, dünaamika ja pala tervikutunnetusega, detailides aga karakterite mänglevused ja üleminekud, kaunid ning ehmatavad, vaiksed ja üllatavad – see kõik sündis muusikute suurepärases kooskõlas ja teineteisemõistmises. Äärmiselt nauditav koosmusitseerimine!

Nii ongi raske öelda, mis sügavamalt toimis – kas elu- ja looduslähedane kahe kunstniku improvisatsioon laval, mäng otse meie silme ees, või suure sisendusjõuga ja äärmiselt põnevalt lahendatud ning supertehniline nimilugu “Grab it!”. Mõlemad muusikud, Ursula Saal ja Anne-Liis Poll on aga irriteerivalt ainulaadsed.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming