Ideid, ideid ja veelkord ideid

„MustonenFesti“ ajal tähistas Eesti Kontsert (EK) oma 75. aastapäeva. Palusin sel puhul meie suurima kontserdiorganisatsiooni direktoril Jüri Leitenil pisut tulevikku vaadata.

Jüri Leiten

Jüri Leiten

Peeter Langovits

Siinsamas kõrval kirjutab EK loomenõukogu esimees Toomas Velmet, et Eesti Kontsert oli, on ja jääb. Millel see optimism rajaneb?

Jüri Leiten: Veebruaris saab kaks aastat, kui meid juhib SA nõukogu. Olen ka varem öelnud, et selle muudatusega on kaasnenud nii-ja-naa tunded. Ühel poolt tulid sellega uuem kord ja aruandlused, mis on natuke pigistanud. Aga see kontroll ülalt on hästi palju organiseerinud ja kokkuvõttes on EK majanduslik olukord tunduvalt paranenud. Samal ajal oleme kontsertide arvu tasapisi suurendanud ja teinud ka mõne väga suure projekti, nagu eelmisel aastal „Aadama passioon“, kus tuli päris julgelt riskida. SA nõukogule on praegu tõepoolest esitatud konkreetne tegevusplaan 2019. aastani: me ei mõtle küll kahaneva suunas, aga ei sea endale eesmärgiks suuremat kontsertide arvu, vaid saalide täituvust.

Loomingulisi valikuid oleme ikka teinud ise oma produtsentide ja toimetajatega. Teise institutsioonina jälgib meid ülaltpoolt loomenõukogu, kes koosneb väga imposantsetest persoonidest. Mul on hea meel, et loomenõukogu koosolekud on olnud asjalikud, just tulevikuks nõu andvad. EK repertuaarivalikus me kardinaalseid muudatusi ei kavanda, küll tegeleme sellega, et saalis oleks rohkem inimesi.

Ilmselt puudutab see eeskätt kammerkontserte. Sadakond kuulajat jätab Estonia kontserdisaalis tõesti hõreda mulje, aga näiteks raekoda oleks täis. Pigem kammersaali teema?

EK kava on hästi kirev ja mitmekülgne. Kui räägime kammerkontsertidest, siis siin on olnud diskussioone. Teame, et meie kammermuusikud ei taha väga minna raekotta või Kadriorgu. Ma ei oska öelda, kuidas nüüd suhtutakse Mustpeade majja, kus on uus hea klaver – klaver ongi olnud see põhjus, miks esineda on tahetud Estonia kontserdisaalis. Kui teeme siin kammerkontserdi, kuhu koguneb 40 inimest, siis ei hinda ma seda väga halvaks tulemuseks: lõppkokkuvõttes tullakse kontserdile ikka kava ja artisti peale, ega meediatrikkidega siia kuigi palju inimesi ei meelita.

Meie ülesanne on pakkuda eesti interpreetidele võimalikult palju esinemisvõimalusi ja mitte ainult siin kontserdisaalis, vaid üle kogu Eesti. Mulle väga imponeerib see töö, mida oleme viimased neli aastat teinud „Muusika maale“ raames – 120–130 punkti üle Eesti on kontsertidest puudutatud olnud. Kui vaatan statistilisi tabeleid, et nt Abja muusikakoolis oli 36 inimest, siis miks peaksin selle üle kurvastama, kui 36 inimest tuli muusikakooli kuulama meie pianisti? Siiski on meil seda mahtu, mida paremaks teha. Sellega ei taha ma öelda, et meie kontserdid oleksid kuidagi halvad.

Viie aasta taguses intervjuus möönsite, et EK töö ei ole eesti interpreedile tööd anda, manitsesite neid loidust ületama, end töö ja tasemega maksma panema. Kas olukord on paranenud?

Olen alati valmis oma mõtteid põhjendama ja ka muutma, tol korral tundus mulle tõesti, et eesti interpreet on end killustanud. Kui selle põhjuseks on rahalised vahendid, siis ise kunagi pilli mänginuna saan sellest täiesti aru. Aga paljus jään enda juurde: kui räägime kontsertide planeerimisest või kuidas eesti interpreet toob siia oma kava, kui kiiresti ta reageerib … Mõnda aega katsetasime varianti, et ei anna kava esitamiseks kindlat kuupäeva. See tundus kuidagi ahistav. Ütlesime, et pakkuge kogu aeg oma kavu ja meie järjest vaatame, aga see ei ole asja elavdanud. Nüüd kavandame jälle üht konkreetset kuupäeva lootuses, et see interpreete natuke organiseerib. 1. juuniks peaks interpreet esitama kõik oma kavad kalendriaastal 2017 – siis on ka meil võimalus talle rohkem tööd pakkuda. Aga kutsun endiselt eesti interpreeti üles olema loomingulisem, pikema ettemõtlemisega ja julgem. Olen täheldanud, et meedialt natuke staariannust saanud klassikatähed on ise aktiivsed, nende kontserdid tunduvad atraktiivsemad ja ka väga publikurohked. Hea asi on see, kui koos klassikatähega esineb neli-viis „mittetähte“, siis saavad nemadki sellest protsessist paremini osa.

Viis aastat tagasi oli ka EK-l plaan interpreeti toetada: siis oli jutuks resideeriv interpreet ja ansambel. Neid pole tulnud …

Millele me saame uhked olla, on residenthelilooja. Aga resideeriv ansambel, jah, tõsi: püüdsime valida kõige paremad ja säravamad interpreedid ja alustada trioga Zahharenkova, Bezrodny ja Varema – paraku on need muusikud maailma eri otstes laiali ja logistika ei klappinud. Ega me ole oma mõtet maha matnud. Me ei ole pannud küll silti külge, aga kui vaatame klassikatäht Johan Randveret, siis tema on saanud väga palju kontserte. Või näiteks ansambel Brassicali täielik edu – eelmisel aastal 80 kontserti! Nii et vaikimisi on meil tekkinud kooslusi, kellega palju rohkem koos töötame. Oleme kavavalikut ka laiendanud, nii et pigem resideerib EK juures praegu jazzorkester, kes saab kaks-kolm tuuri aastas eri solistidega. Pikemalt on vesteldud ka Vox Clamantise teemal, et sellel ansamblil oleks EKs oma väiksem alaprogramm, mis lähihooaegadel loodetavasti teostub. Siiski arvan, et põhjus, miks meil ei ole veel residentinterpreeti, on sama – me ei ole teda veel leidnud.

Brassical on tore, kuid siiski meelelahutusliku suunitlusega ansambel ega vaja ehk nii palju tuge kui mõni otsingulisem või elitaarsem kooslus.

Teine suurem algatus, mis ehk nii kiiresti edasi ei liigu, nagu loodetud, on „EK:Labor“, et avada uks uutele loomingulistele kooslustele. Usun, et see on päris hea mõte, aga ega neid gruppe siia väga palju tule … Neil kolmel, kellega mullu tegelesime, on nüüd oma välismaine mentor, kes aitab luua võimalusi rahvusvaheliseks tegevuseks. See on ka meie töö üks osa, et astuda samme väljapoole, nii ida kui lääne suunal.

Laienemiseks oli „Aadama passioon“ tõesti suur ja julge samm. Kuidas selle kasutegurit hindate?

„Aadama passioon“ oli eelkõige suur sisuline eksperiment hulga tundmatute muutujatega, nii et pidime kõvasti vaeva nägema. Aga pean ütlema, et need Eesti spetsialistid, kes olid selle projektiga seotud, ka valgus-, heli- ja lavamehed, näitlejad, grimeerijad, said täiesti erakordse töökogemuse. Minu meelest oli hästi võimas ka kultuurialane koostöö – osal Ameerika ja teistel Euroopa mõtlemine. Kuigi see on eksklusiivne projekt ja maailmas ei ole väga palju piirkondi, kus raha lahedalt palju, paistab passiooni perspektiiv lähiaastatel päris hea, läbirääkimised käivad kümmekonna festivaliga.

Äsjase peo kõnedes jäi kõlama mõte, et maailm on väike, EK suur … Kui kaugele geograafilisi sihte seate?

See mõte on just töökogemustest ja Aasiaga suhtlemisest välja kujunenud. Kui arutasime oma inimestega eesti muusika ekspordivõimet, siis leidsime, et kiire tulemuseni viiksid otsekontaktid festivalide ja korraldajatega. Seda suunda on toetanud ka meie koostöö Jiatong Wu’ga. Tema Wu Promotion on üks Hiina suuremaid agentuure, kes on teinud klassikalisest muusikast endale suhteliselt kasumliku bisnise. Tal on selge ettekujutus, mida ta tahab kuulata ja keda laval näha. Wu ütlebki, et ei mingeid agentuure – lendan kohale, kohtun Gergijevi või ükskõik kellega Euroopas ja nii sünnivad kokkulepped. Ta oskab ära kasutada võimalusterohket Hiina turgu ja leida ka hiina muusikutele Euroopa ja maailma turgu.

Mindki hakkas väsitama see vahepealne tendents, et käime mingis riigis, kus saatkond korraldab kokkusaamise, agentuurid tulevad kohale, laseme oma muusikutel mängida, sööme küpsist, joome kohvi ja läheme laiali … ning suurt midagi ei järgne. Wu julgem tegevusviis on ka meid tiivustanud. „Aadama passiooni“ käidi tõepoolest Tallinnas vaatamas üle maailma, esindatud oli Põhja- ja Lõuna-Ameerika, Euroopa, Aasia ja nüüd olemegi minemas läbirääkimistele Hongkongi festivalil. Kui selgub, et „Aadama passioon“ on liiga kallis või keeruline, siis on meil alati tagataskust võtta kõik see eesti muusika paremik. Usun, et niimoodi sammhaaval (nagu praegu on Rein Rannapit ootamas seitse-kaheksa kontserti Hiinas) peame viima Eesti artistid kohale ja näitama otse, mis meil on pakkuda. Arvan, et teatavat edu me ka saavutame.

Võin vist korrata EK eelmise tähtpäeva ajal öeldut, kui kinnitasite, et „peame kontserdielu korraldades hoidma aknad ja uksed lahti. On vaja ideid, ideid ja veel kord ideid“.

See kehtib kogu aeg, muud võimalust ei ole. EK on küll mahult suur, ent sisemiselt nõtke organisatsioon, kes võib sõna sekka öelda nii mõneski žanris. Muusikakunsti tulemusi on ju raske mõõta, sest kriteeriume on palju. Eilne kontsert „Planeedid“ (vestlesime 6. II – T. M.) oli ka ju puhtalt eksperiment. Juhtus nii, et dirigent Aleksejev, kellega oleme pikka aega head sõbrad, rääkis samast kontserdist Peterburis ja küsis, kas see ei pakuks meile huvi. Ütlesin, et tegelikult ei paku, aga kuna käinud on pikk ja raske diskussioon selle üle, kas Nordea kontserdisaal on sümfooniaorkestrile kõlblik, siis leidsime, et selline projekt, kus saab näidata filmi, ja veel NASA filmi, sobib saali võimaluste ja kõla katsetamiseks hästi.

Eile nägin, et me oleme kõrvuti teise suure saaliga, kusjuures publik valdavalt ei kattu: julgen väita, et poolt neist inimestest ei ole ma Estonia kontserdisaalis näinud … Seega teeb inimene oma otsuse, lähtudes mingitest kriteeriumidest, mida meie veel täpselt ei teagi. Ilmselt on igal saalil oma kuvand ja arvan, et on päris palju inimesi, kes nagu kardavad Estonia kontserdisaali või sõnu „süvamuusika“ ja „sümfooniaorkester“. Meeldiv kogemus on, et ERSO kontserdile sai korraga välja müüa kahe Estonia saali jagu pileteid.

Huvitav oli ka akustiline külg, eriti praegu, kui vallandunud on Tallinna kontserdisaalide poleemika. Mõni aasta tagasi tõime siia Moskva Tšaikovski-nimelise orkestri, mida pidi juhatama Vladimir Fedossejev, ja panime kontserdi Nordeasse. Kuigi dirigent haigestus, oli saal täis ja kõik justkui õnnelikud. Aga meid sealne kõlapilt ei rahuldanud. Nüüd rääkisime enne kontserti Tanel Klesmentiga, kuidas akustikat parandada. Kohale toodi lisatehnikat (mikrofone ja muud varustust) ja kuigi meil ei olnud ressursse, et rentida saal kogu nädalaks ja asi korralikult üles ehitada, jäin eile rahule. Pilt on küll värvilt täiesti erinev ja selle kõlaga tuleb harjuda, kuid ma ei saa öelda, et ma poleks kuulnud mõnd pilli või et kõla olnuks kohutavalt kuiv. Küll ütles dirigent kontserdijärgsel õhtusöögil, et see pole mingi saal sümfooniaorkestrile … Võib-olla jääb võimalus kasutada Nordea saali suuremate projektide puhul, lisatehnikasse panustades ja oskusi rakendades, aga kindlasti ei sobi selline saal koduks sümfooniaorkestrile, kes peaks end laval akustiliselt ja kõlavärvide poolest hästi tundma. Aga proovitud sai, sest on ju teada, et ees on tõsisem arutelu Tallinna kontserdisaalide ümber. Alates sellest, et EMTA saal ootab ehitamist kuni uue ooperimaja perspektiivini.

Üks küsimus on see, millised saalid meil on või siis ei ole. Aga teine asi on, et korraldaja paneb oma esineja ikka saali, mida ise valdab – tuleb odavam, kui üürida sobivam saal. Olgu peale, et akustiliselt ei sobi, on ebamugav mängida ja kuulata. Ka Estonia kontserdisaali kammer­variant on pälvinud kriitikat.

Siin saalis kammerlava tehes on põhiline argument olnud ikkagi klaverid. Nüüd on ka Tallinna Filharmoonial Mustpeade majas väga hea klaver, mille üle mul on väga hea meel. Kui nad otsustaksid hakata tegema rohkem kammerkontserte oma kahes saalis, siis me küll ei hakka jõuga konkurentsi pakkuma. Ehkki Valge saali suur kõla on interpreetidele teistpidi probleem. Võib-olla oleme ka liiga valivad saali suhtes. Kui vaatan meie kammerkontserte, kus toome esineja Estonia kontserdilavalt alla põrandale, siis teatava valgusmängu toel, publik poolringis ümber esineja, peaks tekkima väga soe ja otsene kontakt.

Minu meelest on Jõhvi kontserdi­majas suurepärane kammersaal 200 inimesele väga hea tõusu ja kõlaga– sellist Tallinnas ei ole. Kõige suure lugupidamise juures on Estonia kontserdisaal ajale jalgu jäänud: siin on küll sümfoonia­orkestrile sobiv akustika, ent tänapäeva publikule ei paku enam rahuldust, kui ta ei näe orkestrit hästi – seega peaks saal olema tõusuga. Paraku see nii ei ole ja me jätkame oma tegevust väljakujunenud viisil, sest tundub peaaegu võimatu seletada valitsusele, et meil on veel ka head kammersaali vaja. Kui mõtleme, mis lähiajal peaks juhtuma, siis muusikaakadeemia peab saama oma saali. Seda on põhjendamatu vaidlustada, ERSO-l on vaja oma korralikku Symphony Halli ja siis uut ooperimaja … Võib-olla need kõik kunagi tulevad, aga väikese riigina me viie aasta perspektiivis kõike seda ei saa. Aivar Mäe on tulnud välja ideega, et Nordea kontserdisaali võiks ümber ehitada suuremaks sümfooniasaaliks, aga kes oskab öelda, mis see maksab ja kes seda hakkab ette võtma.

Noblessneri valukojas on ju suure­pärane akustika.

Jah, Noblessneri peale oleme palju mõelnud ja suhtleme selle omanikega väga tihedalt. Mitte üksnes „Aadama passiooni“ kogemus, vaid ka sealsed ERSO kontserdid Kaljustega olid ju vapustavalt head. Omanikud suudaksid viia kompleksi sellisesse seisukorda, et artistid saavad kuiva jalaga majja ja neil on korralikud riietusruumid. Saal võikski jääda, nagu on – minu meelest on see hästi äge ja ehitustegevusega ei tohikski seal liialdada. EK-l on julge plaan – ma ei anna sõna, et see sel aastal realiseerub – teha Noblessneris hooaja avakontsert, kui 27. septembril peaksid meile külla saabuma Londoni Kuninglikud Filharmoonikud. Just selle akustika ja erisuse pärast! Näeme perspektiivi, et Noblessner oma asukoha ja areneva infrastruktuuriga saaks olla polüfunktsionaalne kontserdisaal, kus on ruumi suurele sümfooniaorkestrile. Praegu on ka omanike, BLRT Grupi selge tahe jätta valukoda tegevusse kontserdisaalina ja meie omakorda valmis olema neile partneriks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar