Iris Oja: Koos heliloojaga valmib parim ettekanne …

Priit Kuusk

Eestis õppinud ja mujal end vaid kursustel täiendanud Iris Oja (32) on aastast 2000 Eesti Filharmoonia Kammerkoori solist, kuulub aastast 2002 ka ansamblisse Resonabilis. Ta on esinenud oratooriumisolistina EFK jt kavades paljudel maadel vähemalt 30 suurvormi ettekandel. Kunstiõppimine ja -anne on ta sõnul andnud talle hea stiilitunde. Alati rõõmus ja naeratusega laval, vahetu ja emotsionaalne, dramaatilisteski muusikaseikades optimistlikult  särav, oma esitustes kindlameelne ja aus, on Iris Oja juba palju jõudnud ja suutnud suurepäraselt näidata end n-ö kõigil laulukunsti aladel.

Alustanud alles EFKga barokkmuusika laulmist, meeldib talle väga ka uus muusika. Talle on kirjutanud Galina Grigorjeva, Age Hirv, Liis Jürgens, Tatjana Kozlova, Kristjan Kõrver, Märt-Matis Lill, Malle Maltis, Rein Rannap, Timo Steiner, Eino Tamberg, Toivo Tulev, Helena Tulve jt; neist 10 teost on juba plaadil. Rahvusvaheline  tunnustus on lauljatarile käegakatsutav: ta on teinud koostööd trupiga The Theatre of Voices, osalenud hiljaaegu mitme ooperi kontsertettekandeil Portos, Londonis, Kopenhaagenis jpm ja tal ilmus esimese Eesti lauljana CD koostöös Harmonia Mundiga (2008).

Plaadiarvustustes on Iris Oja häält ja esinemist mitut pidi kiidetud: „Õnnistatud rikkalike värvingutega, on Oja häälel ka ulatuslik tugevus peatoonist rinnatoonini. Ja tema dünaamilisus  annab Rahmaninovi lauludele ooperliku intensiivsuse … Tume ja soe, on ta Šostakovitši „Hispaania lauludes” oma parimas esituses, Roger Vignolesi klaver nagu armsama silmad kõrval välgatamas.”   

Viimatine rahvusvaheline ettevõtmine oli sul Liu Sola ooperi „The Afterlife of Li Jiantong” („Jiantong Li järelelu”) esiettekanne Londoni Barbicanis (St. Luke’is) ja Kopenhaageni Kuninglikus Teatris (12. ja 20. V). Londonis kuulus see ka hiina muusika festivali  „Beyond the Wall” kavasse.

Iris Oja: Liu Sola kammerooper (helilooja enda libretol ta populaarse romaani põhjal) on kergete lääne mõjutustega, kahtlemata kõige hiinapärasem muusika, mida olen eales laulnud. Ooperis ongi vaid kolm tegelast: Liu Sola ise, keda laulab Else Torp, nimitegelane Sola ema Li Jiantong, keda laulan mina, ja Liu Sola isa vaim, keda laulab taani bass Jakob Bloch Jespersen. Kuigi usun, et kõlan ikka väga läänepäraselt,  jäi helilooja minuga rahule ja ütles, et sooviks meeleldi mulle veel kirjutada. Sola on üks neljast hiina tuntumast heliloojast, ka laulja ja kirjanik, hiina esimese rokkooperi autor ja džässorkestri asutajadirigent. See etendus on pigem lavastatud kontsert, Paul Hillier dirigendina oli nagu ikka asjalik ja täpne. Kuigi proovidel väga sisukas ja põhjalik, eelistab Hillier kontserdil pigem varju hoiduda. Tema põhieesmärk on muusika sünd, samas ei jäta Hillier kunagi interpreeti hätta. Aga mida paremad muusikud ja isikupärasem esitus, seda rohkem hoiab Hillier tagaplaanile, kuni selleni, et võib istuda lihtsalt publiku sekka ja jätta mõne osa dirigeerimatagi.

Teoses on kasutatud barokkharfi ja sitarit, mida mängis Andrew Lawrence-King (loodetavasti ei vaja see päikeseline harfidejumal eesti publikule tutvustamist). Hiina trummidel esines Gert Mortensen, kes on üle maailma  tuntud soolotrummar. Plokkflöötidel mängis kuulus Michala Petri, laval ta isiklikust kogust vähemalt kuus flööti, millel ta otsis pidevalt uusi kõlasid, et sobituda trummide, harfide ja lauljatega ning anda ka omalt poolt rohkem hiinapärast kõla. Lauljatel soovitati kasutada vabalt valitud kohtades hiina rahvalaulu tehnikaid, ka mongoolia kõrilaulu, hiina xiqu ninahäält jm. Noodis olid mõningad hüüatused ja silbid justkui  otse pekingi ooperist võetud. Kui meil oli raskusi arusaamisega, mida teha, laulis ja ka tantsis(!) helilooja meile ette, mis mõjus suurepärase inspiratsioonina. Mina küll tundsin kohe, et tean täpselt, mida ta silmas peab ja kuidas seda teha võiksin. Londonis võttis publik meid väga hästi vastu, vaid kuulus Hilary Finch avaldas sapiselt hävitava arvustuse, mis küll muusikast endast vähe rääkis. Taanis oli huvi veel suurem, kriitikud  proovidelgi. Nad olid küll äärmiselt vaimustatud ja leidsid, et tegemist on millegi väga erilisega. Harmonia Mundi tahab ooperi meiega plaadile saada.   

Põnev koostöö on sündinud taani helilooja  Klaus Ib Jørgenseniga, kes otsis oma tsüklile „Moon-pain” solisti, plaadistus ukse ees. Paul Hillier oli talle sind soovitanud kui lauljat, kes suudab kõike teha. Tulemuseks on aprillis ilmunud ja tähelepanu äratanud CD (firma Dacapo).

Ka kirjastajana tegutseva Jørgenseniga kohtusin 2007. aasta lõpul Kopenhaagenis Bachi „Jõuluoratooriumi” kontsertide ajal. Uurisime noote ja rääkisime juttu. Lood nägid välja  rasked. Kui uuesti Portugalis proovil Remix Ensemble’iga kokku saime, olin üsna mures, sest tegemist oli kõige keerukama teosega, mida iial olen pidanud laulma. Aga loominguline meeskond ja ka keskkond oli nii suurepärane, et nautisin täielikult iga hetke – loodan, et see on ka plaadil kuulda. Pillimängijad olid suurepärased, dirigent Hillier rahulik ja toetav, salvestusvahendid vist nii head, et mul polnudki vaja kõrgete ja valjude kohtade ajal  mikrofonist eemale minna, mida olen muidu pidanud tegema! „Moon-pain” on kuueosaline teos (74 minutit) Fernando Pessoa tekstil. Korra laulsin seda Portos ka kontserdil. Klaus plaanib mulle kirjutada uut soolo-ooperit … 

„Moon-pain’i” plaadistuse ajal said uue pakkumise, mille nüüd aprillis Portos Casa da Músicas ära laulsid.

Remix Ensemble’i direktor on ka Casa da Música direktor ja tegi ettepaneku esineda Jonathan Harvey kirikuooperis „Passion and Resurrection” („Kannatus ja ülestõusmine”), mille kontsertesitus oli Baldur Brönnimanni juhatusel planeeritud. Harvey teoses laulsin kolmandat neitsi Maarjat, ansamblis koos  kahe esimese Maryga. Publiku suhtumine on Harvey muusikasse hästi soe ja ta ise ka sümpaatne. Pärast kontserti ütles helilooja, et kõik räägivad kolmest Maryst, kuigi meie osa ei olnud eriti suur. (Koor ja koori solistid polnud sobivad selle projekti jaoks.) Porto kaudu on tekkimas veel üks ooperiesitus. Tegelikult meeldib mulle hoida oma tegevusala võimalikult laiana. Mõeldamatu oleks jääda mõnda ooperimajja (kas või kuulsasse) vaid kolme partiid laulma …     

Lisaks Hillierile ja Brönnimannile on sul üks lemmikdirigente ja -ansambleid siinsamas kodus?

Meenutan erilisena Olari Eltsiga esitatud  Stravinski „Pulma”, mulle lihtsalt väga meeldivad nii Stravinski kui Elts … Hästi mõnusad on olnud ka Resonabilise kontsert-jalutuskäigud, mida oleme korraldanud juba mitu hooaega. 

Kuidas end nüüd laval tunned? Sul on käsil taas kaks esiettekannet.

Üks Londoni taksojuht küsis minult, kas Eesti on paradiis – et ma tundun väga õnnelik inimene olevat … Mulle lihtsalt meeldib laulda, ja ma olen tõesti õnnelik, et  mu töö on mu lemmiktegevus. Praegu on nii, et kui juba lavale jõuan, läheb pabin üle ja tekib hasart: mis täna juhtub – esitusprotsess on ju väga põnev! Laval võtad end ülimalt kokku, vahel ei jaksa pärast käiagi … Armastan tänapäeva muusikat. On huvitav töötada koos heliloojaga, sest nii valmib parim ettekanne. Kui teos sünnib konkreetsele esitajale, arvestab autor laulja tämbrit, hääleulatust, oskusi ja vigu. Ja on põnev kirjutada koos  justkui muusikaajaloo järgmisi peatükke. Tartu Jaani kiriku noorte heliloojate festivalil tõin esiettekandele Tanja Kozlova „Köielkõndija” (vokaal tekstita) ning (väljaspool planeeritut) Mart Siimeri „Ojman livtib” („Mu hing lendab”, Aleksei Arzamovi tekst).       

Oled plaaditurul päris nähtav nende kahe CDga: sooloplaat „Russian Songs” ja Jørgenseni autoriplaat.

Mulle on väga lähedane ka Resonabilise viimane, Eesti-CD, mis ilmus märtsikuus. Olen seda tutvustanud välismaal ja võimalik, et Sola, Klaus või mõni teine me harukordsele (eesti kandlega) ansamblile uue loo kirjutab.

Küsinud Priit Kuusk 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming