Impromonoooper Kunstihoones

Malle Maltis

„ImproMonoOpera”: Anne-Liis Poll ja Anto Pett 23. I Tallinna Kunstihoones. Muusikaline elamus on nagu kingitus, mille saab iga kontserdikülastaja ja kannab seda endaga kaasas, kuni uus elamus eelmise varju jätab. Kui see kingitus on viletsavõitu, siis tuleb võib-olla kontserdilt koju jõudes  midagi kiiresti peale kuulata ja asi unustada. Kui see on aga tõeliselt hea, siis tekib tahtmine teatud ajaks muusika kuulamisest hoiduda, selle asemel mälu- ja tundesopist hiljuti kuuldu uuesti välja otsida, kogetut meenutada ja mõnda aega selle paistel elada.

Usun, et nii mõnegi 23. jaanuari õhtul Tallinna Kunstihoones viibinud inimese kodus valitses nädalavahetusel vaikus, sest laupäeval võis selle väikses, pilgeni täitunud saalis  osa saada ainukordsest mono-ooperist, mis valmis otse publiku silme all Anne-Liis Polli ja Anto Petti improvisatsioonina. Seda äsja sündinud muusikateost oleks vabalt võinud pidada ammu valmis komponeeritud ja küpseks esitatud lavateose ettekandeks. Improvisatsiooni esitus oli enesekindel ja, kui just mõned pöördelised üleminekupunktid välja arvata, seisis kahe jalaga kindlalt maapinnal. Esialgu paistis  tegemist olevat süngesisulise teosega, kus domineerisid jõulise väljenduslaadiga, kuid siiski mitte agressiivsed, ehtooperlikud Puccinit, Bizet’d ja Webernit meenutavad meloodiad ning suure sisendusjõuga, otsekui revolutsioonile üles kutsuvad retsitatiivid.

Mida aeg edasi, seda vaheldusrikkamaks ja vabamaks läks muusika väljendusvahendite poolest ja ilmnes ka Polli kehastatud rolli kahepalgelisus. Ooperlikud lõigud jäid  kõlama omaette „muusika muusikas” saarekestena, mida rohkesõnaliselt kommenteeristsiteeris vokaali teine, kaasaegset laulmistehnikat esindav külg sosinaid, kõnelaulu, rõhutatud hingamisi ning imestust väljendavaid intonatsioone kasutades. Vormi üheks struktureerimisvõtmeks kujunes väikeste löökpillide partii, mida esitas samuti Anne-Liis Poll. Teatud pillide korduv ilmumine tekitas äratundmisrõõmu  ja kutsus esile rahustava vormitunde.

Rütmikale jäi kogu suurvormis tähtis roll, seda nii toekas klaveripartiis kui ka sealt aeg-ajalt häälde üle kandudes, näiteks beatbox’i või linnulaulu meenutavate lõbusate imitatsioonidena. Anto Petti käe all näitas klaver niihästi traditsioonilist külge, aga ka erksat perkussiivset ja sonoristlikku poolt. Huvitav oli jälgida vääramatu kindlusega juhitud klaverifraaside arenemisi ja kulgemisi. Enamasti  liikusid need tänu sekventsilisusele etteaimatavas suunas, kuid üllatasid siis järsu pöörde ja peatumisega uuel harmoonial või rütmimustril, moodustades omapäraseid kõlavälju. Eredalt jäi meelde ooperi ootamatult tekkinud puhtinstrumentaalne kõrghetk, mil klaver väljus rütmilisest raamistikust ja kõlama jäid järelhüüdlikud aeglased motiivid kahe löökpilli ja klaveri ansamblis.

Kokkuvõtteks tahan öelda, et Anto Petti  ja Anne-Liis Polli meisterliku improvisatsiooni puhul on tegemist täiesti erakordse muusikaga, milleni üks helilooja oma noodilehtede taga istudes vaevalt et kunagi jõuab, või kui, siis ainult väga pikaajalise jõupingutuse tulemusena. Ja ka siis on kahtlane, kas teosele kunagi nii vahetu esitus osaks saab … Üks improvisatsioonilise muusika põhilistest väärtustest on selle peenmateriaalne kaduvik – see tekib ja kaob hetkedega.  Ainult kohalolija saab selle endale, endaga kaasa võtta ja soovi korral kogu eluks mälestuseks jätta.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming