Hulljulged Jaapanis

Heili Vaus-Tamm

Tallinna Kammerorkestri ning Eri Klasi turnee Tokyos ja Kamakuras. Möödunud nädalal astus Tallinna Kammerorkester koos dirigent Eri Klasiga sammu, mis jääb suurel määral Eesti ja vähemal määral Jaapani kultuurilukku. See oli esimene Eesti orkestri sooloturnee, Eesti sümfoonilise muusika dessant Jaapanisse, nii esitatava kui esitajate poolest. Varem on küll esinetud Eesti Filharmoonia Kammerkooriga ja vahele mängitud mõningaid orkestripalu, ka on Jaapani orkestrid mänginud meie dirigentide käe all eesti muusikat, aga see on ikkagi olnud n-ö poolik variant.

Et mingi kauge ja pisike Eesti on Jaapanile sümfoonilise muusika traditsioonis tundmatu koht, tegi meie ülesande peaaegu üle jõu käivaks. Pealegi alustati vallutusretke kõige suuremast kindlusest, 947 kohaga Jaapani prominentseimast saalist Tokyo Opera Cityst. Alles hiljuti esines seal menukalt Tiia Loitme oma Ellerheinaga, aga see on ikkagi meie äraproovitud koorikultuur, mis juba tõusva päikese maal omaks võetud.

 

Šimkus on fenomen

 

“Moraalse julguse” ja “füüsilise vapruse” võiks üldse panna selle turnee märksõnadeks. Maailma paremate orkestritega ära hellitatud ning klassika- ja romantismikeskse publiku ette astuti kavaga, mis koosnes XX ja XXI sajandi muusikast, solistiks oli Jaapanis täiesti tundmatu läti noormees Vestard Šimkus (sai paar päeva enne turneed 21aastaseks) ja füüsilisi vintsutusi jätkus reisi alguses taluvuse piiril.

Omaette number oligi kava kokkupanek. Esimene teos, mis paika sai, oli Šostakovitši Klaverikontsert nr 1. Kui Vestard Šimkus esines kahe aasta eest verinoore pianistina Läti Sümfooniaorkestri ja Olari Eltsi antud kontserdil, jättis ta siinkirjutajale väga erilise mulje. Tema väline ja sisemine atraktiivsus olid sedavõrd suured, et nõudsid esitamiseks teost, mis need omadused täies mahus esile tooks. Valiku õigsust kinnitas ka see, et Šimkus ütles end olevat just eelmisel suvel sama kontserti Kremerata Balticaga mänginud olevat ja et see oli nooruki enda hinnangul tema elu parim esinemine.

Tallinna Filharmoonia poolt sai Šimkuse kõrvale pakutud ka mainekaid vene soliste, kes kõik Jaapanis tuntud-teatud. Jaapani pool valis Šimkuse, kelle kohta tema kodulehekülje arvustustest jäi kõlama Paavo Järvi repliik: “Vestard is a phenomenon”. Ja publiku reaktsiooni arvestades tegid nad õige otsuse. Ülieksalteeritud ettekanne kutsus esile braavohüüded ja mitmed lisapalad. Dirigent Eri Klas ja trompetisolist Indrek Vau aga vangutavad pead ja ütlevad, et ega temaga lihtne mängida ole – iga takt on ise tempos. Publik see-eest sulab. Pianisti sisemine pingutus ja energia Tokyo kontserdil olid sellised, et pärast lavalt lahkumist hakkas noormehel ninast verd purskama… Reisikaaslasena oli ta samuti fenomenaalne: esimese 18-tunnise sõidu ta peaagu vahetpidamata magas ja nii ka teised kaunid ülesõidud. Aga kui üles tõusis ja mängima hakkas, siis… Märkimisväärne oli ka see, et pianist ei vajanud mingit harjutamis- ega lahtimängimisaega. Otse bussist või hotellist klaveri taha – ja kõik tuleb! Ilmeksimatult. Ise ütles, et on juba enne harjutanud küllalt. Paar nädalat enne turneed mängis oma Läti metsatalus vähemalt kümme tundi päevas. Meie noortele ehk huvitav teada: Ameerika professoritelt vaid mõttetult kiita saanud ja siis Barcelonasse Baškirovi õpilaseks läinud noormees ütles, et 15aastaselt oli tal kogu tehnika käes. Ta võis mängida mida tahes – ja nüüd tegeleb juba aastaid vaid muusikasse süüvimise ja sisulise arenguga.

 

Eesti muusika viis korraldaja stressi

 

Loomulikult mängis orkester ka Eesti muusikat: kolme kontserdi eri kavades käisid läbi Pärdi “Orient & Occident” ja “Fratres” ning Vähi Kontsert bambusflöödile ja orkestrile, mille solistiks oli jaapani bambusflöödimängijate guru Hiroyuki Koinuma. Nende esituste tipuks tõusis Kamakura templi sakraalses meeleolus imehästi toimiv meditatiivne “Fratres”. Muide, templikontserdil oli nii palju rahvast, et osa istus maas või seisis väljas lükandseinte taga ja, ilma jäetud võimalusest esinejaid näha, lihtsalt kuulas süvenedes.

Kuna globaalsemas kultuuriruumis enesemääramiseks ei saa eitada vene muusika mõju, sai kavva võetud ka Schnittke Concerto grosso nr 1 (solistid Arvo Leibur ja Lasse Joamets). Jaapani loomingust esitati Isao Matsushita Flöödikontsert.

Kui aga tekkisid probleemid, et meie maa orkestrimuusika maine ja kava jaapanlastele ikka võõrad olevat ning pileteid osta ei taheta, tuli mõned teosed kavva võtta ka jaapanlaste endi soovil. Probleem läks niikaugele, et meie sealpoolne vastuvõtja Hideko Arai jäi stressist haigeks ja kuulutas, et peame turnee ära jätma. Vürtsi lisas olukorrale see, et peaaegu poole miljoni krooni ulatuses oli Eesti poolt juba reisikulutusi tehtud. Diplomaatiliste veenmiste peale taastus nii jaapanlanna tervis kui usk meie üritusse ja kavva sai nende soovil lisatud midagi Sibeliusest (süit “Rakastava”) ja midagi populaarset Mozartist (“Väike öömuusika”).

 

Jaapani publik nõudis veel ja veel

 

Lõpptulemuseks oli siiski selline huvi, et esimesel vastuvõtul filmis meid korraga neli võttegruppi ja telefilm turneest tuleb ETVs ekraanile oktoobris. Tokyos vallutas orkester publiku hoo ja intensiivsusega (suur osa dirigendi ja solistide eredusel), Fuji mäe jalamil oli tõmbenumbriks Vestard Šimkus oma Šostakovitši ja kahe lisapalaga, Kamakura templi halastamatus stuudiokõlas aga tõusis õnnestumiseks põhjamaiselt hillitsetud ning detaile väärtustav kammerorkestri kõla ja süvenev meeleolu. Kõik kontserdid lõppesid nii, et maestro Klas pidi orkestri kättpidi lavalt ära viima, muidu tagasihoidlik jaapani publik nõudis muudkui veel ja veel. Templikontserdil läksid Klasi naljad Mozarti ja lisapaladega peale nii, et muusikateadlik publik mitmel korral naerma pahvatas. Kamakura kant pidi korraldajate sõnul olema eriti intelligentsete inimeste elupaik.

Orkester ja pillid olid aga mägede vahel kõrvetavast meeletust palavusest ja õhuniiskusest läbimärjad, seljataga ööpäeva kestnud reisid ja ajavahe segadus. Kõige raskemal hetkel, kui pidime 10-tunnise lennureisi ja 8-tunnise bussireisi vahel üle tunni aja püsti seisma ja kolmekaupa (!) immigratsiooniametis oma süütuid kavatsusi Jaapani maa ja rahva vastu tõestama, oli abiks orkestri huumorisoon. Kui ühes kolmikus kontrolli läbinud Lasse Joamets õnnelikult teisel pool klaasseina paistma hakkas, hüüti talle, et mis sinuga tehti. Tema vastu: mingi koopia tehti. Ning teade, et Lasse Joametsast koopia tehti, viis tuju jälle üles.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming