Igaühe oma ?Constance?

Kaur Gar?nek

CD Galaktlan, ?Constance?. Kohvirecords, 2005. Kui proovida kõrvutada Galaktlani tänavust kauamängivat eelmisega, 2002. aastal ilmunud ?Sinise platooga?, siis esmapilgul tundub tegemist olevat kahe niivõrd erineva oopusega, et nende paigutamine ühele mõõdupuule näib üpriski vägivaldse ettevõtmisena (millest antud juhul päriselt siiski ei pääse). ?Constance? on nimelt Taavi Laatsiti kolme viimase aasta heliloomingu kompilatsioon, mõjudes kirevuses pigem isikliku päevikuna kui avaldamiseks kujundatud albumina, samas kui ?Sinine platoo? oli nii kõlapildi kui ka ülesehituse poolest üleni ja üdini kunstiline tervik.

See aga ei tähenda, et Galaktlan oleks läinud kergema vastupanu teed ning avaldanud mingi visandi. Suisa vastupidi. Autori enda sõnul on tegemist hoopis viimistletuma tööga kui ?Sinine platoo? ning seda on ka kuulda: iga pala asetub paika omaette läbikomponeeritud üksusena, avades kuulajaile ühe isenäolise mikromaailma teise järel. Tegelikult paistavad mõned lood isegi ülevalminud, n-ö ülenokitsetud. Kokku on neid monaade aga kümme, ning erinevustest hoolimata kuuluvad nad ikkagi äratuntavalt ühte ja samasse tuttavlikult helgesse Galaktikasse, mis nüüd ilmutab end meile nii eest, tagant kui ka külje pealt.

?Eest? ehk ootustekohaselt (ruumilises mõttes küll tagant) leiame Galaktlani meisterlikult disainitud kõlamaastikud, moodustuvana eenduva phaser?i ja flanger?i sahina saatel ulmavatest pastelltoonidest. Sedaviisi esile toodud ruum kipub küll kohati värvide määrdudes iseenda alla mattuma, eriti nendes kohtades, kus autor helimassiive ja soolohääli agaralt üle detune?ib, kuid see juhtub vaid paaris loos. Uuenduslike elementidena Galaktlani maastikuarhitektuuris tunduvad vokaalisämplingud ja kumulatiivsesse feedback?i lastud delay?d.

?Tagant ja külje pealt? aga (ehk teatud määral vastu ootusi) võib näha mõningat distantseerumist modernselt sünteetilisest ?elektroonilisusest?. Näiteks mõjuvad ?Sinise platoo? taustal üpris üllatuslikult nood akustilistest trummisämplingutest ehitatud taustad avalugudes ?Axister? ja (eriti) ?Kindralmidi?, nagu ka ehtsal komplektil sisse mängitud rütmipõhi Forgotten Sunrise?i pala ?Ple:se Disco-Nnect Me? psühhedeelses remiksis. Viimase puhul võiks mõnel tekkida lausa rumal küsimus, et on?s see veel ?elektrooniline muusika?. Ülejäänud lugude biit on küll tavapäraselt tehnitsistlik, kuid retro- või, kui soovite ? postmodernismi hõngu lisavad veel kit?, sünteetiline trompetisoolo tolles nihestatud mikromaailmas nimega ?Crystal?, orelihelid ja pehmed kitarripartiid siin-seal ning muidugi svengrünberglikud süntesaatorihuilged.

Eeskätt on Sven Grünbergi mõjutusi aimata ekstaatilises ?Kindralmidis?, mis vägisi meenutab ?Balli? ?Hukkunud Alpinisti hotellist?, stseenist, kus tulnukad, robotid ja inimesed üheskoos tantsu vihuvad. Ent ka pidulik-lüürilises ?Sünnipäevas? kumab läbi Grünbergi pärand. Viimasega kangastub mulle paratamatult too liigutav lõpustseen multifilmist ?Naksitrallid?: Kingpool ja Sammalhabe kükitavad peolaua all ning lohutavad töinavat Muhvi, kes ahastab, et tal polevat mitte ühtegi sõpra. ?Aga kes siis meie oleme?? venitab Sammalhabe poolehoiuga, mispeale Muhvi pisaratest täitunud silmad heldivad?

Ent veelgi liigutavamaks lähevad asjad viimase, ?Zolushka?-nimelise loo ajal, mis soodsate tingimuste olemasolul võiks ehk kuulaja endagi heldimuspisarad esile kutsuda (eeldades muidugi, et tegemist on vastava põlvkonna esindajaga). Galaktlan on nimelt teinud nõukogude ajal ETVst jooksnud samanimelise multifilmi Tuhkatriinu-laulu töötluse, mis vähemalt mulle mõjus küll nostalgialaenguna. Kuna see on ka antud albumi viimane lugu, siis jäin pala lõppedes lausa ootama tuttavlikku epiloogi: ?Teksti lugesid Karl Kalkun, Ellu Puudist? mida kahjuks ei tulnud.

Kontrastina unelevale muinasjuturomantikale, mis ju Taavi Laatsiti loomingule ikka omane olnud, mõjuvad üllatavalt jahedalt ning dünaamiliselt futuristlikud ?Axister? ja ?Turbulents?. Neist viimane ilmneb peadpööritaval mõttekiirusel kulgeva ambient techno sööstuna (manipuleeritud) teadvuse süvakihtidesse, meenutades selliseid lugusid nagu Dopplereffekt ?Radiometer? ja Kulgurid ?Kosmos?. Esimene aga passiks soundtrack?iks rongisõidule läbi öiselt kihava metropoli.

Muuhulgas eristab ?Constance?i? enda eelkäijast ka hüpnootiliselt monotoonsete electro-bassikäikude suhteline paljus, mida võib peale kahe eelmainitud pala täheldada ka näiteks ?Foori? ja ?Laanetaguse? puhul. Ühe tunnetusliku taustsüsteemina viimase mõistmise jaoks pakub Taavi Laatsit ise välja Kreutzwaldi muinasjutu ?Kullaketrajad? ning tõepoolest ? mingi eesti etnonukrus tolles tasa ja targu kulgevas palas peitub. ?Laanetaguse? näol on muide tegemist üllitisega, mis algselt oli ellu kutsutud Galaktlani ja Pastaca (ehk Ramo Tederi) jam-sessiooni tulemusena. Pärast Laatsiti arvuti kokkujooksmist püüdis kumbki selle oma äranägemise järgi rekonstrueerida ning mõnid kuu tagasi ilmunud singlilt ?Laanetaguse suvi? võibki leida ka Pastaca variandi, pluss Barbarizi remiksi Galaktlani versioonist.

Muinasjuttudest veel niipalju, et albumi nimetus on tuletatud ühe Alexandre Dumas? teada-tuntud karakteri, kaunitar Constance Bonacieux? nimest, kusjuures Laatsiti sõnul on talle mõju avaldanud pigem too vana hea mällusööbinud vene film D?Artagnanist ja kolmest musketärist kui romaan ise. Teatud mõttes kõlab ka see album just nagu emotsioonide tulva saatel esile kerkiv mälestus ajast, mil taevas oli sinisem ja rohi rohelisem. Õnneks on see aeg siiski alati praegu ja igaühel on võimalik leida just nüüd oma ?Constance?.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming