Improvisatsiooni vabadusest

Kaur Garšnek

Improvisatsioon kuulub lahutamatult nii lääne kui ida muusikalukku. Isegi läbikomponeeritud muusika nooditäpset interpretatsiooni võib käsitada improvisatsioonina ehk hetkes langetatud otsuste vahetu teostamisena. On juba kokkuleppe küsimus, kuivõrd need valikud puudutavad vormi või sisu. Just see improvisatsiooni iseloomustav siin-ja-praegu annab muusikale elu ning on kahtlemata üks põhjusi, miks muusika võib meile tunduda „vabastav”. Üks silmapaistvalt vaba traditsioon on teadupärast jazzmuusika ning veel eriliselt vaba peaks olema (1960ndatel sündinud) free jazz. Kuid vaba millest ja vaba milleks?

Kui räägime esimesest ehk negatiivsest vabadusest, siis selgub, et isegi free jazz pole täielikult prii. Peale vastavate instrumentide lisavad jazzitaustaga muusikud võrrandisse ka omaenda muusikalised eelistused ja tõekspidamised, tehnilised võtted ja fraseerimise eripära, mille tõttu lõpptulemus hakkab tihtilugu lausa äratuntavalt svingima. Vahest võiks täieliku vabaduseni jõuda vabaimprovisatsioon, mida kitarrist Derek Bailey on määratlenud kui kõikidest idioomidest (ehk kommunikatiivsetest püsiühenditest) vabastatud improvisatsiooni? Aga kuidas seda määratlust mõista? Juba definitsiooni järgi ei saa ju olla mängu ilma mingite reegliteta.

Selleks et vabaimpro mõiste päris kokku ei kukuks, tuleb esmalt tunnistada, et igasugune muusikaloome algab vaikuse või müra piiramisest ning võib absoluutse vabaduse järjekindlal tagaajamisel ühte neist vastanditest (tagasi) suubuda. Iga määratlev ja sisu loov otsus on omakorda tingitud tehnikast (või selle puudumisest ehk tegelikult lihtsalt piiratumast tehnikast), kultuurilisest pagasist jne. Muusikaline vabaimpro pole selles mõttes sugugi erand, kuid käsitleb neid piiranguid asendatavate töövahenditena, loomata ühegagi püsisuhet.

Teatud mõttes juhib selline käsitlus (mille kasuks on argumenteerinud nt kitarrist Christian Munthe) vabaimpro määratlemiseni eklektikana. Jah, kuid see oleks selline eklektika, milles „stiilimääratlused” pole enam üld­nimetused, vaid on muutunud pärisnimedeks. Vabaimpros toimub seega omamoodi brikolaaž (vt Sirp 6. IX 2012) ja pidev kombineerimine mikro­tasandil: kristalliseerunud teoreetiliste mõistete asemel toimivad stiimuli-reaktsiooni tüüpi horisontaalsed tajuotsustused, leiab aset vahetu suhtlus oma tajusfääri, ihulise presentsuse ja kaasmuusikute olemasoluga.

Kuidas see kõik muusikas kõlab? Stereotüüpse arusaama järgi nagu dissonantne kriiskamine või soigumine, kummaline kakofoonia või lihtsalt müra. Kuid tegelikult võib olla hoopis vastupidi. Näiteks on kitarrist Pat Metheny kirjeldanud, kuidas ta genereeris püüdlikult hõljuvas seisundis improviseerides muusikalist materjali, kuid seda fikseerima asudes leidis end silmitsi do-mažoor kolmkõlaga. Teisest küljest nägid serialistid-dodekafoonikud kurja vaeva, et komponeerida muusikat, kus iga noot oleks vaba „tonaalsuse ülemvõimust”. Sestap väidab ka Bailey, et vabaimpro pole muusikaliik (produkt), vaid muusika loomise meetod (protsess), kus käiakse piirangutega vabalt ringi.

Aga kuidas siis kergeks saada, nii et väga raske poleks? Üks järeleproovitud vahend on automatismide esilekutsumine. Kui kiigata hetkeks teiste kunstiliikide poole, siis näiteks Jackson Pollock on kirjeldanud oma vahetut, poolteadlikku kontakti lõuendiga, mille jooksul ta laseb elada maalil „oma elu”. Ent kuidas hoiduda fikseeritud otsustest pillimängu puhul, mis põhineb erinevalt värvi intuitiivsest pritsimisest spetsiifilisel, sissetambitud, teooriast koormatud motoorikal? Olgu siin kiirelt nimetatud vaid üks huvitav võimalus: Derek Bailey katsub vahetult enne oma kontserte viibida uneseisundis, et tema alateadvuse uksed jääksid lavalemineku ajaks veidi irvakile.

Küsimus positiivse vabaduse kohta jääb siin samuti ammendava vastuseta, kuid mõne mõtte võib siiski õhku visata. Vaba milleks? Pakun, et näiteks poliitiliseks seisukohavõtuks, teatud ajupiirkondade puhkamiseks, teiste piirkondade stimuleerimiseks, oma mõttepiirangute lõdvendamiseks või siis lihtsalt olemasolu kogemiseks.