Hoffmanni lood

Tiiu Levald

 

Svetlana Trifonova (Olympia)

ja Mati Kõrts (Spalanzani)

mängus oli groteski. alan proosa

 

Jacques Offenbachi ooper “HOFFMANNI LOOD”: lavastaja DMITRI BERTMAN, dirigent LAURI SIRP, osades MART MADISTE, RIINA AIRENNE, ATLAN KARP, SVETLANA TRIFONOVA (Venemaa), MATI KÕRTS, KARMEN PUIS jt, esietendus 10. III Tartu Vanemuises.

 

Juba esimesest kohtumisest Dmitri Bertmani kui lavastajaga on mul kinnistunud veendumus, et iga taaskohtumine tuleb põnev ja pakub mõtlemisainet. Nüüd, mil on seljataga Dargomõžski “Näkineid” rahvusooperis Estonia, Birgitta festivali raames nähtud-kuuldud Helikon-Opera Poulenci “Karmeliitide dialoogid”, Mozarti “Tituse halastus”, Šostakovitši “Leedi Macbeth Mtsenski kubermangust” ja nüüd 10. III Tartu Vanemuises Jacques Offenbachi fantastiline ooper “Hoffmanni lood”, võib tõdeda, et meie ooperisõpradel on meeletult vedanud. Me oleme osa saanud maailma ühe nõutuma ja tõsiseltvõetavama lavastaja fantaasiatest!

See, et ta on viimastel aastatel lavastanud Londonis, Salzburgis, Viinis, Hispaanias, Kanadas jne, kõneleb enda eest. On aga üks tähelepanu vääriv asjaolu: kõikide uute ja omanäoliste lavastuslike ootamatuste juures on tema töödel kindel sisuline kreedo, mis lähtub inimpsüühikas, emotsionaalses maailmas toimuvast ning väga sarkastilisest suhtumisest väiklasesse, lamedalt mõtlevasse ühiskonda. Kuigi ta on bukleti annotatsioonis öelnud, et “Hoffmanni lood” jääb kaugele “paksust” realistlikust teatrist ning kuulub sümbolistlikku teatrisse, mis eeldab eelarvamustevaba lähenemist, on huvitav fakt, et ta 1994. aastast juhib Bernis meistriklassi, kus õpetab noortele ooperilauljatele Stanislavski näitlemismeetodit ning rollile lähenemisel Mihhail Tšehhovi ja Fjodor Šaljapini põhimõtteid.

Dmitri Bertmanil on ka haruldane meeskond: Igor Nežnõi (kunstnik), Tatjana Tulubjeva (kostüümid) ja Jekaterina Oblezova (assistent). Need nimed on kaasnenud ka eelnevate lavastustega ja see annab tunnistust heast juhiomadusest – oskusest valida mõttekaaslasi, kes üksteise ideid ilmselt vastastikku genereerivad.

 

 

Tagasivaade ajalukku

 

Jacques Offenbach on ooperiajaloos omaette huvitav isiksus. Sündinud 1819. aastal Kölnis juudi kantori perekonnas, olnud tšellovirtuoos ja saanud omas ajas väga populaarseks meeletu arvu operettide (“Orpheus põrgus”, “Ilus Helena” jt), opera buffa’de (“Pericola”) autorina, on jätnud endast suurima jälje fantastilise ooperiga “Hoffmanni lood”, mis on hetkel Bizet’ “Carmeni” kõrval üks mängitavamaid prantsuse oopereid.

Edu põhjuseks on efektsed ja kaunid muusikalised numbrid, kuid peapõhjus on vahest siiski rida väga eredaid rollikaraktereid ning võimalused, mida teema – Kunstnik ja tema siseheitlused – pakub nii lavastajale kui osatäitjatele.

Bertman on lavastuse bukleti (mis on väga hästi koostatud, tegelaste instseneeritud portreefotod hästi intrigeerivalt kutsuvad) annotatsioonis avanud oma nägemuse sellest loost, muu hulgas öelnud: “Kunstnik elab etteantud reeglitega maailmas. Triigitud, klanitud, sätitud mass võib kasutada Kunstnikku tema hingelises ummikseisus – kui ta on purjus, õnnetu, kasimatu – kõige primitiivsema meelelahutuse saamiseks. Mind huvitab piirjoon kahe justkui sobimatu nähtuse – geniaalsuse ja kurjuse vahel…”

Kogu lugu on üles ehitatud Hea ja Kurja võitlusele Hoffmanni hinge pärast ning massi ilkuvale naudisklemisele kokkuvarisenud Kunstniku kannatuste üle. Lavastus on pakatavalt täis sümboleid, millest kõigile ühekordsel vaatamisel-kuulamisel ei suutnudki kaasa mõelda.

 

 

Üllatavad rollikujundused

 

Hoffmanni rollis esinenud Mart Madiste üllatas igas mõttes. Tema temperament, väga hea vokaalne üleolek ja suurepärane prantsuse keeles laulmise valdamine andsid talle kätte kõik vajalikud vahendid, et olla veenev ja kaasakiskuv. Ennast kaotanud Kunstnik, kes läheb lihtsameelsena kõikide alatute provokatsioonide võrku, kuid kes otsib nii väga armastust ega tunne tõelist sõprust ära.

Hoffmanni saatuse suunajad olid lavastaja tahtel äärmiselt võrdväärsetena eksponeeritud – nii identse riietuse kui tegutsemise aktiivsusega Riina Airenne Muusa/Nicklauss oli tulihingeline Hea Geeniuse päästjana. Tema lopsakat rollikujundust toetas veendunud laulmismaneer, mis pani end eriti kuulama metsosoprani kõrgregistris. Väga mõjuv oli rõdustseeni soolo oma kandvuse ja intensiivsusega.

Kurjuse poole kaalukauss on ooperis koondatud läbi nelja persooni (Lindorf, Coppélius, Dr Miracle, Dapertutto) ühe osatäitja kätte. Seekord oli see saatanlik saatusekujundaja Atlan Karp – noor ja väga jõuliselt end maksma pannud baritonaalne bass. Tema hea fraseerimine, mahlakas häälevärv ja kõrgustest üleolek on nauditavad ning ka rollikujundus paljutõotav. Loomulikult võib kujutleda, et juba kümnendal etendusel lisandub veelgi julgemaid värve ja tema rolli tähtsus, eriti kurtisaanistseenis, jääb veelgi eredamalt prevaleerima.

Autoril on naise kolm erinevat palet väga selgelt paika pandud: üleskeeratav nukk Olympia, siiras ning unistav kunstnikuhing Antonia ja briljante himustav, müüdav kurtisaan Giulietta. Lavastaja ja kunstnik on need naised ka identselt riietanud ning kõik kolm tulevad meie ette ühest ja samast suletud hõbedasest rotondist – Hoffmanni kujutlusest. Ooperi lõpus ilmuv, tegelikkuses eksisteeriv ihaluse objekt, kerglane primadonnakene Stella oma efektses paabulinnulikus tualetis põrmustab kõik unelmad!

Olympia rollis laulis külaline Venemaalt Svetlana Trifonova. Tema väga veendunud laulukool, kaunis välimus ja lavaplastika on nagu loodud selle rolli jaoks. Võib-olla oodanuks enamat mehaanilise nuku liikumise nurgelisust, mis veelgi enam mängiks kaasa nukumeistri Spalanzani väljakutsuvale groteskile, mida Mati Kõrts erakordselt nauditavalt naiseks ümberkehastatuna välja pakkus.

Antonia rollile kuulub selle ooperi üks inimlikumaid ning kaunimaid meloodiaid (kui mitte arvestada antud lavastuses kupüüri alla jäänud Muusa suurt stseeni). Alla Popoval kõlas aaria esimene pool äärmiselt kaunilt. Võib-olla oli lavastajapoolselt liiga palju sümboolikat, mis ei lasknud lauljal täiel määral pühenduda järgnevale stseenile Hoffmanniga, mis on oma muusikalise materjali poolest ääretult kaunis. Siin lahvatab tõeline tunne, mis muidugi Saatan-Miracle’i sekkumisel julmalt hävitatakse – surma hingus kõlas tertsetis hästi hingesööbivalt.

Kurtisaan Giulietta roll on teatud mõttes i-le punktipanija. Siin on suutnud saatan Dapertutto isikus Hoffmanni viia tapmiseni ja seega oma peegelpildi kaotuseni. Karmen Puis on oma häälekäsitluses särav, kõrgregistris vaba, võib-olla ootaks keskregistris enamat sensuaalset mahlakust, mis ju tema metsolikus loodushääles olemas. Roll on oma jõulises ahvatlusevajaduses keeruline ja algjoonis on lauljal juba tallel. Eks kõik vaja veel sissemängimist.

 

 

Väljendusrikas koor, romantiline dirigent

 

Tahaks teha suure kummarduse koorile – ta on olnud lavastaja käes erakordselt paindlik tööriist! Kogu see “triigitud ja klanitud mass” mustade saterkuubede ja kaabudega, valgete ja mustade kinnaste ning väljendusrikka kehakeele mänguga moodustas lavastusele täiusliku raami. Küll aga tahaks loota, et koori meeshäältele tuleb lisa; proloogi ja epiloogi meeskoor jäi praegu heakõlaliseks, kuid energiaväheseks. Võib-olla tuleks kasuks ka veidi üle vaadata prantsuse keele foneetiline käsitlus – keele muusika on lauljale suur varaait, kuid see nõuab vaevanägemist.

Dirigent Lauri Sirbi fraseerimine ja tempod olid loogilised ning, mis sellise lavateose puhul eriti hinnaline, toetasid lauljaid. Imponeerib tema kui muusiku romantiline meelelaad ja stiilitaju.

Kavalehelt võis lugeda, et mitte kõikide rollide puhul pole angažeeritud dublante. Miks? Pole ju kuigi kaugel aeg, kui Vanemuise lavastus “Peer Gynt” sattus enne esietendust SOS-olukorda, kuna solist murdis jalaluu! See on asja üks külg, teine aga jälle see “pika pingi” probleem – meil ei ole õigust pillata inimressurssi ja me ei tohi unustada, kui lühike on Laulja õitseaeg! Meil on vaid kaks muusikateatrit ja see paljude lauljate meelisrollide ooper ei tule tõenäoliselt mitte enne 10–15 aastat lavale (viimati 1988. aastal Estonias). Ärgem unustagem missioonitunnet!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming