Ideaalmaastik lammaste ja muusikaga

Heili Vaus-Tamm

Kontsert-kõnekoosolek Mart Saare majamuuseumi elushoidmiseks. Kolmapäeval, 3. XII avaneb Hüpassaarest, Mart Saare majamuuseumist vastandlik ja tavatu pilt. Veel vastandlikum on see, mis kostab sõnavõtjate suust. Lambad uitavad ümber maja, lillepõõsastel on piirded ees (mitte lammastel aedik), vanas majas on hubane ja soe, Mart Saare ümmargused prillid on laual, valge kattega voodi kohal seinal ootab ülikond. Tubades sagivad inimesed, keda siin tavaliselt ei näe: kohal on Eesti  Televisioon, fotograafid, ajakirjanikud, silma hakkavad Linnateatri näitlejad ning bariton Taavi Tampuu.

 

Viljandi muuseumi direktor Jaak Pihlak: „Mulle öeldakse, et teil ju ei käi siin keegi. 607 inimest käis sel aastal.” Tallinna Filharmoonia direktor Jüri Leiten: „Mart Saar on eesti muusikale nii palju andnud, et nüüd oleks meie kohus ja soov midagi vastu anda. See muuseum siin maailma ääre peal on nii ainulaadne …” 

Joogivett kaevust ei saa, puurkaevu paigaldamiseks on vaja 350 000 krooni, raha majapidaja läbi aasta ülalpidamiseks pole, Mart Saare majamuuseumi arengu perspektiivplaanid on Viljandi muuseumil tehtud ja läbi arutatud – mingeid päästvaid ideid pole kellelgi pähe tulnud. Seni, kuni pole kaevu, ei saa majas ükski külaline pikemalt peatuda ega selle ruume isegi mitte loominguliste kambritena kasutada. Puurkaevu paigaldamiseks on kõik instantsid  läbi käidud – lahenduseta. Mingi seonduva ja veidigi tulu toova äriga maja kasuks tegelda ei saa, sest seadus ei luba. Selline trööstitu ja väljapääsuta olukord avaneb, kui pärast kontsertosa hakkavad kõlama sõnavõtud.

Hubaselt salonglik kontsertosa oli aga üks näide sellest, mis siin võiks toimuda ja aasta ringi sellele kohale funktsiooni anda. Nimelt kutsusid Tallinna Linnateatri muusikajuht Riina Roose ja Tallinna Filharmoonia direktor  Jüri Leiten Hüpassaarde kokku inimesed, kes võiksid ja tahaksid muuseumi hääbumisest päästa. Just sellega, et mõtleksid välja, kuidas siia aktiivsemat elu ja pidevat tegevust tuua. Ja selle elu üks näidis toodi kaasa: näitlejad lugesid naljakaid ning uskumatuna kõlavaid mälestusi Mart Saarest, laulsid tema rahvalauluseadeid, Epp Eespäev luges Mats Traadi sonette, bariton Taavi Tampuu võimas hääl täitis maja romanssidega „Must lind” ning „Vaikus”, Viljandi muuseum kostitas kohvi ja suupistetega.

Kõigi ummikteede loetelu peale ütles aga Mart Saare sugulane Lagle Parek elu ja aegu näinud inimesena: kui ülevalt vaatad, tundub asi kohutavalt keeruline, kui altpoolt uurid, leiab teinekord igasuguseid teid ja lahendusi. Uskumatult positiivne joon, mis sõnavõttudest kõlama jäi, oli see, et ei oldudki tuldud valitsust ja ministeeriumi kiruma, kuidas selline  eesti professionaalse muusika häll ja ainulaadne koht jäetakse abita. Koguneti selleks, et ise riigile appi tulla. Lagle Parek rääkis õhukese riigi teooriast: kui mõned kohad jäävad nii õhukeseks, et augud kuluvad sisse, siis tulevad inimesed appi neid auke lappima. Ja tõi näite 1917. aasta esimesest näitlejate ja teatriinimeste kongressist, kuhu ei mindud ka küsima, vaid hoopis ise lahendusi leidma.

Viljandi kultuuriakadeemia rektor Anzori  Barkalaja leidis oma kõnes majale hulga rakendusi. Kõigepealt Pareki mõtte edasiarendus: loomeinimestele koht, kus vana pärandi pealt edasi minna ja ruume loomingulise stipendiumi paigana kasutada. Siis leida tuumik või vaimne liider, kes hakkaks asja vedama, luua MTÜ või muu riiklik organisatsioon, mis tagaks sihipärase majandamise. Viljandi aita on aidatud, nüüd peaks aitama Hüpassaaret: kontserdiorganisatsioonid ja Viljandi akadeemia  saavad korraldada tuluõhtuid, mille sissetulek läheks maja toetuseks. Arendada välja kultuuriturism: raba ise on eurooplasele nii haruldane nähtus, et kui liita kontsertosa (miks mitte koos kirjandusega) ja rabamatk, oleks see ainulaadne ja sisukas.

Tundub, et meeleolu must lagi hakkab veidi ülespoole kerkima. Ent ikkagi – kes seda kõike veaks ja välja mõtleks? Selge see, et inimene peab palka saama, peab olema kultuurihuvidega  ja mõistma selle paiga sisulist väärtust. Peab oskama ajada praktilisi asju ehituse, remondi, kaevu ja kas või lammastega, samuti suhelda erinevate instantsidega ja heal juhul kirjutama europrojekte. Madis Jürgen Eesti Ekspressist tõi näiteks, kuidas Tammsaare mail asjad liiguvad ja suured projektid ning teatrietendused teoks saavad, aluseks samasugune loojaisiksuse majamuuseum.

Ja siis ainus võimukandja – Suure-Jaani vallavanem  Maie Käba. Tema kõnest selgus, et vallal on kaevuraha isegi üle. Jaak Pihlak teab aga, et muuseum seda kasutada ei saa, kuna viimane on riigi, mitte valla alluvuses. Jälle tee püsti! Aga tema kõne kokkuvõttes jääb kõlama oluline mõte, et niikuinii ükskord muuseum vallale tuleb, parem siis juba hakata selle eest aegsasti hoolitsema. Ja teine, et kui kohe kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab!

Jüri Leiten tahab aga RMK (riikliku metsamajandi)  abiga taastada laululava, ehitada küünilaadse suurema esinemisruumi, kus saaks ka väikesed koorid laulda (on ju koorilaulud Saare loomingu oluline osa, tema laulud on kõlanud igal laulupeol), hakata kooride angažeerimiseks tegema koostööd Kammerkooride Liiduga ning teha juba sel talvel paar muusika-kirjandusõhtut Tallinna Filharmoonia ja Linnateatri jõududega. Sest vald on nõus toetama, „kui te toote siia elu”. 

Kas see kõik saab teoks? Kas leidub inimene, kes näeks Eesti kutselise muusika hälli hoidmises oma missiooni? Seni aga on Hüpassaares üha vaiksem ja vaiksem …

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming