Ingel jäämäe jalamil unejõel – nihked, nihked, nihked

GERHARD LOCK

Eesti muusika päevade kontserdid „Ingli jalajälg“ 7. IV Tallinna Kunsti­hoones, „Majakas“ 11. IV Mustpeade maja valges saalis, „Soe elu jäämäe jalamil“ 13. IV Kanuti gildi saalis, „Kellukalised“ 16. IV Kultuurikatla väikeses ja „Vitraažid. Unejõgi“ katelde saalis.

Islandi ansambli Nordic Affect kontsert oli EMPi kõige terviklikum ja ühtaegu ebatavalisem sündmus.

Islandi ansambli Nordic Affect kontsert oli EMPi kõige terviklikum ja ühtaegu ebatavalisem sündmus.

Mari Arnover

Külastanud nõnda sündmusrikkal festivalil iga neljandat-viiendat kontserti, olen arvustajana asetatud huvitavalt fragmentaarsesse seisukorda: vaheldumisi on mind nagu suumides nihutatud tavaelust festivaliellu ja tagasi, nii et mul ei ole õigupoolest tervikülevaadet ei ühest ega teisest. Nihe ja sellele häälestamise ja häälestumise vajadus ongi keskne ilming, mille ümber ehitan oma kokkuvõtva ja mõnevõrra mosaiikse mõtiskluse.

ÕSi järgi on „nihe“ füüsika-, tehnika- ja geoloogiatermin, piltlikult tähendab aga väikest muutust, nt nihked paremuse poole, halvemuse suunas, sotsiaalsed, poliitilised, majanduslikud, füsioloogilised nihked jne. Eraldi on toodud välja liitsõna „tähendusnihe“, mis viib mõtted ülekantud tähenduste ja semantiliste mängude maailma, kust on kerge üle minna muusika mõistmise juurde.

Juba külastatud kontsertide pealkirjad kajastavad poeetilisel tasandil tähenduslikku nihet, mis peegeldus kahtlemata ka muusikas. Muusikas võib täheldada nihet eri ajastute, stiilide ja žanride vaheldumise või ajastute, stiilide ja žanride vahel liikumise tõttu, aga selle võib põhjustada seegi, kuidas sobitub muusika (ajaloolise) ruumi või kuulaja ootustega. Nihe võib ilmneda kas või esituse kvaliteedis või ka nii, et teos, kontsert või esitus nihutab (eel)arvamusi või vapustab, viib seitsmendasse taevasse või hoopis kainestab, valmistab pettumuse või jätab külmaks. Ka festivalibukletis on ärgitatud mõtlema heli esinemisvormi üle, küsima, kas tegu on rohelise heli, loodusheli, kosmoseheli, taaskasutatud heli, eluheli, värske heli või ökoheliga. Seegi loetelu peegeldab nihkeid metafoorsel, filosoofilisel või otsetähenduse tasandil. Intonatsiooninihke korral tuleb instrument uuesti häälestada. Seda tuli neil kontsertidel ette mitmel korral, sest keelpille ja näppepille nagu harf ja kannel tuli kas justeerida või ümber häälestada. Nii­samuti tuli kuulajalgi muutuvas olukorras ümber häälestuda.

Ansambli Una Corda kontsert „Ingli jalajälg“ pakkus põnevaid nihkekogemusi just komponeeritud teoste vahele pikitud nn live-kompositsioonidega ehk hetkes loodud improvisatsioonidega. Teisena kõlanud „Ingli tiivajälg“ Liis Viira (harf) sooloesituses nihutas minu taju veenvalt nüüdhetkesse oma kohati idamaise kordustel põhineval maagiliselt keerleva mänguefektiga. Eelnenud ja järgnenud teosed tõid kaasa nihke osaliselt minevikku (Jõeleht, Eespere) või mõnevõrra tulevikku (Tulve, Viira). Kristel Kolkaneni, konkursi „Noor helilooja 2015“ võitnud autori teose „Võlumets“ harfile, kandlele ja heli­objektidele esiettekanne viis aga kuulaja ja vaataja kummalisse õhkkonda. Kuigi pealkiri ja püüdlik selgitus tundusid veidi otsitud, kõnelesid peen muusika­keel ja ägeda kõlaga saekettad iseenda eest.

Noore ja vapustavalt kindlakäelise helilooja Evelin Seppari mastaapne suurteos „Majakas“ (2014) prantsuse Macadam Ensemble’i esituses Cummingsi luule ja kanada majakavahi Patrick James Dilloni päevikukatkendite põhjal nihutas kuulaja vaheldumisi luulest proosasse, poeesiast argipäeva, sisemaailmast Kanada mereäärsesse maastikku, elust surmahetkeni, rõõmust kurbusesse, ootusest selle täitumata jäämiseni. Muusikaliselt oli see kõik aga pigem läbi komponeeritud: ei olnud liigset üledramatiseerimist, kuid ei puudunud ka teksti pingeliste hetkede kulminatsiooniga illustreerimine muusikas. Sellist suurteost võib võrrelda impressionistlikus stiilis ülisuure n-ö nihkes värvivalikuga maastikumaaliga. Sisuliselt algas see kuskilt, kulges ja jäi lõpuks õhku, nõudes kuulajalt paari sammu tagasiastumist, et hoomata selle tegelikku dimensiooni, omapäraseid kõlavärve ja ei kuhugi kulgevat sisenduslikkust.

Kontsert „Soe elu jäämäe jalamil“ Islandi ansambli Nordic Affect esituses oli ehk EMPi kõige terviklikum ja ühtaegu ebatavalisem sündmus (sisaldades ka piki verbaalseid selgitusi teoste vahel). Nihked, häälestamine ja häälestumine, leidsid siin aset üsna mitmel tasandil: stiililiselt liiguti barokist nüüdiskõlamaailmani, kajastati vastandlikke metafoore (Tally) ja loodusnähtusi (Tulve), madalamaks häälestatud instrumente tuli teoste vahel pidevalt uuesti ja ümber häälestada, mitmesugused huvitavad efektid eeldasid aga kuulajalt valmisolekut lasta end mugavustsoonist välja nihutada. Hildur Guðnadóttiri „Lahkumispunkt“ (2016) vapustas instrumentide ja inimhääle sulandumisefektiga. Intrigeerivalt mõjus idee, et kogu ansambel peaks mängima üheskoos nagu üks instrument, üks hääl. Ühest küljest on selline taotlus iseenesestmõistetav, ent see ka toimis selles teoses üllatavalt veenvalt. Maria Huld Markan Sigfúsdóttiri „Clock­working“ ehk „Kella­värk“ barokiajastu keelpillitriole ja elektroonikale (2013) oli ägedalt efektne ning toimis ka seetõttu, et algus nihkus tehniliselt paigast. Tuli alustada teist korda. Mõnevõrra paljastus niimoodi ka alles hiljem rakenduv elektroonikaefekt. Úlfur Hanssoni teoses „Pyd“ ehk „Mahe“ keelpillitriole (2014) paluti publikul osaleda koorina, laulda helisid cis, fis ja gis pealkirjaga ühtivalt mahedal häälel foonina. Nii nihutati publik passiivsest aktiivse osaleja rolli ja lauldu jäi pikalt kummitama. Páll Ragnar Pálssoni „Lunastus“ (2015) Ásdís Sif Gunnarsdóttiri sisenduslikele religioossetele tekstidele nihutas kuulaja tekstiliselt ja muusikaliselt uue maailma poole.

Corelli Consorti kontsert „Kellukalised“ oli ühtlasi X klavessiinifestivali avakontsert, mille keskmes oli mõistagi klavessiin oma mitmekesiste võimalustega. Kohati meenutas see isegi kosmosesõiduki juhtimispulti või ajamasinat. Üsnagi eriilmeliste teostega nihutati kuulaja barokist nüüdiskõlamaailma (Tally, Kristjan Kõrver, Marguste), la folia teemast bluusi (Tõnu Kõrvits) ning lõpuks barokist popi ja ägedalt toimiva tantsumuusika maailma. Rein Rannapi „Concerto grande“ klavessiinile ja keelpillidele (2015) veenis mind kõige rohkem. Kontserdi eel ja esimeste teoste vahel kõlas esiettekandes Mirjam Tally „The voyager“ (2016) elektroonikale, tutvustades Rootsi saarte looduse kõlamaastikke, kuid barokkpillide pideva järelhäälestamise tõttu nihkus kontseptsioon kahjuks paigast. Samuti põhjustas hiljuti lahkunud Anti Margustele austusavaldusena planeeritud esiettekande ajal kahel korral kostnud alarm tugeva mõistmis- ja keskendumisnihke.

Festivali lõppkontsert „Vitraažid. Unejõgi“ jättis mulle suhteliselt vastuolulise mulje. Lillede ja tööstusmasinate piduliku atmosfääriga rohelisse valgusesse mähkunud keskkonda olid valitud tugevad teosed (Pärt, Tulve, Mahler, Lill) ja Eesti Filharmoonia Kammerkoor esines professionaalselt, kuid akustika ei toetanud alati koori taotlusi ning Clytus Gottwaldi omanäolisi Mahleri seadeid oli keeruline kuulata. Helena Tulve teoses „Lost“ (eesti k „eksinud“ või „kadunud“, 2014, tervikteose esiettekanne) kajastus aga eri ajastute ja sisuliste teemade näol nihke idee kõige sobivamalt.

Gerhard Lock on muusikateadlane ja helilooja, TLÜ BFMi muusikateaduse lektor

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar