Hollywoodi stiilis garaažipidu

Risto Kozer

Leslie Da Bass (kodanikunimega Leslie Laasner) on Eesti muusikamaastikul suhteliselt haruldane nähtus. Ühes vanemas intervjuus küsiti temalt, kust ta sai noorena esimese töökogemuse. Leslie vastas, et mängis kolmeaastaselt poodi. See vastus räägib enda eest. Tegutsenud muusikamaastikul juba üle kümne aasta, otsustas mees korraldada oma värske albumi „Times New Roman” esmaesitluse oma kodu garaažis. Pole just tavaline, et muusik kutsub Facebooki vahendusel rahva külla –
olenemata sellest, kas tegu sõbra või fänniga. Kui nüüd järele mõelda, milline ansambel või bänd oleks viimase kümne aasta jooksul analoogilise žesti teinud, tuleb tõdeda, et Leslie Da Bass on esimene ja ainus.
Lääne kultuuriruumis tituleeritaks selline persoon kohe trendirajajaks, isegi kui ta seda ei soovi. Siin on aga Eesti ning tuleb ette vaadata, et sind sellise populistliku võtte eest virtsaga üle ei valata, eriti arvestades tema edukat duaalset reklaami- ja muusikamaastiku suhet. Võib-olla see oligi läbimõeldud suhtlusvõrgustiku kampaania tutvustamaks sõpradele ja fännidele tasuta oma uut albumit? Sellisel juhul oli see suurepäraselt tehtud. Garaažis oli kohal meie muusikamaastiku koorekiht, kellele järgnes meediaväljaannete fotograafide kaardivägi. Kõigele oli mõeldud, lähtudes just külalistest ja nende heaolust.
Leslie on kunagi öelnud, et tema plaan on mitte plaanida – ta lihtsalt teeb, mis teha meeldib. On see edu võti või reklaami- ja muusikamaailma retoorika? Tulles tagasi garaažis toimunud plaadiesitluse juurde, ei saa öelda, et midagi oleks olnud valesti – välja arvatud kontekst. Selliste sündmuste süžeed meenuvad pigem Hollywoodist, kus staaride mäe otsas asuvates villades peetakse suuri ja teinekord eepilisi pidusid, mille kestus võib küündida 24–36 tunnini. „Times New Romani” esitlus muidugi nii metsik ei olnud. Midagi ära ei lõhutud, kuigi kutsel lubati kenasti vastu tulla nendele isikutele, kes paari õlle peale laamendama kipuvad. Selleks lubati õuele tuua vana televiisor, mida vanakurat saab vajadusel kolkida.
Vaadeldes lähemalt albumi pealkirja, mis tähistab trüki- ja tüpograafiamaailmas üht fonti, mis on tõenäoliselt kasutusel Eestis igas riigiametis, ülikoolis ja ajalehes (tööprotsessis ka selles, mida praegu loete), on see ühest küljest lihtsalt suur nali Times New Romani üle. See font sümboliseerib konservatiivsust, põikpäisust ja isekust, mis ei luba ega lase paljude ajalehtede ja ajakirjade peatoimetajate arusaamade tõttu uusi fonte kasutada. Ehkki fondimaailm on sama laia spektriga kui muusika või kirjandus. Sellegipoolest on tegu armsa pealkirjaga, mis paneb bürokraatliku maailma küündimatuse üle muigama. Kui aga album sellise tagamõttega sümboolikat ei kanna, siis on raske sellest üldse midagi arvata.
Lisaks LDB-le ja HU?-le on Leslie tegutsenud veel ansamblites Borax, Pedigree ja Holmes. Viimase kunagisel kontserdil kutsus Rhythm Doctor esimest korda kõnealust Leslie Da Bassiks – sealt see nimi sündiski. Kokkuvõtteks võib öelda, et tegemist oli ühe eduka keskikka jõudva mehe loomingulise hommage’iga Times New Romanile.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming