Igihaljas Palm

Tiiu Levald

 

 

“Mati Palm 40 aastat laval”: MATI PALM (bass-bariton) ja RALF TAAL (klaver) Estonia kontserdisaalis 5. IV.

 

Eesti lauljate maastikul on olnud üks fenomenaalne igihaljuse nähtus Tiit Kuusiku näol, kelle nooruslik ja särav bariton hämmastas kuulajaid ka siis, kui tal oli vanust ligi 80 ning laval liikumisega raskusi. Mati Palmi soolokontsert “40 aastat laval” Estonias andis võimaluse saada kinnitust tõsiasjale, kuivõrd suur alustugi kõlakultuurile on täiuslikkuseni välja arendatud hingamistehnika. Nii pikki hingamisfraase (näiteks Bellini laulus “Vaga luna”) ei ole ma isiklikult vist kuulnud Georg Otsa lauldud Rubinsteini “Deemoni” aariast “Avaruste ookeanil” saadik! Sellest johtuvalt ka absoluutne kõrguste valdamine.

Imponeeriv professionaalsus mitmes mõttes, mis algab lugupidamisest nooditeksti vastu ja lõpeb esinemiskultuuriga laval. Kava oli koostatud põhimõttel, mille ta ise sõnastas oma 2002. aasta CD bukletis järgmiselt: “Ooper on mu südametunnistus, oratoorium mu armastus, kammerlaul mu hobi.” Kuna tegu oli antud juhul päevase tunniajalise kontserdiga, siis oli välja jäänud “armastusega” seotu. Millest on kahju, sest just see žanr on talle olnud üks sobilikumaid. Saalitäiele pensionieas publikule oli kindlasti nauding üle hulga aja kuulata meie kammerlaulu kullafondi kuuluvaid Artur Kapi, Mart Saare ja Eduard Oja suurepäraseid laule.

Kuna Mati Palm on neid laulnud aastaid, siis on hädaoht, et esitatavasse võib tulla teatud rutiinne suhe. Kuid vastupidi – A. Kapi “Metsateel” lausa üllatas selge ja mõtestatud luuleteksti mõjukusega, mis voolas meieni noore ja baritonaalse kõlaga. Hädaohtlikuks muutub Palmi puhul tema kunstnikunatuurile ülisobiv heroilisus, siis valdab teda ilmselt “suure hääle vaimustus” ja sõna kaotab oma selguse (“Puhtad pihud” Lydia Koidula luulele).

Peab tunnistama, et ta on oma esimeselt õpetajalt Jenny Siimonilt pärinud kõige olulisema: iga muusikaline fraas on viimistletud kõlaliselt viimse nüansini. Sisuliselt on ta sama karge ja võib-olla ka veidi reserveeritud, ei lasku “tundlemisse”. Näiteks E. Oja lauludes esitas ta heas partnerluses pianist Ralf Taaliga kõik dünaamilised autoripoolsed soovid, kuid temasuguse professionaali puhul oleks soovinud ka värvide julgemat kasutamist. Anna Haava värss on küll karge ja põhjamaine, kuid seal on palju peidetud soojust ja igatsust, mis Ojal kirglikult ja inimhinge tunnetatult kirjas (“Me olime nagu lapsed” ja “Põhjamaa lapsed”). Aga eks on interpreedi valik, kas talle on omasem Platoni või Aristotelese aspekt, meie asi on, kas me seda aktsepteerime või ei.

Ralf Taal on tundlik muusik ja delikaatne oma partnerluses, mis väga imponeeriv kammermuusikas. Ooperi valdkonnas võiks vahest olla julgema kõlaga ja taotleda suuremat orkestraalsust. Iseküsimus muidugi, kuivõrd otstarbekas on üldse laulda sellises kontekstis ooperiaariaid.

Vincento Bellini muusika on valdkond, kus meie meeshäälte hulgas Mati Palmile hetkel rivaali vist pole. Vokaliseerimise aspektist tema bel canto põhimõtete täideviimine – kantileen ja veel kord kantileen – on lummav. Küll aga ootaks veidi kirglikumat ja värvikamat ettekannet Tosti laulude puhul. Oli ju Tosti teatavasti Verdi kaasaegne ja tema poolt ka parimaks lauluõpetajaks tunnistatud. Tostil olevat olnud väga ilus tenorihääl ning verdiliku temperamendiga laulmismaneer, tema laulud on kirjutatud äärmiselt hea vokaalitundmisega. Eks see ole ka põhjuseks, miks need laulud on olnud nii populaarsed kõikide maailmakuulsate tenorite ja baritonide seas.

Kuulates kava lõpunumbritena kõlanud Filipi aariat Verdi ooperist “Don Carlos” ning Attila retsitatiivi ja aariat ooperist “Attila”, tõusis meeltesse üks kauge hetk Estonia teatrisaalis. Nimelt “Attila” esietendus, kus laval olid Hendrik Krumm, Ženni Anvelt, Tiit Kuusik, Mati Palm ja dirigendipuldis Neeme Järvi. Ma ei liialda, kui võrdlen selle etenduse kvaliteeti Moskva Suures teatris 80ndate algaastail kuuldud Milano La Scala Bellini “Norma” etendusega, kus peaosas täies õitseeas Montserrat Caballet. Tulvil Estonia teatrisaal oli tollal täidetud uskumatuna näivast energiast, mis võttis enda hõlma kuulaja, kes viidi etenduse lõpuks lausa ekstaasi ning aplaus ei tahtnud vaibuda mitukümmend minutit.

Mati Palm on väljakuulutatud aastatest hoolimata hämmastavas vormis ja tahaks loota, et tema ainulaadset annet osatakse ka meie ooperimajas hinnata. Selle hääleliigi valdajal on kümme kuldset lauluaastat veel kindlasti ees.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming