Hooaja lõppakord Lepo Sumera muusikaga

Igor Garšnek

Tallinna Filharmoonia hooaja lõpetamine 3. V Mustpeade majas: Lepo Sumera „Südameasjad“ (Yxus Ensemble ja Tammo Sumera) Olavi saalis ning Matthew Trusler (viiul, Suurbritannia), Jonathan Henderson (flööt, Austraalia) ja Tallinna Kammerorkester Risto Joosti dirigeerimisel Valges saalis.

Sumera „Südameasjad“ on just selline sünergiline ja interdistsiplinaarne (multi)kunstiteos, mis räägib ise enda eest ka süvatasandil.

Sumera „Südameasjad“ on just selline sünergiline ja interdistsiplinaarne (multi)kunstiteos, mis räägib ise enda eest ka süvatasandil.

Kaader Tammo Sumera videost

Tallinna Filharmoonia tänavuse hooaja lõpetamine väärib tähelepanu vähemalt kahes mõttes:  esiteks oli see pühendatud Lepo Sumera 65. sünniaastapäevale ning teiseks polnud seekord tegu mitte ühe traditsiooniliselt piduliku muusikaõhtuga, vaid koguni kahe kontserdiga, mõlemal ühisnimetajaks Lepo Sumera (1950–2000) looming.

Kõigepealt sai Olavi saalis näha-kuulda tema multimeediateost „Südameasjad“ ja pärast vaheaega kuulis veel kahte Lepo Sumera helitööd Risto Joosti dirigeerimisel Tallinna Kammerorkestri (TKO) esituses. Neist ühes teoses („To the Harmony” Eesti esiettekanne) oli flöödisolistiks Jonathan Henderson Austraaliast. Sumera muusika kõrval oli õhtu tõmbenumbriks kahtlemata ka Pēteris Vasksi viiulikontsert „Kauge valgus” Matthew Trusleri suurepärasel ja artistlikul soleerimisel.

Öeldakse ju väikese muigega, et heliloojate juubelid ja sünniaastapäevad on selles mõttes head, et siis saab tema muusikat kuulata rohkem kui tavaliselt. Lepo Sumera puhul pole aga muigeks põhjust, kuna viimastel aastatel on tema oopused meie kontserdilavadel kõlanud kahetsusväärselt harva. Võib-olla tuletasid need kaks pühapäevast kontserti meie interpreetidele ja dirigentidele taas meelde, et Sumera rikkalik ja mitmekülgne looming sümfoonilisest kammermuusikani kuulub Eesti XX sajandi helikunsti kullafondi ning selle võiks mõnikord ka tähtpäevi ootamata publiku ette tuua.

Lepo Sumera multimeediateose „Südameasjad“ (1999) ettekanne tugines Yxus Ensemble’i ja Tammo Sumera (live-elektroonika ja live-video) laitmatult kulgenud koostööle ning täpsele esituslikule partnerlusele. Teadupärast on selle umbes pooletunnise muusikalise videoetenduse aluspõhjaks fonogramm, millel kõlavad inimorganismis töötava südame elektrooniliselt töödeldud hääled. Ja videosalvestise kõige olulisemaks komponendiks on sellesama südame tuksumine, nagu see paistab ehhokardiograafi pildil. Sinna juurde siis veel nelja instrumendi (antud juhul Mihkel Peäske flöödil, Villu Veski saksofonil, Leho Karin tšellol ja Madis Metsamart löökpillidel) elavas ettekandes „muusikaline pealisehitis“.

Tõtt-öelda viis „Südameasjade” nüüd­ne ettekanne mõttele, et tegelikult ei juhtuks vist midagi erilist, kui saalisviibija seda südame-story’t ei teakski. Värelev valgusemäng hämara Olavi saali võlvidel, elektrooniliselt sonoristlik „kosmos“ helis, hüpnootiliselt kõlavad noodikordused, Yxus Ensemble’i quasi-improvisatsiooniline mäng kuulduna fantaasiarikka live-elektroonika prisma kaudu – kõik see kõnetab publikut ka niisama. Usutavasti on „Südameasjad“ just selline sünergiline ja interdistsiplinaarne (multi)kunstiteos, mis räägib ise enda eest ka süvatasandil.

Valges saalis järgnenud TKO kontserdi Risto Joosti dirigeerimisel avas Lepo Sumera oopus „Musica profana” (1997). See ettekanne haaras kaasa juba esimestest kõlanud taktidest: Joost võttis orkestri keelpillide murtud liikumistes hästi energilise tempo, kuid rõhutas seejuures ka suuri ja väljendusrikkaid dünaamikakontraste. Tegelikult on suured ja barokselt mõjuvad tekstuurilised kontrastid Sumera muusikasse juba kodeeritud, näiteks keelpillide keskne pikkadel kantileenidel staatiline kõlapannoo, millele järgnes taas, kuid veelgi „närvilisemalt“ murtud liikumiste jada vaheldumisi koraalilaadselt staatiliste „muusikaliste kaadritega“. Väga hoogne, artistlik ja efektne esitus!

Omaette sündmuseks kujunes Sumera umbes kümneminutilise loo „To the Harmony” (1993) flöödile (Jonathan Henderson) ja keelpilliorkestrile Eesti esiettekanne. Tegemist on helitööga, millesse n-ö kontsertlik efekt on nii solistile kui orkestrile juba partituuri „programmeeritud”. Atonaalsusest lahti rulluvas muusikas, arendab orkester esiti imitatsiooniliselt mitmesuguseid lühikesi flöödimotiive. Teose faktuur hakkab seejärel polüfooniliselt üha tihenema kuni neoklassitsistliku motoorikani, mis on ostinaatsete motiividega rütmierksalt sünkopeerivaks pikitud. Muusika viimane etapp toob endaga kaasa juba aleatoorilised ja sonoristlikud võtted, mis päädivad rahunemisega lihtsasse mažoorsesse kolmkõlasse.

Muuseas, Lepo Sumera teostele on üldse iseloomulik, et olgu muusikaline arengukaar kui tahes ettearvamatu, on vormikõne ja proportsioonid tal alati veenvalt paigas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar