Hubane aastalõpukontsert

Toomas Velmet

Tallinna Kammerorkestrilt Aastalõpukontsert: TK O ja Anna-Liisa Bezrodny (viiul), dirigent Eri Klas 31. XII Estonia kontserdisaalis. Eesti muusikalugu tunneb päris mitut kammerorkestrit ja nende hulgas vähemalt kahte Tallinna kammerorkestrit, seepärast tasub veel kord arutleda, kes on kes. 1961. aastal loodi Tallinna kammerorkester flöödikunstnik Samuel  Sauluse initsiatiivil ja noore aktiivse dirigendi Neeme Järvi toel. See orkester toimis äärmiselt aktiivselt kümmekond aastat, andes kontserte üle Eesti ja omades omanimelist abonementi Eesti Riiklikus Filharmoonias. Muide, siis leiti võimalusi korraldada ühe kavaga vähemalt viis kontserti. Loomulikult ei olnud see kollektiiv palgaline, vaid tasu saadi vastavalt tehtud tööle. See orkester oli nagu tänanegi sisuliselt Eesti koondis: sinna kuulusid eesti parimad  keelpillimängijad ja vastavalt vajadusele puhkpillimängijad Eesti Raadio sümfooniaorkestrist, Estonia teatri orkestrist, Tallinna Konservatooriumi õppejõude ja ka üksikuid üliõpilasi.

Kui Neeme Järvi koormus kasvas üle pea, kutsuti dirigendipulti järgmine noor dirigent Eri Klas. Kogu see lugu oleks klaar, kui poleks üht vett segavat asjaolu. Nimelt salvestas Tallinna kammerorkester päris aktiivselt ja Eesti Raadio arhiivist võib leida salvestisi, mille esitajaks  on Eesti Raadio kammerorkester. Olen päris kindel, et tolle aja (möödunud sajandi kuuekümnendad) salvestiste seast võib leida ühe ja sama teose kontserdi- ja stuudiovõttena, aga esimesel puhul on esitajaks märgitud Tallinna kammerorkester ja teisel Eesti Raadio kammerorkester … Edasi läheb veel keerulisemaks: 1970ndail asus tööle ka Estonia teatri kammerorkester (Eri Klas) ja tagatipuks veel tõeline Eesti Raadio Kammerorkester Paul  Mäega eesotsas (1978–1984). Suhteline vaikus püsis ainult viis aastat ja siit edasi võib lugeda juba tänase Tallinna Kammerorkestri kavalehtedelt pähe kulunud teksti, et 1989. aastal lõi professor Gerretz üliõpilaste kammerorkestri, mille tuumikust Tõnu Kaljuste moodustas 1993. aastal Tallinna Kammerorkestri (TKO). Tõepoolest, see tänane TKO on esimene palgaline koosseis omas valdkonnas, kuid see ei peaks saatma unustuse hõlma seda kultuuribaasi, millele ta on rajatud.

Tänane TKO, üks Tallinna Filharmoonia kollektiive, on toonud oma järjekindla professionaalse tegevusega au ja kuulsust eesti muusikakultuurile kindlasti enam kui eelnenud kokku. See on nüüd üks tõeline kõrgetasemeline solistide ansambel, kellele on jaganud kiidusõnu nii omad kui külalisdirigendid ja solistid, rääkimata publikust nii kodu- kui välismaal. 16 aastat tegutsenud TKO on tänaseks  toibunud ka esimesest suuremast töötülist ja väljunud sellest võitjana – tugevama ja värskemana kui enne. Tõsi, mõne töökoha võrra väiksemana, mis on tõepoolest halb. Siinkohal ei hakka üldse rääkima masust ja rahapuudusest, vaid kutsun olukorda realistlikult hindama: me ei näe Euroopa lähemas kultuuriruumis kuni silmapiirini palgalisi kammerorkestreid. Seega peame olema rahul ja õnnelikud, et meil selline on. Teiseks peame  olema õnnelikud, et mees, kellega on seotud Eesti kammerorkestrite liikumise ajalugu, on endiselt sadulas ning oma kogemusi ja oskusi jagamas. See mees on maestro Eri Klas – au ja kiitus talle selle eest. Olen päris veendunud, et peagi lahenevad ka probleemid orkestri ametikohtade ja eelarvega, mis loob ehk avarama perspektiivi. Aastalõpukontserdi kava oli tõepoolest hubane ja kodune ning selliselt ka läbi viidud.  Alfred Schnittke, kes mullu oleks saanud 75, on kirjutanud teose kahele viiulile ja keelpilliorkestrile „Moz-Art à la Haydn” (1977), ja mis sobiks veel paremini avama kava, kus järgnemas Mozarti ja Haydni oopused. Teose esitusel soleerisid äärmiselt meisterlikult orkestri kontsertmeistrid Olga Voronova ja Harry Traksmann. Lisaks muusikalistele vihjetele järgnevale on Schnittke korraldanud selles teoses nn tagurpidi „lahkumissümfoonia”: orkestrandid  ja dirigent ilmuvad lavale siis, kui partituur neid vajab, ja lahkuvad, kui neid enam ei vajata. Vaimukas teos on samas ka Schnittke aupaklik kummardus oma geniaalsetele kolleegidele.

Kui juba selle teose esituse puhul oli märgata orkestri eriliselt kultiveeritud dünaamikat, siis järgneva, Mozarti G-duur Viiulikontserdi (KV216) esitusel torkasid kõrva dünaamika erilised gradatsioonid, milliseid pole ammu eesti muusikutelt kuulnud. Viiulikontserdi esitas meie pärjatuim noor viiulikunstnik Anna-Liisa Bezrodny. Tasub ikka ja jälle meenutada, mida noor ja kaunis daam on juba saavutanud. Peapreemia Frankfurdi pidustustelt (1999) ja peapreemia Martini muusika sihtasutuselt (2003) , MB F Ian Flemingi preemia (2003), III koht Heifetzinimelisel konkursil ja II Brahmsi-nimelisel konkursil (mõlemad 2005) ning mullu Ricci Fondi ja Noorte Muusikute Fondi preemia.  Juhin tähelepanu, et tegelikult on noorel viiulikunstnikul ju kõik veel ees. Võtta kavva just Mozarti Viiulikontsert on aga küpsuse tundemärk. Ja Anna-Liisa Bezrodnyl oli, mida öelda teosega, mis teatavasti kontserdikorraldajate arvates „ei müü”. Prillikivina lihvitud esitus oli ideaalilähedane, sealjuures isikupäraselt elegantne kõigis aspektides ning TKO koos maestro Klasiga toetasid kontseptsiooni võrdväärselt  särava elegantsiga. Aasta lõpetati Haydni fis-moll sümfooniaga – „Lahkumissümfoonia”. Ma arvan küll, et see teos võikski olla alaline aastalõpu kuulutaja, ärge kartke – ei tüdineta sellest meeleolust kunagi. Erilise tähenduse omab teos aga just selle orkestri (TKO) esituses selle aasta (2009) lõpetuseks. Jääb uskuda, et vürst Esterhazy taiplikkusele leidub võrdväärseid ka meie tänapäeva vägevate seas. Millegipärast  ei kahtlegi selles.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming