Inimhääl ja kirsioks

Tiiu Levald

Muusikaõhtu: Maria Veretenina (sopran), Jaakko Ryhänen (bass, Soome), Piia Paemurru (klaver), Erika Jefimova (orel) 4. I Kaarli kirikus.    Ajakirja Looming mullu viimases numbris ilmus Arvo Valtoni novell (või mõistujutt?) „Kirsioks”. Olin pärast Viivi Luige „Varjuteatri” lugemist  veendunud, et sain viimase aastakümne sügavaima elamuse tõelisest, ehedast mõtetejagamisest lugejaga ja muidugi sõnavaldamise kultuurist. Ja uskusin, et küllap läheb jälle tükk aega, kuni miski suudab sellisel määral lummata ja kaasa haarata. Ometi tuli järgmine lugemiselamus nobedalt – „Kirsioksas” on igaks mõttemõlgutuseks antud aega ja samas on igal sõnal kaal. Valtoni novelli nimitegelane kunstnik Hong on valinud oma täiuslikkusepüüdluste  objektiks kirsioksa, mida ta ikka ja jälle püüab paberile jäädvustada, sealjuures soovimata vastutasuks raha ega kuulsust, sisimas aga vist siiski tunnustust. Soovitan seda miniatuuri lugeda kõigil kunstimaailmas „kemplejatel”. 

Miks alustasin selle näiliselt asjasse mittepuutuva  teemaga? Ka iga tõeliselt pühendunud laulja on valinud oma kirsioksa, hääle täiuslikuks voolimise ja kindlasti toob iga päev endaga midagi uut, erinevat ja edasi pürgima inspireerivat. Ei ole midagi nauditavamat kaunist inimhäälest, milles on kuulda hingestatus ning lisaväärtusena aastatega kogutud tarkus. Jõulude ja aastavahetuse aeg on alati muusikaelamusi nii täis, et on raske valida, kuhu minna. 

4. jaanuaril kutsuti mind Kaarli kirikusse, kus oli võimalus kuulata maailmalavadel loorbereid korjanud Jaakko Ryhäneni, juba muusikasõprade tähelepanu pälvinud Maria Vereteninat (hetke asupaik London), pianisti Piia Paemurrut ja orelikunstnikku Erika Jefimovat. Kava oli kaalukas: siin olid aariad suurvormidest, vana klassikat, soome suurmeistri Toivo Kuula laule ning Bachi ja L. J. A. Lefébure’i  (1817–1869) orelipalu. Ei hakka seekord esitatut üksipulgi lahkama, vaid asetan pearõhu Jaakko Ryhäse kui laulja fenomenile ja tema mõjule meie kultuuripildis seitsme aasta jooksul, mil ta on olnud EM TA õppejõud. Olen kahel viimasel aastal kuulnud tema rolle Tampere Ooperis (Philipp II Verdi „Don Carlos” ja Kuningas Wagneri „Lohengrinis”) ning Saaremaa ooperipäevadel (Daland Wagneri „Lendavas hollandlases”).         

Julgen tunnistada, et pelgasin Tamperesse sõites sisimas väikest skepsist Philipp II rolli kvaliteedi  osas – aeg oma kulutamisega teeb ikka paratamatu ja pääsu pole kellelgi. Kuid elamus vapustas: hääl kõlas noorelt kogu oma tämbraalses rikkuses! Kuulates nüüd Kaarli kirikus bassi aariaid ja retsitatiive Haydni „Loomisest”, Bachi „ Matteuse passioonist” ning aariat Verdi „Requiem’ist”, veendusin üha enam, mil määral tagab laulja hääle kvaliteedi temale sobilik kooliline baas! Kava teises pooles kõlanud Toivo Kuula (1883–1918) laulud „Öö”, „Sügistunne”  (E. Leino luule), „Suveöö kirikaias” ning „Epiloog” (V. A. Koskenniemi luule) andsid teada, kuivõrd rikas on interpreedi hingemaastik ning mida võimaldab värvide ja kõlanüansside mitmekesisus. Loomulikuks eelduseks oli kooskõla Piia Paemurruga, kes oma füüsilisest haprusest hoolimata suutis kiriku akustika seljatada.     

Siinkohal tahan esitada retoorilise küsimuse: kus on olnud seitse(!) aastat meie kontserdiorganisatsioonid, et pole suudetud seda aega kasutada ega kutsutud nii väärt interpreeti osalema kõigis eelmainutud suurvormides, mida meil on ju korduvalt ette kantud? Ja  kas on tehtud talle ettepanek tulla siia näiteks Soome heliloojate laululoomingu soolokavaga – see varaait on uskumatult rikas ja meil vähe tuntud (esindatud põhiliselt mõne Sibeliuse lauluga). Kuid ainuüksi Kuula lauludest annaks koostada terve õhtu, üks laul on teisest sisukam ja uhkem, sest helikeel on autoril emotsionaalne, huvitavate harmooniatega ja tekstidena on ta kasutanud vaid väärt luulet.   

Peab au andma PLMFile, kes on korraldanud mitmeid segakontserte, kus Ryhänengi osalenud, ning Ryhäse algatusel on antud kontserte,  kus on saanud väljundi tema juures õppivad noored. Sel moel on ta avanud paljudele tee lavale. Tema sugestiivne kunstnikukarisma mõjutab kindlasti ka tema pedagoogiomadusi ja pole ime, et noored õppurid pürgivad tema klassist lisa saama. Nende seitsme aastaga on seal end täiendanud 33 lauljat! Iseküsimus on loomulikult, kas kõik sealt endale sobilikku leidnud ja kui paljud on osanud õpituga targalt ümber käia. Eks endal peab ka kahe kõrva  vahel midagi olema – külvatud seeme hakkab ainult hästi kobestatud ja hooldatud mullas vilja kandma!       

Sel kontserdil kõlas veel väga rikka loodusliku andega Maria Veretenina hääl. Viimatise  Klaudia Taevi konkursi esinaine Teresa ŽylisGara ütles EM TAs läbi viidud meistrikursusel, et selline hääl nagu Vereteninal, tuleks erilise kaitse alla võtta ning anda talle igakülgsed võimalused enesetäienduseks. Kuidas noor laulja väärtustab üht või teist õpingustaadiumi, millised suunad ta endale seab, siin ei saa keegi peale tema enda otsuseid teha. Praegu on juhtunud kurioosum: kuigi Veretenina lõpetas edukalt õpingud EMTAs Kuremi ja Ryhäse klassis,  ei kuulnud-näinud (tal on ju ka erakordselt kaunis ja sarmikas lavavälimus!) kumbki meie ooperiteater selle talendi väärtuslikkust ning nüüd on tal elukohaks London! Kuid see on metropol, kus enesetäiendus nõuab ränka rahakotti ja võimalus läbi lüüa on vaid küpsetel kunstnikel. Ja nüüd ongi noor tegija nagu laastuke ookeanil.       

Kahjuks andis seekordne kontsert tunnistuse  sellest, et „omast tarkusest” ta veel tegutseda ei suuda – selle taseme, mis ta siinsete õpingute ajal saavutas, on ta nüüdseks minetanud. Veenvaim oli Vivaldi aaria „Vedro con mio diletto” – siin oli hääle sametist pehmust, fraasi voolu. Jääb vaid loota, et elurada laseb sellel andel end taas pühendada tõsisele tööle.       

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming