Ilu pikkades lausetes

ANNELI REMME

Olga Voronova (viiul) ja Mati Mikalai (klaver) Kadrioru lossis 4. VII, kavas Beethoven, Stravinski ja Franck. Samal ajal lauluväljakul peetud rahvapeo finaaliga toimus sealsamas lähedal, Kadrioru lossis, kammerkontsert väikesele huviliste ringile. Viiuldaja Olga Voronova ja pianist Mati Mikalai on Eesti Muusikaakadeemia doktorandid, mõlemal on muljet avaldav õppejõudude nimekiri nii Eestist kui ka kaugemalt ning päris uhke konkursivõitude loetelu. Duos on Voronova ja Mikalai mänginud juba pikemat aega ja hästi sisse töötatud ansamblitunnetus oligi üks kontserdi suurimaid väärtusi. Ka saalitunnetus oli paigas. Kadrioru lossis on ju tulnud kuulata klaverimängu, mis hakkab selle ruumi akustikas ebamugavalt kõmisema ja huugama. Aga mitte seekord.

Kavva oli valitud Beethoveni Sonaat viiulile ja klaverile a-moll (1800/1801), Stravinski balleti ?Pulcinella? muusika põhjal loodud ?Itaalia süit? (1933) ning Francki Sonaat viiulile ja klaverile A-duur (1886). Kontserdist jäi mulje, nagu oleksid Voronova ja Mikalai kõige rohkem energiat pühendanud tööle Beethoveniga, aga võib-olla mõjutas seda muljet lihtsalt asjaolu, et kõnealune sonaat oli kontserdi mõttetihedaim teos, vähemalt minu arvates. Selle esitus oli tõepoolest lahtimõtestamine või taasloomine, mida sõna ?interpretatsioon? ju tähendabki. Ainuke lugu kontserdil, millest ei kostnud sisutult või mõttetühjalt mängitud heli. Esimesest taktist alates näis ka, et Voronova ja Mikalai on leidnud hea tee, kuidas esitada Beethoveni kirge ja dramaatikat maitsekalt emotsionaalselt. Ilus ja huvitav oli kuulata viiuli ja klaveri dialoogi sonaadi ?ohkemotiividega? teises osas, samuti emotsionaalse ?vedru? viimase võimaluseni pinguletõmbamist ning lahtilaskmist teose finaalis. Kuigi, sellest alates hakkas (viiuli) ettekandesse aeg-ajalt sisse astuma ka kutsumata külalisi ebatäpsete helikõrguste näol.

Beethoveni teoses (nagu veidi hiljem Francki puhul) jäi kõrva, et Voronovale meeldib pikka mõtet ?kanda?. Pikad voolavad muusikalaused said temalt kõige ilusama sisu. Tundelise, aga mitte üle ääre loksuvalt lausromantilise.

Francki sonaadis on mitu klaveri soololõiku, mille juhuslikul kuulamisel ja teost tundmata võiks arvata, et tegemist on klaverisonaadiga. Mulle meeldis hapruse, sumeduse, sillerdamise ja delikaatsuse kooslus, mis Mikalai mängus kõlas.

Kõige vähem ilmet oli sel kontserdil Stravinski ?Itaalia süidi? esituses. Mitmes osas väga kõrgelennulist virtuoossust nõudev teos kõlas kohati lihtsalt enesele seatud mängutehnilise ülesande sooritusena. Seda raskesti seletatavat, küll aga tajutavat sisu oli süiti suudetud panna üsna vähe, ent tühjavõitu üldmulje põhjustest kirjutaksin osa helilooja arvele. Iseenesest oli põnev jälgida kolmanda osa Tarantella meeletut kihutamist, milles ansambel ei kaotanud siiski juhitavust ja peatus üpris elegantselt ?soovitud kohas?. Siiski ? huvitavaks mängimist kuulis selles loos vähe.

Lossikontserdi üldmuljes jäi valitsema meeldiv kogemus kahe noore interpreedi muusikalisest mõttekaaslusest, pikad ilusad mõttearendused Olga Voronova viiulilt ning Mati Mikalai klaverikunsti peened jooned.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming