Hooaja väsimusnootideta lõppakordid

TALVI NURGAMAA

1. muusik: Mul on takt kakskümmend kaheksa, kus teie olete?

2. muusik: Kolmsada.

3. muusik: Kas te uudiseid kuulsite? … Ma kuulsin, et NO-teater pidi koondama töötajaid …

1. muusik: Mis nüüd järgmine lugu on?

4. muusik: Aga see ongi viimane lugu!

5. muusik: Oled sa autoga?

3. muusik: Muidugi. Tahad küüti?

Umbkaudu sellisena sööbisid mu mällu „URRi“ hooaja lõppkontserdil kõlanud Vykintas Baltakase väga teravmeelse teose „Smokey Arnold“ lõppu komponeeritud repliigid. Need olid hoolimata Ansambli U: veenvast, kuigi üldse mitte teatraalsest esitusest ilmselgelt lavastatud väsimusnoodid.

Mai oli muusikaliselt väga külluslik. Tundub, et suurtest festivalidest tulvanud aprillikuu ei väsitanud muusikuid ega ka publikut, vaid andis pigem hea inertsi musitseerimist ja kontserdilkäimist jätkata. Maikuus oli üks minu eredaimaid elamusi Tallinna kammerorkestri hooaja lõppkontsert, kus tuli esmaettekandele Erkki-Sven Tüüri 2. viiulikontsert „Ingli osa“ („Angels Share“) dirigent Risto Joosti ja viiulimängija Hugo Ticciati väga tundlikus ja köitvas esituses. Tähtis osa selles kontserdis on ka löökpillipartiil, mida mängis Madis Metsamart. See oli omamoodi võluv, kuidas muusikaline materjal impulssidena soolopillilt või pillirühmalt teisele kandus või kuidas faktuuri tihenedes materjal mikropolüfoonilise imitatsioonina kulges. Tüüri kontserti ümbritsesid kavas Carl Philipp Emanuel Bachi Es-duur sümfoonia ja Wolfgang Amadeus Mozarti 41. sümfoonia „Jupiter“. Kuigi kava ülesehitus ning teoste valik võib tunduda traditsiooniliselt akadeemiline, mõjus väga värskelt, millise naudingu, ereduse ja kohaloluga Tallinna kammerorkester musitseeris.

Peale täissaalide hoomasin maikuus esimest korda ka seda, et paljud turistid on leidnud tee kontserdipaikadesse. Seda oli eelkõige märgata ERSO ja Kadri­oru lossi sarjade kontsertidel. See, et ERSO-l publikut on, ei üllata. Eriti kui dirigendipuldis on Neeme Järvi. Samuti andis ERSO hooajale väsimusnootideta lõppakordi Kristjan Järvi kureeritud uus festival „Practical Spirituality“, millega toodi siia väga huvitavaid muusikuid. Nendest tahan eriti esile tõsta islandi päritolu noort pianisti Víkingur Ólafssoni, kelle esituses sai kuulda John Adamsi klaverikontserti „Century Rolls“. Tema esituses oli isikupära, virtuoossust, väga ilusa kõlaga meditatiivust, minimalistlikku masinlikkust ja groove’i vastavalt teose vajadusele.

ERSO hooaja lõpetas Kristjan Järvi kureeritud uus festival „Practical Spirituality“.

Viktor Burkivski

Huvitaval kombel jäid möödunud kuust eriti säravalt meelde kontserdid, millel on väga meeldivas võtmes hariv funktsioon. Selle formaadi üks miniatuursem vorm oli Kiek in de Kökis gambistide trio rinG peetud „Gambalahing“, kus teostest ja ajaloolisest taustast rääkis gambamängija Peeter Klaas. Kontserdi pealkiri oli saanud inspiratsiooni kavas domineerinud helilooja Tobias Hume’i sõduristaatusest ja kogu kontserdi repertuaari polüfoonilisest loomusest, kus tulihingeliste gambistide interpretatsioonis hääled võitlesid, mitte ei võistelnud omavahel. Tuleb tõdeda, et Kiek in de Köki torni tippu jõudsid vaid vähesed heas füüsilises vormis väljavalitud. Esitajad asusid torni keskel ringis, mille ümber koondus kuulajate ring. See lõi omamoodi õhkkonna, justkui oleksid ka kuulajad gambaringi aktiivne osa.

Kauaaegseim ja järjekindlaim loengkontsertide tegijate seltskonnas on Ansambel U:, kelle kontserdisari „URR“ on alguse saanud juba viis aastat tagasi. Maikuus aset leidnud kontserdil kõlas tänapäeva leedu muusika. Taotluslikult laiapõhjaline kava andis väga põneva ülevaate meie lähinaabrite muusikas toimuvast ja pani mõtlema, kui vähe me leedu muusikaga kursis oleme. Lisaks juba artikli alguses mainitud Baltakase teosele tulid ettekandele traditsioonilisema helikeelega eesti publikule tuttav Onutė Nabutaitė ja kontrastselt erinev eksperimentaalne helilooja Juris Mačiūnas. „URR“-sarja kontserte on alati iseloomustanud põhjalikud, kuid lihtsad kommentaarid esitatava muusika kohta ja samuti väga head esitused. Kuigi sarja „URR“ kontserdiülekanded on mõeldud ka raadiokuulajaile, saab akustilisi nüansse siiski kohapeal kõige ehedamalt nautida. Muuseas, nüüdismuusika võib vahel ka visuaalselt atraktiivne olla.

Väga tänuväärne ja paljulubav on sel hooajal alguse saanud kontserdisari „Silmitsi Bachiga“. Sarnaselt „URRiga“ on ka sel kontserdisarjal peale muusika põhjalik, vaimukas ja lihtsas keeles sõnaline osa, mille koostajaks ja edastajaks on kontserdisarja kuraator ning vaieldamatult selle ajastu muusika hinnatuim asjatundja Toomas Siitan. Sissejuhatav sõnaline osa võib panna kuulama esitatavaid teoseid täiesti teises kontekstis või uue nurga alt. Näiteks see, millistele pillidele oli traditsiooniline või uuenduslik kirjutada 1730ndatel või millised helistikud olid sel ajal vähem kasutuses ja ebamugavad. Seekordne kontsert keskendus teostele, kus Bach oli kasutanud soolopillidena flööti, oboed ja oboe d’amore’t. Lisaks Johann Sebastianile sai viivuks silmitsi seista tema poja Carl Philipp Emanueli muusikaga. Kavva oli järjestikuselt asetatud Johann Sebastian Bachi 1730ndatel valminud sonaat h-moll flöödile ja obbligato klavessiinile Lisa Kawasaki ja Saale Fischeri esituses ja samal ajal valminud Carl Philipp Emanueli oboe sonaat g-moll oboele ja basso continuo’le Ele Raigi, Tõnu Jõesaare ja Saale Fischeri esituses. Nende kahe sonaadi kõrvutamine oli huvitav nii mitmeski mõttes. Vastupidiselt loogikale, kus kipuksin uuendusmeelsust nooremale põlvkonnale omistama, selgub, et eri põlvkonna uuendusmeelsus võib eri suundades liikuda. Näiteks kasutas Carl Philipp Emanuel väga traditsioonilist pilli oboed, samal ajal kui Johann Sebastian kirjutas väga uuendusliku sonaadi põikflöödile. Samuti oli huvitav ka tõik, et Carl Philipp Emanueli g-moll sonaadis leitakse sarnasusi vana Bachi h-moll sonaadiga. Minuni kandus solistide rõõm Bachi muusikast ja koosmusitseerimisest eriti kontserdi teises pooles, kus lavale tuli ansambel Floridante laiendatud koosseisus. Kontserdi teises pooles tulid ettekandele Johann Sebastian Bachi kontsert A duur oboe d’amore’le ja keelpillidele ja Brandenburgi kontsert nr 5 D-duur. Just siin joonistusid välja Ele Raigi väga musikaalsed fraasid oboe d’amore kontserdis, Meelis Orgse ja Lisa Kawasaki muusikalised kahekõned, Saale Fischeri ehedalt ennastunustav ja virtuoosne kadents Brandenburgi kontserdis. See on huvitav, kuidas samad teosed satuvad üksteisest sõltumata põhjustel ühel ajal kontserdikavadesse. Nii on juhtunud ka oboekontserdi ja Bachi 5. Brandenburgi kontserdiga, mis on sel aastal juba ka teiste koosseisude esituses kõlanud. On meeldiv, et pakutakse võimalust väikese ajalise intervalli tagant ühest teosest eri interpretatsioone kuulata.

Seevastu oli Anna-Liisa Elleri doktorikontsert „Kannel lautomuusikas“ haruldus, kus kindlasti repertuaari kattumist teiste kontsertidega kerge leida ei ole. Tegu oli Anna-Liisa Elleri enda seadetega XVI–XVIII sajandi lautomuusikast kandlele. Kusjuures kõrvuti olid kasutusel tavalise ulatusega ja esimest korda ka laiendatud võimalustega kannel. Kui tavalisel kromaatilisel kandlel on 46–50 keelt, siis Rait Pihlapi valmistatud ja 2018. aastal ilmavalgust näinud pill on 58 keelega. Selline laiendus õigustas end ja torkas kõrva just bassiregistris. Kumisevad bassikeeled, mida isegi 50keelsel kandlel ei ole, andsid pilli kõlale värvi juurde. Mõlema kandle, nii laiendatud võimalustega kui tavalise kandle, lahtisemalt kõlavad keeled võimaldasid lautole kirjutatud teoste mitmehäälsuse ehk isegi paremini välja tuua, kui see lautoga võimalik on. Samal ajal mõned väiksemat sorti lihtsamad lautopärased kaunistused tundusid kõrvaltvaatajale kandlemängijalt rohkem osavust nõudvad. Teoste esitus oli veenev ka stiilitaju ja kaunistuste poolest. Kontserdil mängis mitmes loos kaasa – väga oluliselt teises suunas, pigem nüüdismuusika valdkonnas – kandle repertuaari ja mängu­võimalusi avardanud kandlemängija Kristi Mühling.

Oli ka teisi huvitavaid kontserte, kus on küll oma kindel publik, kuid mis ei pälvi muusikahuviliste seas nii laialdast tähelepanu. Tundub, et tegemist on suure harjumuse jõuga, võib-olla mingil määral ka hirmuga tundmatuse ees, et muusikahuviline leiab tee vaid teatud tüüpi kontsertidele. Loomu­likult on küsimus ka muusikalises maitses, kuid julgustaksin ärksamalt riskima ja ringi vaatama, et siis kas või veendunult oma maitse ja valikute juurde naasta.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht