Ida-Virumaagi väikekodanlikustub

„Mägede hääle“ trump teiste omasuguste ees on tema asukoht: pealinn kannatab ehedate tööstusjärgsete maastike puudumise käes.

MART NIINESTE

Festival „Mägede hääl“ 6. – 8. VII Kohtla-Nõmmel Eesti kaevandusmuuseumis.

Ma elan Kohtla-Nõmmel. Tänu koolivaheaegadele ning nädalavahetustele vanaema-vanaisa juures on see mu teine ja Tallinnast täiesti teistsugune kodukant. Siin pole ma kunagi olnud keegi Niineste kui institutsioon, vaid lihtsalt Mart. Kolisin siia püsivalt, et tulla välja oma pikale venivast depressioonist ning taastuda läbipõlemisest. Pealegi teeb mu vanaema ülihäid pannkooke. Julgen öelda, et tänu Kohtla-Nõmmele pole ma telliskividest laotud ja helendusest pimestatud Kalamaja kajatoa klaköör.

Siinsamas alevi taga kaevandusmuuseumis teist korda peetud „Mägede hääle“ festivali suhtun ma kaheti. Nullindatel, mil toimusid „Pilvepillerkaar“, „Lelle alternatiiv“, „Plink-plonk“, esimesed „Schillingud“ ja teised tee-seda-ise-põhimõttel korraldatud karvaste ja suleliste skeenefestivalid, mõtlesin, et ka siin võiks toimuda midagi samalaadset. Tegudeni ma ei jõudnud, ajad olid niigi tegusad.

Kui kuulutati välja esimene ehk eelmine „Mägede hääl“, oli mul ühest küljest hea meel. Ometigi on ka Ida-Virumaal oma alternatiivkultuurifestival. Olgem ausad, süva- ja peavoolukultuurist, rääkimata kogukonnaüritustest, pole meil siin puudust.

Nähes hommikusest rongist väljumas justkui Pinterestist välja prinditud hipsterite hordi, kukkus tuju kordi. Kalamaja kolis Ida-Virumaale, nagu on pealkirjastanud oma festivaliarvustuse ka kultuurikriitik Kaarin Kivirähk (Posti­mees 17. VII 2017), ja kogu moos. Või nagu naljatles mu kohtlanõmmekast sugulane Martin, kelle meelitas peole Tommy Cashi esinemine: „Mina oma täiesti tavalises riietuses näen siin välja alternatiivne.“

Ida-Virumaa hakkab moodi minema. Aastaid ei huvitanud kedagi peale keeleinspektsiooni, kuidas seal elatakse. Nüüd aga on vaimustus suur ning festivali laiendatud programmis pakuti nii maasturimatku vanadele avakaevandusmaastikele kui ka võimalust väisata Kohtla ajalootuba.

Aleksander Kelpman

Kirjutasin mullu siinsamas (Sirp 2. IV 2017) vaatlusandmetel põhineva kolumni sellest, et tegelikult on muusikaalase rahvavalgustustöö mõju nullilähedane. Mistõttu nendin Maria Möldri tähelepanekuga (Sirp 6. VII 2018) samas taktis, et mõnepäevane lärmakas linnanoorte suvelaager mõne alevi taga metsaservas on ikkagi omaette ajutine enklaav, mitte osa kogukonna igapäevaelust. Kohaliku vaatepunktist on see lihtsalt üks üritus muidu vaikse alevi suves. Näeb erinevaid inimesi ja mõnda kriitikute kiidetutest kõrva hakanud ansamblit, mis just ülemäära tihti ei eksi keskmise kodumaise alternatiivmuusiku tavapäraselt Tallinna-Tartu teelt kõrvale.

Peale selle kipub säärase väljasõidufestivaliga kaasas käima privilegeeritud pealinlase talle endale märkamatu elitalistlik-kolonialistlik hoiak. Hea näide sellest on muusik Joel Tammiku kommentaar „Mägede hääle“ kunstilise juhi Raul Saaremetsa Facebooki kontol, kui too postitas piltuudise kerkivast lavast: „Tegin just nädal tagasi roadtrip’i seal kandis. See „tööstus“ on ikka fenomenaalne. Mida kõike õhku lastakse. Ehk saab hea heliga vibe’i paremaks, loodan.“

Teeme nüüd paar asja selgeks. Erinevalt „muusikatööstusest“ või „loome­majandusest“ ei kasutata eesti keeles tööstuse ja selle teiste harude ümber sõna tähendust vastupidiseks muutvaid jutumärke. Erinevalt mõnest paari­päevasest väikese ringi väljasõidu­üritusest toidab see tööstus siin aasta­ringi ära linnade kaupa inimesi. Kui lapsepõlves pidin ootama Kohtla-Järve poolt õige suunaga tuult, siis nüüd pean keemiakombinaadi lõhna tundmiseks kärsatama põlevkivitükikest. Mu väited tuginevad elukestval osalusvaatlusel, mitte paaripäevasel läbisõiduretkel.

„Mägede hääl“ ei ole ei sisult ega vormilt ühestki otsast eriline sündmus, vaid puhas õige valemi festival. Õpetan: võta mõned tuntud kodumaised tegijad laiemale publikule, peotäis vähemtuntuid enda rõõmuks, paar huvitavamat esinejat välismaalt (loe: meil ei tee keegi sellist muusikat), võimalikult palju DJdest sõpru, jaga nad paari-kolme lava peale ära ja ongi kava koos. Tuleb vaid loota, et keegi teine pole teinud sama tehet samaks nädalavahetuseks. Tänavusel „Mägede häälel“ oli konkurente kogunisti kolm. Niisiis seisab festivali õnnestumine suuresti korraldajate-esinejate sümboolse ja sotsiaalse kapitali ning nädalavahetuse ilma ristsumma najal.

 

Vaadates nii „Mägede hääle“ kui ka teiste niisamasuguste muusikaürituste esineja­nimistuid, märkame vähemalt tuntud kodumaiste tegijate arvestuses teatavat ning üsna pikale veninud kinnistumist. Põhjuseks pean seda, mida muidu nimetatakse arenguks.

Pikemalt on viimase kümmekonna aastaga toimunud muutusi kirjeldanud Maria Mölder (Sirp 13. IV) ning mul jääb üle nentida, et alternatiivmuusika kande­pinna laienemisega kaasas käinud väikekodanlikustumine tekitab paratamatult alternatiiv-Smilersi ning alternatiiv-Terminaatori, rääkimata alternatiiv-Taukarist. Jazzkaarelikult kenitledes maksujõulise kuulajaskonna ringi suurendamine tähendab ka muusikakultuuri teraviku nihkumist erinevatele helidele avatusest kindlate kuulajalemmikute nõudmisele ning pakkumisele.

Ometi oli tänavusel „Mägede häälel“ ringi liikudes tunda kavakoostajate soovi jääda avatuks erinevatele, peamiselt elektroonilistele helidele, mille hulgast parim näide oli laupäeval pärast Winny Puhhi esinenud Lolina. Palagan ja pärlid. Kuulasin teda hoopis avatud kodu­aknast keset Kohtla-Nõmme alevit, mitte festivaliplatsil hilisõhtuses vihmas ligunedes. Säärast pean-ära-nägema-kuulma-või-muidu-suren-tungi ei tekitanud minus aga kogu kava peale mitte miski. Olen ilmselgelt liiga kaua meie alternatiivmuusika surnud nõiaringis tuianud.

Keskmisele Kalamaja hipsterist külastajale tähendab „Mägede häälele“ sattumine ilmselgelt tõelist elamust. Tallinnas on teatavasti ainult üks paemägi ja seegi vähemalt XIII sajandist täis ehitatud. Samuti kannatab pealinn ehedate tööstusjärgsete maastike puudumise käes. Seetõttu on kõikide kultuuri­tehaste loometööstustöölised tolmust ja mürast lootusetult võõrdunud. Minu vanaonu (ja Martini vanaisa) pilt on aga kaevandusmuuseumi ekspositsioonis.

Festivali laiendatud programm, mis sünnib koostöös kohalike turismiettevõtjatega, pakkus nii maasturimatku vanadele avakaevandusmaastikele kui ka võimalust väisata Kohtla ajalootuba. Viimase võimaluse jättis festivalipublik siiski üksmeelselt kasutamata. Niisiis tuleb nentida, et „Mägede hääle“ trump teiste taoliste sündmuste ees on tema asukoht ja sellest tulenev lisameelelahutus.

Julgen öelda, et Ida-Virumaa hakkab moodi minema. Aastaid ei huvitanud kedagi peale keeleinspektsiooni, kuidas siin elatakse. Nüüd aga on vaimustus nii suur, et õhutatakse lausa soovmõtlemist, omamata kohalikust tegelikkusest vähimatki pilti. Ma ei oska muud moodi seletada näiteks kriitik Margus Partsi (Postimees 9. VII) hõiset: „Festival täitis oma eesmärgi. Neil kahel päeval sai selgeks, et Ida-Virumaal on küllaga potentsiaali pöörata vastuoluline pärand enda kasuks ja saada Eesti alternatiivkultuuri üheks tõmbekeskuseks.“

Nii tore on vaimustuda! Olge mureta, mingisugust tõmbekeskust siia ei tule. Esiteks puuduvad koha peal selleks eeldused. TÜ Viljandi kultuuriakadeemia ja Viljandi pärimusmuusika festivali vahel on selge seos. Narva kolledž pole säärase suunitlusega asutus, mis tõmbaks karvaseid, sulelisi ja värvilisi üle Eesti ligi. Liiatigi on alternatiivkultuur isetekkeline, mitte alalhoidlike onude-tädide rahvuslik missioon ega Helen Sildna äriplaan.

Lõviosa siinsest tarbijaskonnast ahmib endasse Venemaa peavoolukultuuri. Kohalik alternatiivkultuuri ringkond on selle kõrval mõõtkavakohaselt marginaalne ning seda vähestki kimbutab eneseteostusvõimaluste nappuse tõttu ajude äravool. Ja see vähene kohale jäänute hulk on laiali üle maakonna, mitte kokkusurutud mõnele ruutkilomeetrile ülesvuntsitud endiste tööstushoonete vahel.

Ida-Virumaa majanduslik raskuspunkt ei ole loomemajandus ega muusikatööstus, vaid päris majandus ja päris tööstus. Nende najal on siin elu kõigi ja kõigi kiuste vaikselt edasi arenenud. Näiteks toimub praegu sise­emigratsioon-gentrifikatsioon põlevkivilinnade magalatest vanadesse kaevandusalevitesse, kus ostetakse baraki või stalinovka tüüpi väiksem elamu ning kohandatakse see eramuks või kahepereelamuks. Kas ikka teate, et kohalikud stalinovka’d esindavad saksa kvaliteeti?

Et linnad on siin venekeelsed, püütakse sel moel viia lapsi kokku eesti keelega ning muidugi püütakse neile pakkuda ka paremat ja ohutumat kasvu­keskkonda. Kohtla-Nõmme, Sompa, Tammiku ja Kukruse kaevandusasula on Kohtla-Järve linnastu (kuhu kuulub geograafilis-logistiliselt ka Jõhvi, kuid mitte ajalooline ääremaa Toila) aedeeslinnad. Vahepeal peaaegu tühjaks jäänud Viivikonna tõmbab Sillamäelt inimesi.

Rohelised oma PÕXITi-jutuga murravad aga sisse suisa lahtisest uksest. Põlevkivi on niigi otsakorral.

See on see, mis toimub Ida-Virumaal tegelikult. On tore, et hipsterifestivalid on jõudnud ka siia, kuid näha neis tõde ja lunastust põlenud kivide maale on siiski pelk petlik ulm.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht