Interpreedid eetris

Leelo Kõlar

Eesti interpreetide galakontsert 13. III Estonia kontserdisaalis.  See kontsert kuulub teatavasti EBU (Euroopa Ringhäälingute Liidu) Euroraadio hooaega „Tallinn – Euroopa kultuuripealinn 2011”. Kõnealuse kontserdi korraldas Eesti Interpreetide Liit ja vahendasid oma kuulajaile lisaks meie Klassikaraadiole veel Taani, Soome, Norra, Läti,  Leedu, Belgia ja Kanada raadiojaamad. Kava esimeses pooles näitasid oma valmisolekut esindada maailma ees pianistide kõrgtaset Marko Martin, Age Juurikas ja Rein Rannap. Esindasid kõigiti väärikalt.         

Marko Martinilt Franz Schuberti Eksprompt Ges-duur op. 90 nr 3, mida oleme sageli pidanud kuulama monotoonsena, saime aga seekord kuulda varjundirikka ja mitmemõttelisena. Meloodia loogiline kulgemine mõjus kaunilt ja veenvalt. Vastukaaluks hiilgas Martin oma artistliku tulevärgiga Verdi-Liszti kontsertparafraasis „Rigoletto”, kus oli sära, kantileeni, graatsiat ja muljetavaldavat virtuoossust.  Age Juurikas tõi seekord esile vähe mängitud versiooni Sergei Rahmaninovi Serenaadist op. 3. See on rikas huvitavatest siia-sinna lisatud „krõbinatest” ja seni levinud variandist märksa toekam. Juurika esitatud Rahmaninovi teoste komplekti ilusas sobivas järjestuses oli hea kuulata. Kolmest prelüüdist op. 32 oli gis-moll kahe massiivsema faktuuriga, A-duuri ja Des-duuri vahel mängitud hästi läbipaistvalt ja varem tema esitatust hoopis erineva vaatenurga alt, mis oli meeldiv üllatus.  Kogu Rahmaninovi ettekandest õhkus heakõlalist andumust sellele muusikale.   

Rein Rannap esitas hiljutisel klaveriõhtul oma kümme kontsertetüüdi, millest seekord kuulsime kolme. Rannap mängib neid etüüde hiilgavalt, tuues välja kõik klaverimängu mitmekesised tehnilised võtted, eelkõige tema eriliselt armastatud erinevates kombinatsioonides arpedžod, heliredelid, repetitsiooni, akorditehnika, oktaavid, muud kahendused, hüpped, glissandod jm. Nagu ta ise on soovinud,  võiksid need etüüdid olla õppuritele tehnika arendamisel senistele täienduseks. Peab tunnistama, et see materjal nõuab tegelikult juba arenenud pianistlikke võimeid. Saime kuulda tsüklist „Sõrmepalavik” etüüde „Lennuväljad tuhavangis”, „Kirsiõite puhkemine” ja „Smiley”. Keda ei sega või keda aitavad palade pealkirjad, võisid sealt leida lennuvälju, kirsiõisi ja nalja. Õnneks mainib Rannap ise, et on palad kõigepealt loonud ja alles seejärel  otsinud pealkirja. Tegelikult võiks sealt leida hoopis teistsuguseidki kujundeid ja panna teistsugused pealkirjad. Kuid see selleks – peab siiski ütlema, et tüütab etüüdide harmooniline kude, mis on pisut „childish”, ja lõputud kordamised, mis popmuusikale nii omased. Aga sellisena Rannap need etüüdid ju kavandaski. Kahju, et ta ei mänginud seekord „Külapolkat”, mis tundub olevat tsükli parim. Jäi kripeldama mõte, et selline heade interpreetide  galakorras Euroraadios „läbilaskmine” on veidi solvav. Kui Euroraadios esitletakse täiskavaga Mari Kalkunit ja Kadri Vooranda (miks mitte, tore ju!), siis vääriksid meie head pianistid küll toekamat tutvustamist kui mõne üksiku pala ettenäitamine.       

Vaatamata kontserdi suurepärase mulje jätnud esimesele poolele, langes raskuspunkt teises pooles esitatud Olivier Messiaeni teosele „Kvartett aegade lõpuks”. Helilooja kirjutas selle teose 1940. aastal Sileesias Saksa vangilaagris, kus muusikutest kinnipeetavate  hulgas leidus klarnetist, viiuldaja ja tšellist. Esiettekandel Görlitzi vangilaagris mängisid muusikud purunenud pillidel ja räbaldunud riietes, kuulajateks sõjavangid. Seekord olid kuulajateks vabad inimesed ja ansambel esines koosseisus Arvo Leibur, Henry-David Varema, Toomas Vavilov ja Peep Lassmann. Esituses oli saavutatud küpsuslik seisund, mis lubas avada selle teose mõtte kogu sügavuses, selle traagikas, unistustes, kurbuses, ahastuses ja lootuses.  Kohe esimeses osas loodi heades proportsioonides kõlapilt looduse ilust ja lindude laulust. Fantaasia- ja nüansirikka kujundusega paelus terve III osa „Lindude kuristik” – klarnetisoolo. Siin oli sosinaid, karjeid ja vastust ootavaid küsimusi. Kõik see kiskus kaasa oma põnevusega. Kvarteti kulminatsiooniks kujunes V osa „Kiitus Jeesuse igavikule” – tšello ja klaveri hästi kokku sulav koostöö. Tšellisti esitatud mõttearendused viisid kuulaja enesesse süvenema,  tekitasid tahtmise selle pikast meloodiasabast kinni hoida ja koos haihtuda kusagile olematusse, mis tundus nii lõpmatult ahvatlev! Lummav toon ja pingeline piano üksikute valusate tõusulainetega tõid selle kvarteti „südame” eriti kujukalt esile. Mõjuv oli koostöö kõigi kvartetiliikmete unisoonis VI osas „Pöörane tants seitsmele trompetile”. Viimane osa kordab oma meeleolult mingil määral V osa, kuigi sealt kostub veidi lootusevarjundit. Viiulisoolo  haaras kaasa. Kas võinuks olla rohkem sisemist rahu või oli tempo ehk karvake kiire? See teos paneb paratamatult mõtlema selle loomise kohutavale taustale. Kuidas oli Messiaen võimeline vangilaagri tingimustes üldse looma sellist sisutihedat muusikat? Või saabki ainult sellistes tingimustes niimoodi mõelda? Teose esituse mõju kuulajale ei peaks lõppema viimase akordiga. Ja seekord püsis järelmõju õhus veel kaua … 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming