Inspireerib ka paar kuud hiljem

Taavi-Mats Utt

Friedrich Suure õukonna muusika. Carl Philipp Emanuel Bach 300“: barokkorkester Pratum Integrum (Moskva) 24. XI 2014 Estonia kontserdisaalis.

Eelmise aasta 24. novembril astus Estonia kontserdisaalis üles Moskva barokk­orkester Pratum Integrum, kavas oli kahe Bachi, isa Johann Sebastiani ja poeg Carl Philipp Emanueli looming. Nüüd, kui vahepeal on aastanumbergi vahetunud, võiks nõnda pika ajadistantsi järel sellest kirjutamine tunduda pentsik, kuid sündmuse eredus ja settinud mõtete üldisem laad ei lase teemal hapuks minna.

Akustikast. Leian valvelauast vabapääsme. Olen aga harjunud kontserdil kahekesi käima ja seepärast ostame ühe pileti juurde. Soov ikka kõrvuti istuda viis pooltühjale rõdule, kus polnud keeruline leida kohad esireas. Visuaalselt on kõik nagu peopeal ja tõsi, kõik on ka kuulda. Ometi on midagi väga viltu. Vägisi meenub aastatetagune La Petite Bande’i suurepärane kontsert samas saalis, kus orkestrit süüdistati niisama sigistamises ja kahetsusväärsed jutud energiast ja südamest südamesse mängimisest said hoogu juurde. Oleme harjunud hindama oma esindussaali akustikat suurepäraseks ja nii see ka on. Ometi ei ole kuskil midagi universaalset. Sümfooniaorkester laululaval on mannetu, klaverimäng ajaloomuuseumi värskelt rikutud kõmiseva akustikaga saalis tekitab aga valuaistingu. Publik oleks parasjagu täitnud Mustpeade Maja valge saali ja elamus olnuks garanteeritud. Loomulikult ma mõistan, et röövelliku üüriga Mustpeade Maja ei saa olla Eesti Kontserdi esimene valik. Kahe ülalpeetava seda laadi konkurents mind tubli maksumaksjana muidugi ei rõõmusta.

Kontserdi teist poolt kuulasin põrandal saali eespoolses osas ja kontrast oli rabav: umbes nii, nagu oleksin püüdnud mustvalgest televiisorist päikeseloojangut nautida ja seejärel leidnud end ootamatult mererannast.

Kavast. Kavavalik oleks mind iga teise barokkorkestri puhul rõõmustanud. Selle, et kaks Bachi kuuluvad eri ajastutesse ja ideaalis nõuaksid ka erinevaid instrumente, võib vabalt tähelepanuta jätta. Pratum Integrumiga on lood aga pisut teised. Tietz, Rosetti, Wölfl ja Platti on vaid mõni autor Moskva muusikute plaadistustelt. Just sellist, võiks öelda, et peaaegu täielikult unustatud väärtmuusikat olid nad valmis ka Tallinnasse tooma, kuid kuuldavasti oli kontserdikorraldajate eelistus teine …

Varajase muusika renessanss ja barokkorkester. Kontserdi esimene pool andis kirjeldatud akustilistel põhjustel võimaluse mõtiskleda barokk­orkestri kui koosluse üle. Varajase muusika renessansi aegu oli pilt küllalt selge ja akadeemilises sümfonismis valitses täielikult modernistlik käsitlus. See oli õige ja ainuke ning mingid stiiliprobleemid sellist käsitlust ei varjutanud. Suuresti protestina kasvas peaasjalikult just lillelastest välja varajase muusika liikumine, mis väitis end tegelevat autentse interpretatsiooniga. Toetuda ei olnud õigupoolest teab kui paljule. Otsiti välja vanad pillid, tuhniti arhiivides, loeti ammuseid traktaate ning muidugi katsetati ja õpiti iseseisvalt mängima pille, mille käsitsemise kunst oli kadunud. Tundub ohutu? Pauk, mis sellele järgnes, muutis muusikamaailma. Kontrast akadeemilise koolkonnaga oli sedavõrd suur, et kõik kontserdid, kus mängiti originaalpillidel, olid automaatselt „õiged“ ja rahvast pilgeni täis. Akadeemiliste ringkondade reaktsioon oli tormiline. Protest pärast turuosa ja õpilaste vähenemist oli mõistetavalt võimas. Vanamuusikuid süüdistati erilises diletantismis, kuid ainus, mida saavutati, oli sõna „autentne“ põrmustamine. Džinn oli aga pudelist välja pääsenud …

Pratum Integrum – barokkorkester selle sõna kõige paremas mõttes.

Pratum Integrum – barokkorkester selle sõna kõige paremas mõttes.

Pressifoto

See, mis järgnes, võis olla ootamatu. Hästi, „akadeemikud“ astusid sammu või paar vanamuusikute suunas. Lõpetati totaalne vibreerimine, tohutud ritenuto’d jne. Palju põnevam on aga vanamuusikute käekäik. Need pioneerid, kes olid olnud tulihingelised akademismi vastased, leidsid end 20aastasena muusikakõrgkoolide professorikohtadelt (nt Frans Brüggen Haagi Kuninglikus Konservatooriumis). Usinate õpilaste armee viis pillimängu tehnilise taseme jupi maad kõrgemale, pillimeistrid kopeerisid hoolega vanu pille ja elu tundus lill. Ühel hetkel oli see „uus“ esitusviis aga normiks saanud ega tundunud enam nõnda eriline. Pealegi, ka sümfoonikud püüdsid jäljendada edukamaid esitusi või lihtsalt vältisid seda repertuaari. Turg oli täitumas. Noored, kes tahtsid salvestada Händeli sonaate, olid hiljaks jäänud või pidid tegema midagi teisiti. Kuidas teisiti? Eks ikka intensiivsemalt, kiiremini, agressiivselt jne. Tegelikult läheneti turu sunnil sellele, mille vastu olid olnud esimese põlvkonna vanamuusikud.

Ometi on praegugi veel barokk­orkestreid, kus kõik mängijad ongi spetsialiseerunud vanade pillide mängimisele. Tõsi, nende hulk väheneb, sest üha laiema trendi järgi mängivad ka sümfooniaorkestri orkestrandid pühapäeviti Hiinast tellitud „barokk-pillidel“. Enamasti on ju tegu karastunud muusikutega, kellel stabiilne koosmängukogemus, ja seetõttu on tulemus tihti formaalsete kriteeriumide järgi küllaltki veenev. Vahe kahe tulemuse vahel võib pealiskaudsel kuulamisel näida tähtsusetu, kuid on tundlikuma kuulaja kõrvale määrava tähtsusega.

Kontserdist. Niisiis püüdsin minagi aru saada, mis liiki orkestriga seekord tegu. Põhiliselt kikivarvul musitseeriva viiulisolisti Sergei Filtšenko stiil puhtvisuaalselt muidugi ehmatas, kuid suletud silmadega kuulates tundus see teda õnneks mitte segavat. Mis parata – turu nõudmine. Nii mõistavad ka kurdid kuulajad, et tegu on suure kunstnikuga.

Jah, õnneks oli seekord siiski tõesti tegemist barokkorkestriga selle sõna kõige paremas mõttes. Kõikides pillirühmades andsid tooni vanade pillide mängijad, kellele sekundeerisid muusikud, keda võib ka tänapäeva pillidel mängimas kohata. Tõsi, on neidki mängijaid, kes mängivad ajaloolisi ja nüüdispille võrdsel tasemel, kuid need on siiski erandid. Selle orkestri kõla ei jätnud kõhklusi. Kõik solistid – peale eelnimetatu veel flötist Olga Ivušeikova, orkestri kunstiline juht ja esitšellist Pavel Serbin ja klavessinist Olga Martõnova pole mitte ainult esmaklassilised solistid, vaid moodustavad ka kogu orkestri kunstilise telje. Vist peaks solistidest täpsemalt kirjutama, kuid see ei ole kuigi lihtne, sest tekib paratamatu võrdlus meie oma muusikutega. Sellisel juhul on kõige ebasoodsam stardipositsioon Olga Martõnoval. Oleme ju õigusega uhked Eesti klavessinistide üle, kuid ka sellise karmi taustsüsteemi korral tuli Martõnova hiilgavalt toime. Hea ja nauditav balanss intellektuaalse ja emotsionaalse vahel, kindlus kombinatsioonis kuulamisoskusega. Väga eriliselt mõjus flötist Olga Ivušeikova. Visuaalselt peaaegu säratu, kuid tundus, et kogu Ivušeikova energia, millest tal siiski sugugi puudus ei olnud, oli lihtsalt kanaliseeritud õigesse kohta – muusikasse. Flöödimängijaid, kes laiendavad oma dünaamilist skaalat piano suunas ja seda nii, et see on jälgitav väiksemate nüanssideni, tuleb otsida suure püramiidi kõrgematest kihtidest. Tõsi, orkestri mängumaneer ja tundlikkus olid siin suuresti abiks.

Eestis on küll vähemalt kaks barokk­orkestrit, kuid selle meeldiva seltskonna peale koguneb vaid poolteist barokkviiuli mängijat. Jah, minule tundus nii Sergei Filtšenko kui Pavel Serbini mäng selgelt vaimustav. Need eriilmelised muusikud mahuvad lahedasti hea maitse raamidesse ja nende tehnilisest küljest ei ole üldse põhjust rääkida. Suuremate koosseisude puhul võib Serbinit näha ka orkestrit juhatamas, kuid seekord piisas usaldusest muusikute vastu ja dirigenti ei olnud tarvis. Orkestrantidele sellise initsiatiivi ja vastutuse andmine, mis XVIII sajandil oli pigem reegel, on meie päevil järjest haruldasem. Tugevate omanäoliste muusikute kommunikatsioonis tekkis kahtlemata seeläbi rohkelt dialooge, millest sündis ilmne lisaväärtus.

Kontserdi edukuse tähtsaks pooleks on publik. See oli napp, kuid eriline. Vastuvõtt oli soe ja esimese loo ajal plaksutati ka osade vahel. Pole hullu, kuulajad olid õppimisvõimelised ja edasi läks kõik traditsioonilist rada. Ega teab kui palju meie rohkearvulisest barokkmuusikute perest just saalis ei viibinud ja selles mõttes jäi integratsiooniprogramm poolikuks, kuid püüdma peab ikka. Tänu korraldajatele. Olen kindlasti saalis ka järgmisel korral.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming