Interpreetide liit alustas uut hooaega

Marju Riisikamp

Eesti Interpreetide Liidu (EIL) XIII hooaja avakontsert 4. IX Mustpeade maja valges saalis: Irina Zahharenkova (klaver), kavas  Johann Sebastian Bachi ja Henri Dutilleux’ looming.

Kui Eesti kontserdilavadel näeme-kuuleme vägagi erinevaid interpreete, siis nõnda on ka publikuga esineja vastas. Seegi varieerub seinast seina, kui võrrelda vabaõhukontserdi tuhandepealist kuulajaskonda näiteks mõne kammersaali palju introvertsemas õhkkonnas kuulajatega. Mustpeade maja auväärseid saale väisavat kuulajat tunnevad asjaosalised  juba aastakümneid. Teda on vorminud kvaliteetmuusika energeetilised võnked. Sinna tulevad inimesed, kes ootavad süvatasandil elamust … ning  selle „koguduse” tunnetamine on ääretult rikastav igale kuulajale ja kindlasti ka esinejale.
EILi, kolmeteistkümnes hooaeg on taas pidulikult käima lükatud avakontserdiga, mis kahtlemata kandis endas kõiki kõrgkunsti kvaliteete, kuna esines üks meie omanäolisemaid pianiste Irina Zahharenkova.
Zahharenkova oli kavasse valinud tsüklilised teosed kahest ajastust, XVIII ja XXI sajandist, ajalise intervalliga umbes kolm aastasada. Pianist esitas kolm helindit, raamteosteks Johann Sebastian Bachi küpse loomeperioodi partiitad, mis ilmusid trükis 1731. aastal („Klaviiriharjutused”, I): nr 5 G-duur BWV 829 ja nr 2 c-moll BWV 826. Tänapäeva esitustraditsioone arvestades oleme harjunud kunstis nägema ja mõistma igat ajaloolist stiili tema oma terminites. Vaatamata sellele, et erinevad klahvpillid nõuavad fundamentaalselt erinevat mängutehnikat, aga ka erinevat vaimset, strukturaalset ja kõlalist kontseptsiooni, oskas Zahharenkova barokktantsude temaatika klaveril suurepäraselt edasi anda. Siinpuhul on pianisti klavessiinimängu valdamine ilmselge boonus.
Vaevu pilli taga istet võtnud, kõlaski juba interpreedi sõrmede all Bachi G-duur süidi avaakord ning juba voogaski muusika otsekui looduse stiihia, kõiki ja kõike kaasa viies …
Milles siis avaldub Zahharenkova omanäolisus? Keeruline vastata, sest siin on palju seletamatut, kättesaamatuid vaimseid horisonte. Tema pianismi iseloomustamiseks jääb üle valida veidi „maisemad” epiteedid nagu laitmatu tehnika, mängumaneeri lennukus, oskuslik detailide sulatamine tervikusse jne. 
Rõõm on tõdeda, et Zahharenkova on küps ja alati üllatuslik kunstnik, pealegi hea lavanärviga, mida ta pärast  Eestis ja Soomes hariduse omandamist on 2004. aastast peale lihvinud arvukatel konkurssidel, paljudel rahvusvahelistel festivalidel, samuti soleerides mitme tipporkestri ees: Iisraeli Filharmoonikud, Orchestre de la Suisse Romande, Orchestre National de Lorraine, Helsingi Linnaorkester, Tallinna Kammerorkester, ERSO. 
Bachi G-duur partiita tantsutöötluste jada moodustas hea terviku. Mõningane küsimus jäi õhku rippuma partiita kolme viimase tantsu taktimõõdu proportsioonide osas, kus järjestuvad 3/4  (Tempo di Minuetto), 3/8 (Passepied) ja 6/8 (Gigue), mis nõudnuks paremat meetrumite gradatsiooni bravuurika lõpuosa suunas. Kontrapunkti hääled olid hästi esitletud, artikulatsioonile oli lähenetud mänguliselt ning tulemus oli igati briljantne.     
2013. aastal 97aastasena manalateele läinud prantsuse helilooja Henri Dutilleux’ klaverisonaat op. 1 (1946–1948) oli eelnenule sobiv kontrast. Siin uskus kuulaja kõrv ära tundvat Debussy, Raveli, Satie’ helikeele. Teos on põhilaadilt impressionistlik: kõlavirvendused olid otsekui udulinikud, mis vajavad kontuuri, ning see ilmuski eepilise alatooniga jõulistes akordides, paljastades avaraid panoraame. Dutilleux’ nime seostatakse tema eelkäija, helilooja Albert Rousseliga. Viimane oli Eugène Gigout’ õpilane, kes kujundas uudse ja arvukalt järgijaid leidnud kompositsioonistiili. Tema muusikale on iseloomulik taltsutamatu rütmika, aeglaste osade avar kantileen, sageli eksootilistel laadidel põhinev harmoonia ning polüfoonia, kus bass näib olevat loovutanud oma primaarsuse. Zahharenkova esituses võlus kõlateadlikkus, virtuoossus ja elegants.
Kontserdi lõpetas Bachi partiita c-moll, mis köitis kuulajaid jäägitult ning meelitas lisaloole lootma.
Loodetavasti on esteetilised universaalid kõrgelt hinnatud ka EILi hooaja tulevastel kontsertidel ning jäägu artiklit lõpetama legendaarse pianisti Edwin Fischeri sõnad: „Kõik muusikalised saavutused peaksid olema vastavuses inimlike väärtustega. Suur muusik – see on eelkõige isiksus, kelles elab suur sisemine tõde, sest esituses ei saa kehastada seda, mis puudub esinejas endas”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming