Hommage à Chopin

Leelo Kõlar

„Eliitkontserdid”: Ralf Taal (klaver) 22. IX Estonia kontserdisaalis. Ralf Taal on aastaid edukalt üles astunud nõudlike ja huvitavate soolokavadega. Ka on ta korduvalt esitanud klaverikontserte Eesti orkestrite ja dirigentidega ning olnud ansamblipartner paljudele vokalistidele ja instrumentalistidele. Seega on Taalil kogunenud oluline pagas, et olla üheks arvestatavaks jõuks Eesti  kontserdielus. Seekord tõi ta kuulaja ette väärikas kava Fryderyk Chopini 200. sünniaastapäeva puhul.  

Chopin ei armastanud sõna „romantism”, kuigi peame teda romantikuks selle sõna kõige paremas mõttes. Autor soovis, et tema teoseid mängitaks rangelt ja lihtsalt. Pianiste, kes armastasid esinemistel keerulisi muutusi dünaamikas ja liikumises, nimetas ta veiderdajateks ja mõistis nad armutult hukka. Chopini enese mäng olevat olnud väga diskreetne, ääretult kaunikõlaline ja nüansirikas, sealjuures  mitte eriti jõuline. Tema kaunis kantileen ja rafineeritud faktuuritunnetus võistles tema eluajal Ferenc Liszti bravuurika ja särava pianismiga. Tänapäeval leidub arvamusi, et Chopini muusikat saab tõeliselt esitada vaid poolakas. Tegelikult soovitakse tänapäeval kuulda aina midagi seniolematut, midagi vapustavat. Kuid viimasel ajal on ka üllatavaid käänakuid vastassuunda, kui viidata suure osa muusikahuviliste vajadusele mõtiskluse ja vaikuse järele – meenutagem  kas või Arvo Pärdi muusika laia levikut. Vapustusi on meie ümber niigi ohtralt. Kas hakkame nüüd igatsema midagi muud? 24 prelüüdi on Chopinil kirjutatud Bachi HTK eeskujul kõigis helistikes, aga süsteem on teine: kvindiringis vahelduvad paralleelselt duur ja moll, mitte samanimelised helistikud nagu Bachil. Chopini prelüüde võib ette kanda ka tsüklina, kuigi need on iseseisvad võluvad miniatuurid, igal oma üks ja ainus kindel kunstiline  kujund. Vaid mõnel üksikul prelüüdil (Fis, Des, As, B) on keskmises osas kontrastne episood.

Umbes pool prelüüdidest on tehnilist laadi nagu kunstipärased etüüdid miniatuuris. Teine osa on nokturnilikud või siis romansilikud (a-moll, e-moll, h-moll on kui väikesed tragöödiad). Taal esitas oma kava esimeses pooles kõik 24 prelüüdi nii, et Chopin ei oleks saanud teda süüdistada ei vigurdamises, edevuses ega efektitsemises. Esituses avaldus Taali  delikaatsus ja loomulik pingutamata musitseerimine, mis oli ülima tähelepanelikkusega kaalutletud. Jäi mulje, et emotsioonikanalid avanesid kusagil prelüüdide mängimise keskpaiku. Fis-duur prelüüdi ajal „ärkas ellu” chopinlik kõla ja atmosfäär. Eriti värskendavalt mõjusid Des, As, ja B-duur prelüüdid, näis, et lüürilisemates meeleoludes oli piisavalt aega end rikkalikumalt avada. Elavatempolistel prelüüdidel olid omad ähvardavad ahvatlused kiiruse poole. Nii oli fis-moll prelüüd ülikiire tempo tõttu liiga libe ja kaotas oma agitato tunnetuse. Kui kiiretest cis-moll oli liblikalikult lendlev, siis H-duur oleks võitnud meloodilisema käsitlusega, sama Es-duur. Prelüüd gismoll saanuks väljapeetumas tempos mõjukamaks kujuneda. Suures tuhinas kaotasid b-moll ja d-moll prelüüdid oma pinge vasema käe rütmikujundi varjujäämise tõttu, kui asja tuum peitub mõlema käe halastamatus koostöös.  Ometi äratab Taali mäng neid prelüüde kuulates sümpaatset usaldust. Chopin oli ballaadižanri tooja instrumentaalmuusikasse. Tema ballaadid on muusikaliste kujundite laia arendusega vabas vormis suurteosed. 4. ballaad f-moll erineb eelmistest, olles mitte eepilis-dramaatiline poeem, vaid lüüriline jutustus, kus on välditud kontrastsete meeleolude vastandamist. Vaid Coda on ohjeldamatu ja stiihilise jõuga arendatud.  Intonatsioonilis-harmooniliselt on see ballaad lähedasem Chopini hilisematele teostele nagu Barkarool ja Polonees-fantaasia. Taali esituses hämmastasid algul asjalikud algustaktid ja peateema pisut jäik areng. Edasised kulgemised panid leppima ja kuulama: oli palju sooja ja südamlikku ning väga ilus kõrvalteema. Heakõlaline ja loogiline sündmuste käik, arukalt ja väärikal tasemel esitatud. Coda oli kahjuks kirglikkuse asemel lihtsalt „paks” – publikut ei  huvita teada, kui raske seda on mängida. Skertso b-moll on nagu sonaat, kus töötlus on arendatud iseseisva episoodina. Teine, Des-duuris teema on väljendusrikas meloodia, lai vabalt voolav laul, mis kasvab kirglikuks puhanguks. Kõike seda mängis Taal sundimatu haardega. Lennukalt oli tabatud skertsolik atmosfäär. Head olid proportsioonid ja hästi tasakaalustatud kõla.   

Poloneesid on Chopinil seotud rahvatantsu elementidega, poola eluoluga. Chopini mängitumaid, As-duur polonees on poola rahva suurusele pühendatud monumentaalne helitöö. Taalil tuli kõik suurepäraselt välja: tervik oli hästi üles ehitatud ning osade iseloom ja  vahekord paigas. Klaveriõhtule pandi kaalukas punkt. Eriti võluvad olid lisapalad, mis kõlasid publiku tungival nõudmisel!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming