Hugo Lepnurme pärand tänases päevas

Piret Aidulo

Kuidas jäädvustada inimest nõnda, et tema elu ja tegevus püsiks meie meeltes ka pärast tema lahkumist igavikku? Hugo Lepnurme ühingu loomine ja muusikapäevade algatamine tundus selleks parim lahendus. Tänavu, kui tema sünnist möödub 95 aastat, jõudsid Hugo Lepnurme V muusikapäevad Tallinna toomkirikusse, kus maestro käis tihti orelit mängimas; toomoreli renoveerimine (valmis 1998) oli professor Lepnurme suur unistus ja rõõm.  Muusikapäevade põhiteemad olid orelite passistamine, nende kaitse alla võtmine, renoveerimine ja uute orelite ehitamine, lisaks eesti heliloojate ja maestro enese koraalieelmängud ning nende väljaandmine.

Muusikapäevade avakõnes nimetas toomkoguduse õpetaja Ivar Jaak Salumäe Lepnurme uste ja akende avajaks. Tema isik koondas endas paljusid tahke: ta oli orelikunstnik, pedagoog, helilooja, kirikumuusik ja köster  ning omamoodi kiriklik kosmopoliit, kes tundis end koduselt nii baptistide, luterlaste kui metodistide hulgas, püüdes ise alati mis tahes inimeses ja valitsusvormis head näha. Muusikapäevade ettekanded avas orelihooldaja Toomas Mäeväli, kelle teema oli orelite passistamine. Vabalt tsiteerides: orel on tihti kiriku sisustuse kõige kallim osa ja ilmselt ka ainuke instrument, mille sisse saab minna. Pole ka palju pille, mida süstemaatiliselt passistataks.  Eeskuju saab võtta Soome ja Rootsi trükitud kataloogidest. Hugo Lepnurm oli esimene, kes Eestis sellise töö ette võttis. Kuigi Peeter Süda arhiivis on leida näiteid XX sajandi algusest, algas süsteemne kaardistamine aastal 1966, kui Lepnurm muusikamuuseumiga vastava lepingu sõlmis ja seejärel seda konservatooriumis teadustööna edasi arendas. Tema koostatud orelikaardid pärinevad peamiselt aastatest  1966–1972, kusjuures suured Saksa firmade (Sauer, Walcker) ehitatud orelid on teadlikult välja jäetud, kuna kogudustel olid nende kohta suhteliselt korralikud andmed. Aastal 1966 oli ühe kaardi koostamise hind 80 kopikat! Arvestades, kui põhjalikku ja suurt tööd ühe kaardi koostamine eeldas, oli seda muidugi naeruväärselt vähe. Kuupäevade järgi otsustades valmis esimene kaart Mustjala oreli kohta ja kokku koostas Lepnurm 130 orelikaarti, millest 30 valmis 1966. ja 47 1967. aastal. Viimased Lepnurme koostatud kaardid on aastast 1987 (Reigi ja Mänspäe).

Lepnurme orelikaardid pole päris ühtlased ja mõni neist on suhteliselt visandlik, sest autot professoril polnud ja mõnes maanurgas määras võimaliku tööaja bussi sõidugraafik. Oreli pass on omaaegsete kaartide edasiarendus. 2004. aastal sõlmis muinsuskaitseamet lepingu Toomas Mäeväljaga, kes tegi esimese töö Kuusalu kiriku oreli  kohta. Osa orelipasse on koostanud oreliehitaja Olev Kents. Nüüdseks on Mäeväli teinud 106 ja Kents 20 passi. Lepnurme kogus jäädvustatutest on vahepealsetel aastatel hävinud neli orelit (sh Naissaare ja Mõisaküla). Oma ettekandes mainis T. Mäeväli ka Lepnurme panust meie uute orelite tellimisse Nõukogude Eesti perioodil, kui suurim oreliehitaja siinmail oli Tšehhoslovakkia firma Rieger-Kloss (Estonia ja Vanemuise kontserdisaal, Niguliste  kirik). Orelite ja muinsuskaitse teemal võtsid sõna Kristel Aer (organist, muinsuskaitseameti muusikainstrumentide ekspertkomisjoni esimees), Ülle Jukk (Muinsuskaitseameti kunstimälestiste peainspektor) ja Külli Erikson (organist, kunstiajaloolane ja rahvusvahelise oreliekspertiisi eriala magistrant Trossingenis).

Teatavasti on orelite puhul siiani muinsuskaitse alla võetud peamiselt prospektid  ehk see osa, mis väljast näha. Prospekti taha on aga varjatud tuhanded viled ja keerukad mehhanismid ning nagu kõik muu, kuluvad ka oreli kõla tagavad materjalid. Millised võimalused on kogudusel ehk omanikul orelit restaureerida või välja vahetada ja keda tohib lubada sellist tööd teostama? Muusikaloos on olnud perioode, kus säilitatigi vaid silmale nähtav kaunis prospekt ja ehitati sinna sisse uus, ajakohane orel. Näiteks ehitasid vennad Kriisad  Suure-Jaanis Steini (1804) prospekti taha aastal 1937 uue oreli, mis teenib kogudust siiani. Tihti on kardetud, et kui orelid võetakse tervikuna muinsuskaitse alla, siis pole kogudustel enam võimalik neid pille vabalt hallata: mängida, hooldada, renoveerida. Muinsuskaitseamet on püüdnud selget vahet teha, kas tegemist on muinsuskaitse all oleva instrumendiga või museaaliga, mille puhul kehtivad täiesti teistsugused eeskirjad. Siiski on kogudustel probleeme, mida teha näiteks kasutuskõlbmatuks muutunud oreliga, mille osad tuleb muinsuskaitse arvates siiski säilitada.

Vanade materjalide ja töövõtete eksponeerimine ning eelnev konserveerimine võib osutuda väikesele kogudusele üle jõu käivaks, nõudes muinsuskaitseameti abi. Paraku kimbutab rahanappus nii kirikut kui riiki. Muusikainstrumentide ekspertkomisjoni esimees Kristel Aer tõi välja kolm peamist  suunda nende tegevuses: võtta muinsuskaitse alla väärtuslikud eesti instrumendid, nõustada omanikku, kui pill on muinsuskaitse all, ja kaitse alla võetud orelite restaureerimise küsimused, sh restaureerijate litsentsid. Orelite passistamine on orelite ehitusloo ja seisundi jälgimises vaid järjekordne etapp, mis võimaldab pilli muinsuskaitseameti tegevuse tarvis määratleda. Orelimeister Hardo Kriisa arvates on  kahetsusväärne, et oreliehitajad ja Eesti Orelikeskus on sellest asjast kõrvale jäetud. Praegune elukeskkond eeldab mingite asjadega tegelemiseks kõikvõimalikke litsentse, lube ja kategooriaid ning muidugi ei soovi keegi, et näiteks tema ahju hakkaks ehitama soss-sepp. Orelite puhul on ette tulnud, et mõni kohalik ettevõtlik mees on end asjaga põgusalt kurssi viinud ja siis end orelimeistriks kuulutanud. Mulle isiklikult tundub siiski pentsik, et kolm  põlve ja enam kui sada aastat oreliehitusega tegelnud orelimeistrite suguvõsa peaks hakkama kelleltki litsentsi taotlema. Kes oleks see kompetentne litsentsiandja?

Enam kui tervitatav, et Külli Erikson on osa saamas rahvusvahelisest oreliekspertiisi eriala õppeprogrammist. Tore, kui sellel alal saaks koolitust teisigi ja vastavaid teadmisi valdaks suurem hulk inimesi – orelirohkes Eestis oleks tööd paljudele ekspertidele ja ehitajatelehooldajatele.  Paraku nõuab orelite ehitus ja korrashoid väga suuri summasid, mille vaevanõudev kokkusaamine on peamiselt entusiastide õlul. Uute vileorelite ehitus on plaani võetud näiteks Narva Aleksandri ja Tartu Pauluse kirikus ning samuti Tallinna Metodisti kirikus, kus muusikapäevade piduliku finaalina allkirjastati Belgia firmaga Orgelbau Schumacher GmbH leping Hugo Lepnurme mälestusoreli ehitamiseks. 

Lepingut oli Tallinnas sõlmimas Belgia organist ja orelimeister Guido Schumacher. Valmis plaanitakse saada aastaks 2011, kui Tallinnast saab Euroopa kultuuripealinn. Oreli arvestuslik maksumus on viis miljonit krooni, millest sihtasutusel on praeguseks koos ligi 3,2 miljonit. Muusikapäevade raames esinesid ettekannetega ka Piret Aidulo, kes rääkis eesti heliloojate koraalieelmängudest orelile, ja Ene Salumäe,  kes tutvustas Lepnurme „Koraalieelmängude kogu”, mis H. Lepnurme Muusikaühingu ja helilooja perekonna ühisel jõupingutusel lõpuks välja anti. Muusikapäevade kontsertidel kõlasidki nii Lepnurme koraalieelmängud Salumäe ja Aeru värvikates registratsioonides kui ka maestro kammer- ja koorimuusika. Tegevad olid Credo-Allika Kammerkoor ja toomkoor Laudate Dominum Eivin Toodo, Raili Vahermäe ja Veljo Reieri juhatusel ning solistid  Kadri Ploompuu, Maren Ülevain, Kristjan Nõlvak ja Silvia Ilves. Kogu ettevõtmise eesotsas oli kolm ettevõtlikku orelidaami Hugo Lepnurme muusikaühingust: Kristel Aer, Ene Salumäe ja Elke Unt. Suur tänu neile.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming