Impromuusika vabades vetes

Joosep Sang

Festivali “IMPROVIZZ 2006” avakontsert: HENRI BOK (Holland, bassklarnet), MEELIS VIND (bassklarnet), ANTO PETT (klaver), URSULA SAAL (saksofon), ANNE-LIIS POLL (vokaal) jt Kanuti gildi saalis 4. V.  

4. – 7. V toimus Tallinnas, Tartus ja Viljandis minifestival “Improvizz 2006”, isepäiste improvisaatorite rahvusvaheline kokkutulemine ja koosmusitseerimine. Järgnevalt veidi muljeid festivali esimeselt kontserdilt, mis toimus läinud nädala neljapäeval Tallinnas. Esinesid hollandlane Henri Bok ja Meelis Vind bassklarnetil, prantslane François Rosse ja Anto Pett klaveril, bask Mixel Etxekopar erinevatel rahvalikel puhkpillidel, Anne-Liis Poll ja Priit Lehto häälel ning Ursula Saal saksofonil.

Improvisatsiooni kohtab rohkemal või vähemal määral igasuguses muusikas. Jazzis on see üks kõige olulisemaid ehituskive, milleta maja püsti ei püsi (või kui püsibki, pole sel majal ei nägu ega tegu), kuid improvisatsioonita ei saa hakkama ka rahvamuusika, rock ega barokk. Kui nendes muusikastiilides on improvisatsioon pigem tööriist, millega etteantud või kokkulepitud (ja kunstmuusikas ka vägagi rangelt fikseeritud) materjalile läheneda, siis “Improvizzi” esinejad võtavad ette tühja lehe ning hakkavad sellele maalima ilma vahendeid ja eesmärke määratlemata. Sellise vabaimprovisatsiooni kohta on kasutatud termineid nagu instant composing või non-idiomatic improvisation, “improvizzijad” oskavad neid kindlasti veel nimetada.

Vabaimprovisaatorid võivad ju heita kõrvale kõik konventsionaalse, kuid nende taust kumab nende mängust ja hoiakutest selgelt läbi. Kui free jazz’i improvisaatorite “kodu” on Ellington, Monk või Mingus, siis Kanuti gildi saalis esinenud “improvizzijaid” kuulates oli ilmne, et nad on läbi käinud akadeemilise kooli – seda reetsid mängutehnika ja kõlakultuur, aga ka dissonantse “nyydmuusika” sõnavara kasutamine.

Vaieldamatult oli iga esineja improvisatsioonioskus kõrgel tasemel ning oli tunda, et igaüks on oma kujutluse ja instrumendi võimalusi ning piire tundma õppinud ja neid piire selle protsessi käigus laiemalegi nihutanud. Üks põnevamaid sellistes avarates raamides improviseerijaid on lauljatar Anne-Liis Poll, kes mõjus eriti nauditavalt kahekõnes baski muusiku Mixel Etxekopariga; ka viimane tegi lisaks pillimängule häält ning imiteeris ahhetama panevalt tõetruult lindude laulu.

Teine ülimalt nauditav koostöö sündis bassklarneti, klaveri ja altsaksofoni trios, leidlikke kombinatsioone oli rohkemgi. Selliseid tipphetki tahaks iseloomustada sõnaga “sisukas”. Ent kuidas sellises muusikas sisu hinnata-mõõta?

Kontsert vältas üle tunni ning selle lõpuks oli selge, et igal osalisel on, vaatamata näilisele vabadusele materjalist, vormist, rollijaotustest, omad nipid, trikid ja stambid. Kõige muu muusika kõrval, mida iga päev kuuleb, oli vabaimprovisatsiooni esmalt väga värskendav kuulata, kuid kontserdi edenedes tekkis kahtlus: kui palju on kuulaja valmis määratlematut, kanaliseerimata informatsiooni vastu võtma?

Etteaste päris lõpus leiduski käsipuu, millest kinni haarata: Anne-Liis Poll võttis üles laulu “Kui mina alles noor veel olin”, mis teemakatketena teistegi osaliste kätte rändas.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming